teisipäev, 24. detsember 2019

Häid pühi!

Picea omorika 'Nana', pilt on tehtud aprilli algul,
puu kaitsvas varjus on ühe looma sisseelatud varjupaik.
Seekord on mu jõulupuu selline.


reede, 20. detsember 2019

Aruanne

Mõtlesin viimase aja konfliktide peale, et saada rohkem aimatav käsitlus. Ega konflikte eriti palju olegi, olen elanud tagasihoidlikult.

Alustan 16 eluaastast, et oleks tuumakam, olin siis õpilane, tookord saatis üks peast nikastunud sitt õpetaja jõuluks minu emale uskumatute süüdistustega kirja. Ma ei teadnudki, et olen kurjategija. Jõuluüllatus missugune. Kõige leebem etteheide minu kohta oli, et mul ei ole sõpru, kaaslaste õnnetustesse suhtun parastavalt ja süüdistan neid ennast. (Selle pedagoogi viimast idioot-bravuurikat trükimasinal löödud kirjatööd lugesin hiljem seltskondade lõbustamiseks ette, olen selle ammu kaotanud, kuid paari punkti võin siiani peast tsiteerida.) Üles korjatud ja üldistuse saanud lugu oli järgmine... pikutasin ühikatoa voodis ja lugesin raamatut, toakaaslased, kaks poissi, olid mingil peol, hea rahulik oli olla. Kuid äkki oli toas verise näoga afektiseisundis toakaaslane, oli pool-jooksusammul tulnud ja verisena mitte märkamata jäänud, maja pealt olid talle sappa haakinud murelikud kursaõed, paras sagin oli. Ja muidugi ei jäänud paaril kohkunud kursaõel minu esmane naerev reaktsioon tähelepanemata. Olin hetkega vastik tegelane, usutlesid veel, et kuidas mina nõnda. Aga seleta neile siis...  ja märkamata jäi neile, et kiirabi käskisin mina kutsuda. Ma ei osanud lihtsatest tüdrukutest välja teha... ja jutt minu naervast reaktsioonist liikus kulutulena ärevas õhustikus. Ma ei osanud hetke naeru probleemiks pidada. See poiss oli hea inimene, veidi eluvõõras ja ennatlik, nagu selles vanuses ikka. Ühel õhtul olin ta närvi ajanud; tögasin tema karatee jutu ülevust ja kobadust põrandapesulapi käsitlemisel... põranda pesemine käis tal väga vastumeelselt. Tol õhtul võdistas ta oma kere minu suunas tubli veerandtund, noore väsimatusega teatas, et võib mu näo iga kell segi lüia, aga ta ei tee seda... . Ei osanud mina sellist ähvardavat käitumist heaks ka pidada, kuigi olin samuti sõnadega üle piiri läinud, aga teist moodi. Veidi aega möödus... poiss oli seletava, edeva ja puhevil olekuga kohalikule jobule silma jäänud... . Poiss viidi ööseks haiglasse järelvalve alla ja rohkem teda ei näinud. Nüüd on ta kirikuõpetaja. Ta veri lõhnas natuke teist moodi, kuidagi hapult, oli vedelam ja hele-pruunikat tooni, miskipärast on meelde jäänud... koristasin tema järgi. Oma parimad noorpõlvesõbrad sain sealt koolist.

Järgmine kord oli 3 aasta pärast ühe talunaisega, oli nörritavalt vihmane heinaaeg, olin praktikale sõitnud kaks korda, aga heina ei saanud ikka teha, teda solvas-ärritas minu vähene hommikune söömine, et näe, meie toit ei kõlba ja kruttis end peast segaseks, mispeale deklameerisin ühe luuletuse neli esimest rida, milles sisaldusid sõnad: unenägu ja toll. Seepeale sõimas mind usuhulluks, et on näinud igasuguseid hulle aga sellist hullu pole varem näinud - usuhullud on kõige hullemad hullud. Muidugi polnud mul sellise hullu katuseall asu. Küsis veel hommikukohvi eest raha. Oli ta hull või kalkuleeriv taktik, ei oska öelda. Aga minu naaberkülast kutsus üks temale sarnane naine oma mehele hullumaja auto järgi. Auto tuli, autorahvas vaatas, et vanamees on nii rahulik, aga naine jookseb ümber mehe ringi, võtsid naise kaasa.

Järgmine kord oli 13 aasta pärast. Oli mõnus päikseline suvepäev, lõunatasin võileib näpuvahel, jalutasin puid-põõsaid, valgust ja ilma nautides. Kirgas ja heatahtlik päev oli. Kolleeg käis igal lõunapausil süsti saamas, sest oli ohtlikku haigust põdend, seetõttu oli tema paus pikem... kunagi ei tea järjekorra pikkust. (Olen alati seda meelt, et iga töötaja tunneb kella, kui ta alustab tööpäeva varem, siis on tal võimalus ka varem õhtale saada, või siis pikem paus võtta.) Jalutades nägin eemal põõsastevahel üht paarikest armulikult kaisukuti. Meesterahvas sarnanes kolleegile, seisatasin üllatunult pilku teritades, et keda näen, nad märkasid mind. Lõunapausilt tagasi tulles oli kolleeg vaikne, pinge oli õhus; lõpuks ütles: "Näe, ei jõudnudki süsti saama, võeti ennem rajalt maha." Ta oli selgelt segaduses. Katkendlikult ja puhkides saatis abitöid tegeva tütre päeva-pealt koju, et oled küllalt teinud, mäletan tüdruku arusaamatut ilmet, et nii äkki. Mees oli hirmul, sest mul oli reetmise võimalus. Tütar läks koju. Järgnes minu vigade kindlameelne otsimine, millele reageerisin irooniliselt. Tüüp ei suutnud eraelu tööjuurde toomata jätta. Sarkastiliselt jälgisin tõmblemisi edasi... kuni kord lasin tal pool päeva ja järgmise hommiku veel otsa kaebeldes ringi joosta, kaebles:"Mis ta ikka mõtleb, millele loodab, no on ikka mees!" Lollike miskipärast arvas, et olin jagatud tööst oma osa tegemata jätnud ja lolli peaga natukesega kolmandat töötajat abistama läinud. (Miskipärast oli naistemehele hakanud tunduma, et tema teeb teistest rohkem tööd, seepärast jagas arve.) Enda arvates tegin iroonilise ja inimliku žesti arvude jagamispoliitika absurdsuse suhtes, sest arv ei näidanud alati võrdset töömahtu. Oh, küll mul meeldis teda praadida, viimase sekundini, ja see nägu pärast ilmarahvale lennukat tolmu keerutamist oli nii saamatult hale, ahmis õhku ja neelas ila, ainult korinat tuli kurgust. Pärast seda meie koostöö katkes, sest ta keeldus igasugusest suhtlusest minuga. See kolleeg nimetas end Üksikuks Hundiks, teised aga ütlesid Till Seelikus.

