Neljapäev, 30. juuli 2015

ON ÕHTU, ON ÖÖ

Olen aastaid valgeid  tokkroose kasvatanud. 2004. aastal tõin A käest siberi tokkroosi seemned. Taimedest valisin välja valge.  Sel aastal leidsin tema seemnetekarbist sama paki... oli aegunud 2006. Külvasin paki tühjaks, aga ei tulnud midagi.

Sidrunkollane päevaliilia võlub mind ikka ja tema vaniljelõhn.


-

Kuuvalgus. Öölevkoi.

Öö.


TAIMETOIT

Õues on 16 kraadi sooja. Külm.

Hommikumenüü:
Valge karusmari, mina nimetan teda hea janukustutajana 'Vesimarjaks'; maitse on tal mahe, kerge, mahlakas, hapukasmagus.

'Früheste von Neuwied'. Värskendavad, üle keskmise suurusega viljad.

'Rae nr. 1'. Ta on ka minu nr. 1.

Valgesõstar. Tema tõin pistoksana tee-lähedasest kraavist; kandis seal hämaras puude all täitsa head saaki; möödudes sukeldusin ikka tee-ääsesse võssa... . Põõsa kasv on püstine ja suur, polegi nii püstist ja suurekasvulist valgesõstart mujal kohanud. Selle valgesõstra emapõõsas on metsaraiumise ja kraavipuhastamise tagajärjel lahkunud juba ammu; käisin teda ükskord otsimas, et ehk.
Minu aias kasvasid ka Saaremaalt  kaasa toodud valgesõstrapõõsad 'White Imperial' ja 'Jüterboger Weisse', esimese sordi marjad olid maitsvamad, aga siinne külm võttis tema kaks põõsast ära, teine sort hääbus ilmselt kehva maitse pärast tähelepanu saamata. 

Kui valgesõstar pääseb tänu värvile lindude rüüstest, siis punane sõstar ei. Tõin mõni aasta tagasi ümbruskonna mahajäetud taluaedadest eri-ilmelistelt punasesõstrapõõsastelt pistoksi.

Ka uued mustsõstrapõõsad olen toonud pistokstena ümberkaudu-taluaedade valikust (valisin ikka saagikaid ja pahklestale vastupannutelt).

Hapukirsipuu 'Nõmme liivakirss'. Puu andis Jaan Kivistik 1992. aastal, kui olime terve päeva meristeemselt paljundatud taimi sorteerinud-istutand. Ta sokutas mulle kaks puud, aga kuna tookord oli minu vanaisast jäänud aed otsast-otsani puid täis, siis ütlesin: "Kõigepealt peab mõtlema, kas ruumi on? /.../ No ühele vast ikka koha leiab." Nii sai minu aeda 'Nõmme liivakirss'. Nüüd ajab ta juurevõsusid mahavõetud õunapuude kohale.
Tema viljad mulle väga maitsevad, just see etteheidetud mõrkjus lisab häädust. Ja temast tehtud keedis on maailma parim. Laialt levinud 'Läti-Leedu madalkirss' on temaga võrreldes lihtsalt hapu ja vesine. 'Nõmme liivakirss' viljastub rahuldavalt oma õietolmuga, saagikus keskpärane. Puu puuduseks on liiga kõrge kasv. Aga kasvu oleks saanud kohendada, kui oleks kujundamisega vaeva näinud. 

Hernes.

Lõunaks kapsas.


Esmaspäev, 27. juuli 2015

KUIDAS SAADA HEASÜDAMLIK PILK JA JÄRGMISEL HOMMIKUL SELLEST LOOBUDA

EILE
Täna lõunal tõi äikse-eelse hõnguga soojalaine 'Aiarosaliale' sülemi. Eelnevatel päevadel olin vaadanud, et ilusad õunad on tulemas. Nüüd kukkus koos mesilastega 4 kõige ilusamat õuna maha... murravad veel oksa ära.
Viisin nende alla pange, et ehk kukuvad mesilased sinna ja viin nad ära, aga ei, sain hoopis nõelata silmast sentimeetri kaugusele. Silmaümbrus on eriti tundlik koht. Nüün näeb mu pool nägu välja kui heasüdamlikul maffiabossul. Mesilased said siiski asustatud.

