esmaspäev, 31. oktoober 2016

KÄISIN MUSTRÄHNIL KÜLAS

Musträhn on väga huvitav lind; suuruselt varesega ühte mõõtu. Jälgisin teda pikalt, aga pilti ei teinud, ei ole minust lindude-loomade pildistajat, ilmselt ka inimeste... nii sama on neid emotsionaalsem jälgida. Pärast pesitsemist lähevad musträhnide paarid lahku. Siinne isalind on paigalise loomuga; elab vanas metsaäärses taluhoovis.

Siinne pererahvas on oma kodumaja ümbruse kujundanud suure joonega. Nii suurt maastikuilmestamist talude juures kohtab väga-väga harva.

Eesaeda on istutatud ka õunapuid; nemad aga vahtrate, tammede ja pärnade varjus pole ajale vastu pidanud.

Majandushoovi nurgaala viljapuuaed on pisut paremini vastu pidanud.

Inimeste toodud rohttaimed: öölill ja kurekellad.

Elumaja polnudki nii väga suur.

Kaev on paekivisse uuristatud; moreenikiht lõppeb umbes kolmandal meetril; vesi on üllatavalt sügaval.

Vaade köögist läbi köögitaguse toa aeda. Vaatasin, et kuidas mõjub aknast vaade suurde aga siiski hämarasse aiaruumi - pisun nagu ängistavalt, liialt kinnisena, kusagil võiks olla avaus maastikule; samas, puuderiviga suletud ja keskse sammaste-pundiga aiaruumis on kiriklikkust; niisiis, kirikud on umbsed kohad.

Väga-väga raugastunud ebatsuuga tagaaia piiril.

Ja siis VANN. See on tõesti vann suure kerisevareme kõrval; suurejooneline aed ja suurejooneline saun.

Ilmselt vanad linaleoaugud on kujundatud saarekesega tiigiks. Saarel kasvab tamm, sinna rohkem kedagi-midagi eriti ei mahugi. Ja tiigi serval on kaks oma aja ära elanud hõberemmelgat ja üks küüni vundamendi moodi vundament ja... . Ja see kõik mida teile näitasin... on kõigest osa selle talu aiamaastikust.

Lehtpuumets enne rabaserva männikut; ilmselt karjatati talu õitseajal siin kariloomi; oli puisniidu moodi koht. 70 aastaga muutub palju. Olin siinkandis (Kesk-Eestis) ebatavalisest laialehisest metsast joovastuses, kaotasin oma kindad, läksin pisut segi pööratud lehtede järgi tagasi, kindad vedelesid ilusti koos...

Minu minek ja tulek kulges üle raba. See nii mõnus loomade rada, mis nii ahvatlev, suundus kahjuks vales suunas.

Minu suund oli üle raba. Siiski, et vältida adrenaliini (mulle kohe üldse ei meeldi adrenaliin), läksin veidikese kaarega. Räätsadega oleksin supsti lühimat teed läinud, oleks ka muidu saanud, aga pidev valvelolek-jalaaluse jälgimine on nii väsitav.

Ükjämeda tüvega rabamänd...

Rabanõlv.


kolmapäev, 26. oktoober 2016

neljapäev, 20. oktoober 2016

LIHTSALT SÜGIS

Külma eel... lilledest saab küll, järgmisel aastal uuesti.

Esimesed päriskülmad.


pühapäev, 9. oktoober 2016

ÕHTUSÖÖK

Täna on teine päris sügise päev. Taevas on hall, eile vihmapiiskadega, täna kõleda põhjatuulega (hommikul puhus nagu idast). Panin täna küüslaugud maha ja tulbisibulad. Tulpide juures mõtlesin, et miks on mul neid tarvis, mis ma nendega teen... aga maha panin.
Redise seemnekuprad on salatisse ja niisama mekkida imehead. Praadisin õhtusöögiks pastinaaki.

Pastinaak saab ruttu valmis, lisasin kaks sibulõuna ja pipart.

Soola panen alati pärast, nii on taimede oma maitset paremini tunda. Pastinaak sobib hästi linnulihaga.


reede, 7. oktoober 2016

MINU AIA OKTOOBRIÕUNAD JA TALIÕUNAD

Tegelikult on mu aias õunasorte üle 40, kord võtan vähemaks, siis jälle toon juurde. Ma ei ole kollektsionäär, kasvatan õunu, mis mulle maitsevad, mõnikord jääb hinge kriipima, kui pole aeda toonud mõnd huvitava omadusega sorti-leidu, aga tuleb süda kõvaks teha, jõuad siis kõike... . Plaanin uues aiaosas kasvatada u. 17 sorti. Vanadest puudest jätan alles 5-6 sordi puud, las elavad teistega koos oma elu. Ja sordivaramu puudesse jätan kah veel mõned peotäied sorte alles.

Minu aia oktoobriõunad ja taliõunad:
'Aiarosalia'. Minu aia oma sort. Väga hea maiguga, magus ja hapu tasakaalus, meeldiv järelmaitse kestab kaua, avar-värske suutäis. Viljad säilivad jaanuari keskpaigani, ei kaota oma maitset. Puuduseks on puu külmahellus; emapuu hävis saagirikka põuase suve järgi tulnud külmal talvel ja ka paljundatult okulaadid hävisid lumepiirini, aga peale seda pole noored puud kannatada saanud. Puudusi on veel... saagikad aastad kipuvad üle ühe olema ja mõnel aastal on vilju kahjustanud kärntõbi. Aga maitsel on suur jõud.


