Pole esimene sügis, kui tervisesporti teen; õlu ja vein ajaviiteks enam ei maitse; eelmisel aastal juhtus märjukesega sama moodi - polnud isu tuhkapäevani. Aga kehakultuuris olin laisem, rohkem tuulutasin pead 5 ja 7 km kõnniga. Kunagist sügise rattasõidu mahvi vist enam ei viitsi korrata, tegin siis igal kolmandal päeval keskmiselt 75 km. Praegu on keskmine jalutuskäigu pikkus üle päeva 13 km, et tunneks koormust; täna tegin 15 km.
Üleeile oli mõnus udu, aga viiendal kilomeetril udu kadus ja tuli tuul ja vihm, aga kõmpisin oma 14,4 km ära.
Täna pöörasin rappa, polnudki sellel rabalaigul varem käinud, kuigi rabaviirg paistab aknast kätte. Ta ei jäe ühelegi otseteele ja jõhvikakuulsust sel kah pole. Valisin rabale minekuks ringiga viisi, sest tahtsin võimalikult pikalt metsa ja kes kraavegi teab - kas neist üle saab. Kopratamm töötab kahele kraavile: inseneritarkus, ja materjaliks on kasutatud ka päris kopsakaid kive.
Sellises vees saaks ise ujuda, st - üle ei hüppa.
Mets.
Kännupess.
Väga suured jänesevaabikud.
Sellel reljeefsel maaribal on ilmselt liivavõtu lohud, kuigi liiv on savisegune, aga ju polnud paremat võtta. Osad augud võivad olla ka metsavendade punkrikohad, on ühesuguse arhitektuuriga: kandilisse auku läheb rada sisse.
Esiplaanil kask, taga kuusk.
Liivas on rebaseurud.
Tee.
Teel.
Rabapoole, järjest: karukolla-mets,
sõnajala-mets,
pohlamets,
sookailu-mets.
Uuem kraav.
Mõisa-aegne kraav. Viimane mõisnik oli tuntud maaparandaja, plaanis ja juhendas ka naabermõisate maaparandust. Mõisteti juba siis, et raba on pealetungiv nähtus. Pildil on sild. Kasutasin. Natuke maad allavoolu oli teinegi sild.
Vana turbavõtukoht. Ühe servas oli veel lagunenud pätside rida: pätsid jäeti kraavi servale kuivama, pärast veeti auna; töö jäi aga pooleni.
Rabapõndak.
Pohlad.
Raba.
Siit ma enam edasi ei saanud, proovisin ka teist kaudu, aga seal jäin kraavide kolmnurka kinni; parem hirmu tunda, kui kahetseda. Ja 1,5 tundi mul varuks polnud, et eesmärgiks olnud männistunud rabakõrgendikule suurema ringiga minna, ja kui sealt otsejoones välja ei saa, siis tuleb ka tuldud-mindud teed pidi tagasi minna. Hämaras ja väsinuna tundmatus rabas ja metsas jalutamine ei ole väärt mõte.
Rabamänd.
Tagasiteel põikasin ka ühte raiesmikevahelisse vanasse kuusikusse: raiesmikelt paistab valgus metsa ja päris metsatunnet ei teki, aga kuused ja männid on võimsad.
