Pühapäev, 28. september 2014

SUUR EESTI

Olen sattunud liikuma Järvamaa ida-ossa - ääremaale Kesk-Eestis.
Koeru.

Siin on olnud uhked talud. Nõnda oli see olnud juba Järvamaa muistsel ajal. Vahepeal oli kolonialislik orja-aeg (ilmselt võttis ka osa eesti ülikkonnast vallutajate maneerid üle). Siis jälle hävitas talude arengu Nõuka okupatsioon ja nüüdseks on põllumajandus muutunud nii intensiivseks, et kunagises mastaabis talu enam taluperet ära ei toida.
Selles asundus-talus elas töökas mees - 22 ha suuruse maaga talu uue elumaja ehitas ta 1926. aastal. 1939. aastal oli talus 6 lüpsilehma, põllutöödeks 2 hobust. Koduste toimetuste tegemiseks oli palgatud kaks teenijat. Perenaine tegi ainult kergemaid töid - õmbles. Peremees oli noorukina Väinjärve mõisas aedniku juures õpilane - maja ümbritseb suur aed. Pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Eestisse saadi tagasi 1958; juba aasta pärast osteti riigi poolt varastatud maja kolhoosilt ära. Vahepeal oli seal olnud kolhoosi kontor, samas elas ka üks pere. 

Mõõga ja tule võimuga end maa-isandateks puksinud inimesed elasid lõpuks nõnda - Võhmuta mõisakeskus Järva-Jaani kihelkonna alal.
Triumfi-väravana väravahoone on Eesti ainuke. Külapeal kuulsin, et see on ehitatud Vene - Prantsuse (Napoleon) sõjast koju tulnud perepoja auks. Kuna väravahoone monumendiks olemine on oletuslik, siis võin arvata, et tegu on monumentaalse väravahoonega - see on kindel. 

Mõisa peahoone elukorrused on ehitatud puidust,

Hoone on muudetud vana-balti barokse ilmega elamust uus-klassitsistlikuks liigendatud mahtudega elamuks.

Au-hoovi ääristasid klassitsistliku ilmega tall-tõllakuur ja ait. Park on olnud suhteliselt väike.

Peahoone tagavaade.

Pargitiik näeb välja kanalitega ümbritsetud saarekeste pundina. Siin oli mitmeid sillakesi ja paviljone.

Peahoone kõrval on säilinud mantelkorsten; mis siin oli?

Laut.

Maastik Pandivere kõrgustiku servaalal.

Viljakal maal olid uhked talud. 

See on Ambla.





Mälestusmärk Vabadussõjas ja I Ilmasõjas langenutele (skulptor A. Starkopf).

Ambla kirik on Järvamaa vanim säilinud kirik. Ehitati 13. sajandi keskel.



Alevikus on umbes 340 elanikku. Kõnnitee on

ja enam pole. Mööda seda kitsast teed sõitsid suured veoautod, palju suuri veoautosi - väga ohtlik tee. Koolimaja on kohe ümber nurga.

Lasteaed-kool.

Kõrvaltänavad:



Aleviku serval on Ambla vallamaja. Kõnniteed pole! Mina käisin jalgsi kõik tänavad läbi... ju siis on see minu eripära. Ja kõnnitee hooldamine maksab ja mis see sõiduteest kõrgem jalgtee veel maksab?

Siis sõitsin Käravete alevikku.
Käravete mõis.


Kas paisjärv ulatus nii kõrgele? Mõisa-süda on kujundatud saare-ilmega kuhjakesele.

Au-hoov.

Viimane suurem ehitus-etapp on kujundatud valgele krohvile kontrastselt, ookri-värvi puidust. Hoonete ansambel mõjub liikuvalt (dünaamiliselt); mulle meeldib - üks ei lõhu teist, mõlemad on.



Viimati istutatud pargipuud ei täienda olnut, mõjuvad suvaliselt ja jõuetult.

Ambla jõgi on paisjärveks paisutatud. Maastikku on kujundatud sinnani, kuhu silm ulatub.

Mõlemad on. Tellistest seinad on kaetud laud-voodriga - põhjendatult.


Au-hoovi äärsed tall-tõllakuur ja ait olid stiilseimad Eestis.

Nurgatagant paistab lautade kompleksi nurk.

Isegi 1960-70ndatel ehitatud elamud passivad. 

Kõrvalnõlval on kutsari- ja aedniku-maja, tellistest seintega ja laudisega vooderdatud maja.


Reede, 26. september 2014

SÜGISE ALGUSE VÄRVID

Kabatšoki tumeroheline koor ja see teine värv.
Eile ostsin sea raguud, et lähen koju, võtan punapeedid maast ning korraldan keldris. Kont annab supile õige maitse, ribi oleks kõige parem. Vaatasin täna hommikul, et mida siis esimene paari päeva tagune külm aias oli teinud. Üks noor kabatšokk oli kasvamist jätkanud ja külmast pääsenud, kummaline, nagu keegi oleks käsi tema peal hoidnud. Peedid olin katteloori alla jätnud, peterselle tõmbasin siit-sealt, küüslauke tõin kuurialt korvist. Vähe komponente ja ühegagi ei koonerdanud. Ennelõunat tegin pliidi alla tule, et saab sooja ja kõhu täis... päevapeale toimetan peetidega edasi.
Esimese portsuna panin liha keema; riisusin veidi vahtu ja panin rosmariini, soola ja pipra, teise portsuna lisasin riivitud peedid ja tükeldatud peterselli-juured ja rohelised varred-lehed ja küüslaugu, viimaks, kolmanda portsuna lisasin tükeldatud kabatšoki; esimest, teist ja kolmandat sai ühepalju. Kui kõik oli valmis, noppisin raguu supist välja ja asemele panin sulajuustu. Kõik.  
-
Hall päev kattis akna vihmapiiskadega, tund aega sadas. Ehk siis homme toimetan keldris.