'Antonovka' peab minu aias olema; hea köögiõun, säilib vaevalt jaanuarini, mädanikud rikuvad vilju.


'Vaarikõun'?, nimetan teda nii, kuigi viljade kirjeldus ei ühti "Eesti pomoloogiaga". Sellisele asjale on tähelepanu juhtinud ka Palmse mõisa aednik Elsa Kukk oma ühes sortide ülevaates. Minu leid ühest mõisaaiast sarnaneb väga 'Himbeerapfel von Holowous'-ega. Viljad tahavad peale puust võtmist järelküpsemist, kuivas hoiuruumis närtsivad päris ruttu. Väga hea magusapoolse maitsega, maitses on salapärane (roosiõli?) noot, viljaliha peeneteraline ja mahlakas. Õunte puna on väga ahvatlev, juba eemalt silma hakkav.


'Liivi sibulõun', teda teavad kõik.

Hindamist ootavatest talvehaku ja talisortidest loodan 1+3 lisaks saada, seega kokku 8 sorti.


PORGANDI-ÕUNAKOOK

Porgandit oleks võinud rohkem panna ja õuna. Koostis: porgand, õun (antonovka), mesi vedeldatud värskes õunamahlas, sooda (koostöös õuna happega tekib kergitusaine), pisut soola, natuke jahvatatud nelki (teine kord panen vahelduseks uhmerdatud kardemoni), kamajahu ja nisujahu.

Madal sügisaster.


laupäev, 1. oktoober 2016

TÜRI

Türi linna panoraam.

Türil toimus väike õunafestival; käisin vaatamas, mis sorte õunanäitusel näidatakse. Polnud Türil käinud juba aasta aega ja enam, kui välja arvata kaks autoga läbisõitu + üks õhtusöök ja saunaskäik linna serval. Lõpuks ometi on peatänava kõnniteed korda tehtud; miks nad pidid sellega nii kaua viivitama. Varem seostus Türi linnana, kus jalgrattakorvist põrkasid asjad tänavale laiali, sest peatänava kõnnitee oli nii auklik, paigatud ja mühklik. Nüüd otsib Türi vald omale visiitkaarti; nüüd võib tõesti otsida.
Ma pisikest kirja ei lugenud; mulje jäi, et need erineva maitsega õunamoosid kõik ühe inimese keedetud olid. Mulle endale meeldib, kui õunamoosis on säilinud õunatükid ja koor nende küljes. Pastaks tehtud moosid on nagu titetoit. Neid variante vaadates tuli meelde kooliaeg, kui kahel esimesel kursusel anti tohutu hulk erinevaid ülesandeid, siis ütlesin, et ülesandeid võib lõputult välja mõelda ja täitsin neid piinliku täpsusega sõna-sõnalt, tulemus kippus alati irooniliseks.

Kaks istikute müüjat olid kaubaga kohal. Sügis ongi vaat et kõige õigem aeg õunapuude ostmiseks, juhul kui ikka vilju enne maitsta antakse... ja seda mõlemad kauplejad suurima hea meelega ka andsid; Külli Kambek ja Pruuli puukool.

Festival oli armsalt väike; vaatasin enam linnapilti...

Lõunaportaalil on viinamarjad, viinamarjade seest vaatab inimene või.

Ühes aias toimus õunapuude lõikamise õpetamine. Sügisel muidu lõikamistööd ei tehta.


See on mu lemmikaed Türil; imetlen teda ikka. Nädal tagasi lugesin üht võõramaa ajakirja guugl transleiteri abil ja see annab ikka lahedaid sõnapaare... üks, mille trükitähtedega välja kirjutasin oli: RATSIONAALNE JOOVASTUS. See sõnapaar sobib just selle aia kohta.
Kui peaks juhtuma, mis on väga ebatõenäoline, et mind kutsutakse aedu hindavasse žüriisse, siis ütlen kindla EI, sest ma ei taluks seal teisi arvamusi ja pealegi aedu pingeritta sättida on totter.

Türi linna jama on see, et puudub visuaalselt mõjus peatänav. Ainuke stiililt ühtne asi on seal pügatud puud; majade front on täielik segapuder. Ka kõnniteede materjal on kummalgi pool teed erinev. Ja see kõige "moodsam" maja naiivse T-tähe ja dekoratiiv-triipudega on kuidagi eriti kummaline, absurdselt suurendatud poolik[maja on liiga madal] ilupaneel. Ja ringtee kujundus lisab segapudrule segadust juurde: mina tahaks siin näha kujundit, mis võimendab pöetud puid ja tasakaalustab hoone vormi.

Türi raudteejaam.

Jaamaümbrus.

Vabrikuküla on Türil vaatamisvääne kant:
Pole veel harjunud lõuna poolt tulnud punalutikatega. Vaatan neid kui imeasja.

Tänu raudteele ja Pärnu jõe veele linn alguse sai.