TÄNA
hommikul ei avanenud silm teps mitte. Olen terve ilusa päeva hämaras toas istunud. Valgus on valus.




Laupäev, 25. juuli 2015

KAUNIS KODUAED 7 - Aia(maastiku)kujundus

Talvel püüdsin pisut analüüsida mulle meeldivaid lähikonna maa-aedu; mis siis meeldib, et vaatan naudinguga.
Kõiki neid aedu iseloomustab elumaja koosolemine viljapuu-aiaga. Ega suuri viljapuid (õunapuud) palju olegi, kõige rohkem 14-15 puud. Aedades puuduvad "suured ilu-aianduse teosed", samas, lillepeenrad on olemas - ühes aias kõrvuti kaks ringikujulist (üleval paremal). Aiad on traditsioonilised taluaiad.
Kahel hoovil on laut halvasti paigutatud - lõuna-lääne kaares - laudalõhn ja kärbsed puhutakse elumajja ja eesaeda.

NAUDIN KA MODERNISMI... aga meistriteoseid olen Eestis kohanud väga-väga harva...
see on fragment maalikunstniku kujundatud koduaiast, linna-aed Eestis.

Panin siia alla ühe suure aia, mis illustreerib minu ootust.
Aia kavandaja oli väga mitmekülgsete huvidega mees; oma õpinguid alustas ta kunsti õppides ja jätkas samuti. See, Roberto Burle Marx'i kavandatud aed on suur ilu-aianduse teos. Oru lagendikule on kujundatud maastiku-mastaabi väärne pilt. Huvitav on see, et vaatamata R. B. M-i suurele loodushuvile, oma koduaias oli tal suur taimekollektsioon, on ta kunstnikuna kasutanud ikkagi valitud värve.


google search

Roberto Burle Marx'i kodu (koos kollektsiooniga):


google search




Kolmapäev, 22. juuli 2015

TEGIN METSALE TIIRU PEALE

Täna peale ärkamist jõin tassi teed ja otsustasin metsale tiiru peale teha; elan pool päeva metsas ja päeva teises pooles asjatan ühiskondlike jamadega.

Olin seenel ja ei kiirustanud kuhugi. Siiski, väike enesesund oli, et võta rahulikumalt. Seisatasin tihti ja mõtlesin korilusest ja meenutasin oma metsas-käimiste ajalugu: esimesed korilus-käigud meenusid 3-4 aastasest ajast - vaarikad ja sirmikud. Ema oli Suur metsas-kondaja. Vahest mõtlesin, et ta peaks piiri pidama, et kes need seened ära sööb? Teinekord tuli ta päris pimedas koju, ootasin ja muretsesin, et mida pimedas metsas näeb. Ema viimased metsaskäigud käisin temaga kaasa - ta pärandas oma metsarajad mulle, valdusi näitavad käimised olid. Aga oma viimase metsaskäigu tegi ta päris üksi; ta oli juba haigusest väga nõrk. Tegelikult ei oleks tohtinud tal kuhugi minna lasta. Aga ta tahtis. Kui ta metsast välja tuli, läksin talle vastu; ta jäi teepervele istuma ja ütles, et on oma vöö kaotanud. Ütlesin, et lähen otsin üles, aga tema ütles... las olla.
Ja aasta pärast läksin samale seeneringile. Vöö oli suure haava all, nii nagu ta hõlmadelt vajunud oli. Ema oli puu all puhanud, vahest ta ütles, et tahab metsas surra, et las rebased ja sead tassivad kondid laiali... kui mitu siga olen mina elu jooksul ära söönud, miks nad ei võiks mind süüa. Sidusin miskipärast vöö oma seenepange sanga külge ja tõin koju.
Sellise kujuga mustikad kasvasid tänasel rekordpõõsal.

Austerservikuid nägin; enamik olid juba vanaks läinud. Olen austerservikuid ka lume alt korjamas käinud - lükkad lume pealt ja lõikad külmunud seene lahti.

Pilvikud on tulemas.

Kollane pilvik.

Ja tänase päeva põhiseen - kukeseen. Lõpp-küpsed suured maasikad on parimad.

Ilmselt kullilise muna koor, suur muna.