Esmaspäev, 22. september 2014

'PAIDE TALIÕUN'

'Paide taliõun' käitub nagu sügis-õun - on minu lemmik-õun.


Pühapäev, 21. september 2014

NÄDALAS KORRA

on üks hea kes ütleb, mine nüüd ja sõida rattaga, oled toidulauast eemal. Eks ma siis sõidan. Laupäeva keskpäeval istusin ratta selga ja mõtlesin, et kui neli tundi sõidan sinna poole, siis jääb ka sama palju aega sõita teisele poole, kogu kulgemist kroonib sportlik vaim ehk minu tüsenenemise vähenemine, kompan tundmatuid ja kaugemaid teid. Kui oleksin startinud hommikul kell kaheksa, siis saanuks kaks tundi kaugemale minna ja lust kasvanuks selle aja võrra. Teid leiaks.
Alguses olin tuttavamas maanurgas... kuulsin seal aia vähem-populaarses nurgas olles ema ja tütre kiljumist ja vestlust: "Vaata, ta lendas mulle pähe! [põdrakärbsed] Siin olid vanasti head õunad, aga kui keegi aeda ei hoolda..., vaata siin!" Küsisin neilt, et kes siin elas ja mis inimene oli ja mis maja siin veel varem oli. "Siin elas kapten Trumm (nimi ja tiitel muudetud), joodik oli, minu vanemad ei rääkinud, mis siin varem oli." Lubasin, kui mõnd vanemat inimest kohtan, et siis küsin... . "Ega siin enam vanemaid inimesi eriti ela, enamus surnud." 
Siin on selline paekivi; samasugust leiab ka minu kodukandist. Ehituseks on ta üks parimaid - kristallne.

Õunasorte on siin aias palju.

Sama sort on paju (Salix) moodi tüvega

ja vili selline. Omapärane õun, kahjuks üleküpsena kaotab maitse.

Siin siis oli kapten Trummi kodu; ehitatud ühe mõisa maja sisse.

Mis maja see oli? Vaatasin siit ja sealt: akende järgi oleks justkui elumaja. Võibolla plaaniti mõisa uut suurt mõisasulaste maja, mis jäi ehitamisega lõpetamata, nagu 90 aastat hiljem paljud kolhoosielamud.

Trummil on olnud suur huvi õunapuude vastu. Ühes õunas peitub kogu maailm (või Mars).


See aiaosa on justkui uute sortide aretusaed. Mis muud.

Mõisa kõrvalhooned: kuivati-ait aidamehe korteriga,

kelder.

Tiik; kevadel on vett.

Park. Ühe lookleva ringteega park oli kujundatud kontrastelt mõjujuvate eestimaiste puuliikide rühmadega. Minu meelest väga võluv lahendus: avar välu, mida ümbritses ribu-rada-pidi liigilised puudesalud. Väljak on peaaegu säilinud, puud aga aja jooksul segunenud.

1863. aastal ehitatud väheldane peahoone (Laimetsa mõisa peeti Koigi mõisa kõrvalmõisana) põles 1980ndal aastal. 1921. aastast oli hoone kasutusel koolimajana. Huvitav, et mõisa-ajal jõnksutas peatee end pool kilomeetrit enne keskust pikemaks.

Pargis on üksik lehis (Larix).

Siit läks mõisa ajal kõrvaline majandus-tee, nüüd on külatee üks peamine haru.

-

Talumaastik.

Aed. Siin on justkui neli puud ühte istutusauku istutatud; neljas puu on noor kännuvõsulik 'Martsipani' moodi puu, ei tea kuidas ta sinna sattund on. Kolme puu väiksed õunad on meeldiva maitsega, huvitav vaheldus - sordi nime ei tea.

Väikstest õuntest pisut eemal on mage-magusad 'Valge klaari' moodi õunad. Olen kohanud nime 'Suhkruklaar', võibolla tema.

Väiksed õunad.

Suured õunad samas aias.

-

Koigi mõis; praegu osa koolimajast.

Koigis on kõik hooned ise-nägu. Seda on huvitav vaadata; muretu kooslus; siia võib ükskõik kuidas ehitada, midagi ei ole võimalik ära rikkuda. Huvitav.

Kesk-Eesti tasandik.

Siis üks kõrvaline kant.

Siin kõrvalises sopis on säilinud talude hajali olemine, nii nagu nad rajatud said. Pildilt on näha selgelt kaks talu; kusagil on ka kolmas. Nii on ikka ka võimalik elada.

Kõrvalisest kandist otsustasin läbi metsade tagasiteed alustada. Kohalikud head inimesed juhatasid mind enam-vähem läbitavale metsateele, sest minu algne tee variant osutus tagasi vaadates tõesti raskesti läbitavaks.
Otsetee metsateele; väikse kaarega mööda põllu äärt ja väikse kaarega metsavahelt. Aeg on juba selline, et päike ei suuda kuivatada rohtu.

Õnneks pole juba tükk aega vihma sadanud.

Teeline enne mind.

See täitsa normaalne (minu hinnang valikule) tee tegi kere üleni higiseks ja siis need põdrakärbsed.

Tegin ka ühest metsakohast pilti, et oleks illustreeritud mälestus.

Ja seentest; kahevärviline kärbseseen on peale kupatamist söögiseen, murumuna on värskelt söögiseen.

Jõudsin unelmate metsateele. Tõesti.

Tagasiteega olin nii ametis, et suutsin ühe (1) tunni võita, olen sellest siiani hämmingus. Seda saart olen alati imetlenud. See on nii rahulikult ilus saar.