reede, 2. september 2016

SEISUND

Rädiriisikad keeravad maad. Kes viitsib neid kibeduse pärast mitmes vees kupatada, saab hea söögiseene.

Olen viimasel ajal nädalas korra metsas käinud. Täna käisin raba serval. Raba on meditatiivne paik, külastaks nagu unenägu, metsadest olengi unes viibinud peamiselt rabas. See ära olemine on meeldiv viibimine. B. rääkis, et T. käib murutraktoriga niitmas, et on meditatiivne tegevus, jah, mis see on, oled istuvas asendis põriseval masinal ja lased siil siilu järel, et meditatsiooni teekond väga lõputuks ei läheks, selleks kontrollivad teadvust puud-põõsad, millest pead ringiga mööda sõitma. Samas, eriti tüütu on Klassikaraadio saade "Meditatsioon", väljakannatamatu.

Sookailuga rabamännik; sookailu eetrit ei taha lõpmatuseni hingata.


Pohlad juba varisevad kergesti; pohl on mu lemmik moosimari, see mõrkjus.

Osad jõhvikad on juba täitsa küpsed; jõhvikamahl ja odrakört!

Täna ei näinud ma ühtegi mesilast kanarbikul, kimalane põristas küll; täna polnud vist ka head kauglennu-ilma; eelmisel aastal nägin mesilasi rabal toimetamas. Praegu on vist mesilastele juba sügis.

Porosamblik.

Nüüd juba rabaserva metsas; raba servaalad, üldse servaalad on mitmekesised kohad, piirilinnad jne.

Harilik kännumampel; nokitsesin parimaid kübaraid päeva pearoa jaoks.

Sellises rägumetsas on raske ringi liikuda, aga seeni on sellistes kohtades reeglina kõige rohkem.

Siin on tõmmuriisika uputus; vahepeal nimetati ta mürgiseks seeneks ja jätsin tema korjamise kohe järgi; nüüd nimetatakse teda jälle söögiseeneks, sest leitud kahjulikku ainet on temas vähe ja seen pole inimese põhitoit, et seda ohtlikult palju tarbida. Aga kui ma kogu võimaliku saagi ära tarbin? Korjasin neid lisaks kaseriikale, tavariisikale ja haavariisikale, selline kompott sai. Enamik seeni jääb alati metsa.


Päeva pearoa jaoks korjasin mõned kitsemamplid ja harilikke kännumampleid ja ühe veel värske kasepuraviku leidsin.

Päeva pearoog.

Ja riisikad ja mõned pilvikud kupatasin; homme panen soola. Tuba sai palavaks ja sügise lõhna täis.


2 kommentaari:

  1. Huvitav lugu jah selle tõmmurisikaga. Mina ka vahepeal ei tarvitaud, nüüd jälle aga kui mõelda lapsepõlve ja nooruse peale, siis neid sai ikka ju söödud ja hing on sees :D Ju ei juhtu Sinuga ka midagi kui kogu saagi ära tarvitad :DMets ja raba on meditatiivsed, muruniitmine on vist natuke ka aga teistmoodi kui üldse on.

    VastaKustuta
  2. Sookailu ma ei talu, nendega kohtumist püüan vältida. Aga tõmmu riisikast pean küll lugu nii nagu üldse seentest.
    Mets ja raba on suured võlurid, tavaliselt muudavad inimese paremaks.

    VastaKustuta