Ainuke tänane söödav puravik. Eelmisel aastal oli puravikke ja kukeseeni ühepalju.

Sõin mustikaid nii palju, et enam kummardada ei saanud.

Aga kui jõudsin murakateni, siis tekkis kõhtu kohe ruumi juurde. Küpsed marjad on nii head.

Rabaservas vaatasin geoloogiat. See liivane savisegune kiht on kunagise järve põhi; põhjast on ka üks jääajaga tulnud kivi kraavi vajunud. Siin on turbakiht mitu korda õhem kui raba keskosas, aga siiski saab vaadata tuhandete aastate taha.

Need on vist tedre munad.

Viis munakoort niisuguste vahedega; võibolla on siin ka jäljed röövlinnust.

Kukemarjad ei olnud veel oma maitset saavutanud.



Tagaaed.



Eesaias pärnad õitsevad. Lõhna jagub ka öösse.


Esmaspäev, 20. juuli 2015

LILLEPEENAR. SEEMNEST KASVATATUD PUUD

Nii väike mu lillepeenar ongi; koos aiamaaga.
Jalutasin ennelõunal aias.




'Minos'

-

 Ja jõudsin seemnest kasvama pandud puudeni. Jalutasin.
Viljades ja seemnetes on maagiat. Vaatan, et puude seemned on sama suured kui puud. On.
Kevadel tegelesin sarapuu emasõite viljastamisega; noor põõsas on vilju täis.


Selle sarapuu (Corylus avellana) seemne korjasin 'Heterophylla'-lt. Lootsin, et mõni põõsas tuleb ilmekamalt lõhislehine, tema on kõige sarnasem emapõõsale, aga siiski päris erinev, põõsa kasv on sarnane - kompaktne kerajas sika-saka okstega.
Tegin ka sarapuude pookimise katset ja pistokste katset, kumbki ei annud tulemust. Tõsi, proovisin vaid korra.

See, aasta noorem sarapuu pole veel õitsenud. Tema külvasin Harku oja äärest leitud põõsast; põõsas oli laiuv ja teistest poole madalam. Paistab, et see omadus on säilinud.

Tamm (Quercus robur). Olen sügiseti otsinud tõrusid sammasjate tammede alt, aga pole leidnud ja pähe on jäänud küsimus, miks ikkagi nii. Mis seal ikka, külvasin püramiidtammede seemneid. Erinevad vormid andsid edukalt vormiomaseid järglasi; ainult mõned puud kaldusid kõrvale. 100% ja ühtliku tulemuse andis Tallinnast  korjatud seeme, seemnepuu eristus helerohelisemate kasvude tõttu.
Pildil oleva puu seeme on korjatud Tartu Jaani kiriku aiast; tema on seal ainuke puu, kes G. Kuphaldti poolt kavandatud aiast alles on. Tema andis erineva ilmega järglasi, üks eristus selgelt sihvakama ja kõrgema kasvu poolest, tema ongi pildil.
Tagumine, heleda lehestikuga puu on ameerika jalakas (Ulmus americana). Puu tärkas omapäraselt kahe haruga, üks haru oli väike. Ka üks seeme oli teistest teist moodi - kaks erineva suurusega seemet olid kokku-kasvanud, selline potsakas seeme oli. Võibolla on selle seemne järglane.
Ümberistutamisel lõikasin nõrgema haru ära, kasvas juurekaelast all pool. Muidugi oleks huvitav puu arengut edasi järgida olnud, aga otsustasin nii, sest ühe püstise tüvega puu peab tuultele paremini vastu, arvan nii.  

Tulipunane viirpuu, Crataegus chrysocarpa. Pilt tema esimesest aastast on seal: http://tulpjatulp.blogspot.com/2014/02/olnud-sugis-suvi-suvi-kevad.html

Ungari sireli (Syringa josikaea) seemne korjasin oma koolitee äärest. Mulle ei ole ükski kool meeldinud, aga kooliteed küll.

Madal aroonia.

Iluõnapuude seemikud on mitmekesise välimusega; mõned neist...





Läätspuu (Caragana arborescens) seemne võtsin Toomemäelt.

-
Ajaloo pärast mainin, et olen ka rohkem puuliike seemnest kasvatanud, aga olen ära annud ja...