teisipäev, 28. aprill 2020

Külm vihm

Tuba on soojaks köetud. Pealehommikul keetsin kartuleid, sõin soolaheeringa, sibula ja hapukoorega. Päeva esimese poole toimetasin ühe tekstiga; pole jupil ajal pidanud aju nii kokku võtma, muidu mõtted ikka harali. Üks sisult korduv lõik sai eelmisega üheks komponeeritud. Vast ikka oli minust abi. Märg külakass jalutas läbi aia. Vihma on terve päev sadanud. Silmad on arvutist väsinud. Lõunauinak ei pakkunud puhkust. Nii otsustasin vihmasesse metsa jalutuskäigu teha. Lageraielangid on palju tuulemurdu tekitanud. Ametlik statistika näitab, et surnult seisvate puude kogus on samaks jäänud, aga lamapuidu hulk on 20 aastaga ligi kahekordistunud. Keskkonnaagentuuri ametnik seletas SMI infopäeval olukorda sellega, et seni surnult seisnud puudel on saabunud kõdunemise tõttu ümberkukkumise aeg. Minu loogika ametniku juttu mõista ei suuda, sellist tehet pole olemas. Kuidas spetsialisti suust sellised infantiilsed purtsatused tulevad? Ettesalvestatult peaks olema võimalus "naljad" välja jätta. Aga seda enam...

Teeäärsed pajud köitsid minnes ja tulles tähelepanu:


Laia lund hakkas sadama.


esmaspäev, 27. aprill 2020

Salus

Hallvaresed on nii armsad; see kuidas aiast ja salust materjali kogusid, tormiga tugevdasid. Minu toa aknast paistab pesa kätte, kuni õunapuud ja teised lehte lähevad. Just lendas üks pesale. Ronkade pesa on vist liiga lähedale sattunud, aga üle põllu metsatuka taga on nad ikka olnud, nii nagu varesed salus. Rabapistrik ükspäev laveeris-rippus vareste pesa kohal, talle tehti tuul alla.




esmaspäev, 20. aprill 2020

Õhtu tuulevaikne, seitsme ajal 10,1 sooja. Linnud laulavad.


reede, 10. aprill 2020

Ja päike loojub

B. ema tegi pashat. Nüüd õhtul meenus eelmisest aastast C. imetlev lugu E. tehtud pashast, pashast mis sai tegemise aja kohta liiga ruttu otsa, et oleks ajas veel paremaks läinud.


teisipäev, 7. aprill 2020

Tähistan selle kevade pookimiste lõppu

Kevad on hetkel varajane, täna pea 17 kraadi sooja, kuid tuuline, kahe ajal veloga allatuult sõites tundus isegi soojem.

Eile mõtlesin, et selle aasta pookimised said tehtud. Aga täna otsustasin siiski ühelt kaks aastat tagasi märgitud õunapuult pookeoksa võtma minna. Üllatuseks oli aeda korrastama hakatud, parajalt lõikamistööd tehtud. Märge oli üllatuseks alles, kuigi panin selle kindlale kõrgusele (oma mõõt) kuivanud oksale. Puu ei paista eriti vana olema, aga sorti ei ole suutnud määrata, septembri alul valmiv punaste triipudega kooniline õun on õrna viljalihaga.

Lõhnav kannike on õitsemise keskpaigas, vast üks pikim kevadine õitseja.

Sillad.