neljapäev, 31. märts 2022

Igav on

Igatsen poleemikat. Ma isegi ärritusin, kui lugesin põllumajandusdoktori 1988. aasta kirjatükist lauset: "Mõnele asjale on ka vastu vaieldud." Aga millele, ei selgu. Targem oleks selline lause kirjutamata jätta. Siiski on huvitav lugeda ja mõelda, et kes ja kuidas kirjutab, näiteks ka oma elulugudes. Kõnekad on elulugudesse valitud pildid, kust saab näha, kellega tahetakse pildile jääda; teinekord võib lugeda akadeemilist kadedust välja napist hinnangust kolleegidele, näiteks: (...) elas pensionärina asutuse poolt antud kõigi mugavustega korteris, tal oli aega kirjutada. Sellised laused tekitavad vägisi pildi, nagu oleks teadlasele ette heidetud liiga väikest arvu kirjatöid ehk töövõimet, võibolla oli märkuse tegijaks pensionär isiklikult, autor võib ka korteri peale lihtalt kade olla, kasvõi ehk, et keegi perspektiivikas noor pidi samal ajal elama kehvas tingimuses, ei tea. Lõpuks pole see oluline. Aga fantaasiat toidab ja küsimusi tekitab. Jätkan siiski 1988. aasta "Sotsialistlike põllumajandustega"(ajakirjad). Ühes numbris ilmub kolm artiklit pirnipuude kasvatamisest, kolmelt autorilt, koondatud pealkirja alla "Kas üldse soetada pirnipuu?": 1) Vastupidavamad on Eesti sordid, Kalju Kask, põllumajandusdoktor; 2) Kasvatan maitsvaid pirne. Kui puud külmuvad, istutan uued, Endel Kaarep, põllumajanduskandidaat ja 3) Isetolmlevad sordid on perspektiivsemad, Erich Mägi, aiandusagronoom.
Need kirjatööd täiendavad teineteist: Kask toob välja statistika, Kaarep esindab asjaarmastaja kogemust, Mägi võtab jutud kokku ja rõhutab tähelepanekute olulisemaid punkte. Kas midagi sellist on viimase 34 aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud? Igavus on praegu.


Plaanid

Plaan on üht pika idanemisega lille ette kasvatada, osaliselt. Külvi teen aprilli alul, nii on plaan. Tegelikult pole mul enam huvi lillepeenra-majanduse vastu... kujundasin pilti, ja nägin. Rohkem nagu miskipärast pole huvi. Laiskus? Tegelikult ma pole paljusid asju aastaid kiputanud, on mälus, ütlen vahest sel puhul... on asju, millest küll ei saa.
Eelmisel suvel ostsin ühest aiapoest kaks seemnepakki. Erinevat. Olin neid kunagi netis silmanud, ja lõpuks nägin poes. Ostsin selle pärast, et olin kunagi tahtnud. Aga täna ratsionaalselt mõeldes, tahtmist pole. Aga mis seal ikka. Lõpuks vast ikka jõuan oma napi valiku juurde ja kasvatan ainult chantenay red cored kahte.


esmaspäev, 21. märts 2022

Kevad, kevad

Kevad, nagu ikka. Iga aed on omamoodi.

Kuldnokad on kohal kolmandat päeva, eile nägin esimest haneparve, musträstad on läbi liikunud, varesed, varesed

Täna kuulsin salust loodusfilmidest tuttavat papagoide sädinat. Vaatasin, et kes? Rähnid; rähnidel on vist nõnda, et emalinnud rabelevad isalinnu tehtud pesa pärast. Kolm lindu oli; üks oli uhkelt-asjalikult ja veidi ükskõikselt (teeskles rahu) eraldi; kaks säutsusid ja tegid omapärast lühikest lendu.

Teinekord on vana kuusehekki huvitav vaadata.

Viljapuude lõikuse olen selleks korraks lõpetanud. Üht ilusat noort puud on hiired kahjustanud; täitsa hullusti, kõik ümbertringi näritud; maitse suus on ka haavapalsamit triibutanud; täna tegin plastikpudelist ümbrise. Eks näeb, palju kambiumi alles jäi, et uus koor kasvatada ja elu edasi viia.

See aastatagune ost on üks väärt ost - tööriistade vöötasku on puudega toimetamise palju mugavamaks teinud. Taskutesse mahub liigendsaag, oksakäärid, nuga, pookevaha, haavapalsam ja teibirull, aasa saab kasutada pikema sae tupe jaoks. Ka pookeoksad saab taskusse panna. Ühe liigutusega saab koormast lahti.


neljapäev, 10. märts 2022

Väiksed maastikud

Tegin väikse jalutuskäigu ennelõunal. Põldudel lumi kannab.

 

pühapäev, 6. märts 2022

Käisin nädala sees linnas asja ajamas. Bussis ühel ukrainlasel oli patriootlik laul telefoni helinaks pandud. Olen joovastustest alati distantsi hoidnud, nii oli minu esimene reaktsioon kõrk, et kaua... ma ei mõelnud pahatahtlikult, vaid filosoofiliselt, aga mõte läks edasi... mis juhtub inimesega... kes tõstab tuumavalmidust pederastide, narkomaanide, bandeerlaste ja neonatsionalistide likvideerimisel. Uh-uu. Põhikooli viimases klassis oli tagapingi poiste poolt minu iseloomustamiseks kasutatud kõige rohkem sõnapaari "ülbe kuju": klassijuhataja korraldas küsitluse... mina istusin tavaliselt uksepoolses reas teises pingis. Neil oli õigus. Ma jäängi põlastama mölakaist kõvatajaid, ma ei näe mingit põhjust molkustega suhtlemiseks. Selline pilk võib näida must-valge, aga mis teha, kes on kunagi minu vastu kätt tõstnud, neile olen kriipsu peale tõmmanud. VF kaitseministeeriumi pressiesindaja ettekanne päevast koosnes ainult "väärinfo" ümberlükkamisest. Asi on ikka hapu küll. Millest on argpüksist diktaatoriga rääkida? Et äkki võtab "mõistuse" pähe? Linnast tõin head-paremat. Kalaroad teevad olemise pidulikuks.
Lõpuks saabus pehme kattemadrats. Kaks ööd ja kaks lõunauinakut olen nautinud kombinatsioonil.