Järgmine kord oli 10 aasta pärast. Tookord kohtasin autokraadi ja lihtsa lolli sümbioosi, nad sobivadki kokku, mõlemal sarnane kompleks.

Järgmine kord oli 2 aasta pärast. See viimane, kus arvasin: asja eest tegutsemine peaks tähendama aruteludes osalemist, otsuste teostamist ja tulemuse hindamist. Aga puudus tulemuse hindamine ja soov või võimekus aruteludeks. Õigustamatu õigustamise ja valetamise õhkkond oli tüütult rumal ja motivatsiooni pärssiv.
- - - - -
Mõtlesin kahe viimase konflikti peale; neis on sarnane muster. Ilmselt ärritab vastaspoolt minu kõrkus* - kuigi olen ootuses ja valmiduses koostööks, seda aga professionaalsel alusel, tahan teha tööd pühendunult ja motiveeritult. Tunnistan: minu natuur ei talu pidevalt hirmudes vaevlevaid ja analüüsivõimetuid inimesi... ja lipitsev alandlikkus on vastik... see ei tähenda minu empaatia puudumist.

* Mitte segi ajada ignorantsusega. Ignorantsus on levinud hoiak ebapädevuse "varjamiseks".

-

Mis tegelast (vaata ka eelmist postitust) iseloomustab? Päritolu. Haridus/silmaring. Töökogemus. Karisma.
Tegelase päritolu on täiesti kõrvaline asi, kui ta on demokraat, kui on avara silmaringiga ja asjalik. Aga kui tekivad probleemid, siis hakkad analüüsima, et mis toimub ja miks. Saad teada, et tegelane on pärit kolhoosi töölisklassist, tema ratsionaalne maailmapilt küündib kolhoosi brigadirini, lahe, sain brigadiriks. Sellist liidrit (brigadiri) saavad rahuldada ainult eestöölisega põllutöölised - selline allumissüsteem on võimalikult sügav - põllutööline ei pea vaatamata 20 aastasele töökogemusele üles näitama otsustamisvõimet ja vastutuse võtmist.
Millega seletada tegelase häbi abipakkumisi vastu võtta, probleemide eitamist, õigustamatu õigustamist, vassimist ja valesi. Hirmuga; suure tööga saavutatud positsioon vajab kaitsmist... kui oled kogu elu enda alaväärsustunnet teatava eduga muda üles keerutades varjanud, siis selgus ja ausus on hirmutav. Nii kasutab tegelane ebamääraseid väljendeid: "õige aednik", "tark aednik ei kahtle", "sündind aednik". Muidugi on tegelane veerandsajandiga palju saavutanud ja loonud väärtusi, sest aeg on olnud pikk, aga tulemuslikkus on siiski kehv.


neljapäev, 19. detsember 2019

Pime aeg on lakke vaatamise aeg, teen kokkuvõtet aastast, mõtlen elu üle järgi... kas, kuidas ja milleks. Vaatamata pimedusele ei ole sel hämaraajal endasse keskenduda hästi õnnestunud. On väga häirivaid asju toimunud. Üks kergendav toiming oleks asjad hinge pealt kirja panna, las nad olla kirjutatult. Aga nagu ei taha end seeläbi vihaseks ajada, kuigi siis saabuks vaibumine. Olen võtnud teise taktika - magan pikalt, vaatan igasugu filme (välja arvatud ulme), nii intensiivselt pole vist kunagi lugenud, kohe nii, et omi mõtteid oleks vähe... mõned kommentaarid ja vastuvaidlemised... need mind eriti rahutuks ei tee, nendega olen leplik. Aga viimati külaraamatukogus ütlesin: "See kord ei laenuta ma midagi, vahelduseks tuleb ka omi mõtteid mõelda." Pea nädal hiljem võtsin voodipäitsi kohalt ühe köite Tšehhovi kogutud teostest. Lugesin kolme lugu, kaht neist pean ammusest ajast oma lemmikuteks. Ja neist avastasin alles nüüd, kui suuresti olen neis ignoreerinud inimeste iseloome, oleks nagu need kirjakohad varem vahele jätnud, ja neid kirjakohti on palju! Ühes kohas oleks nagu ära tundnud ühe tema kaasaegse kirjaniku (Lev Tolstoi), on kriitiline. On kirjutanud tölplastest. On kirjutanud avara ja heatahtliku hingega inimestest, neid on küll vähe. Lugedes nägin seljataha jäetud inimeste galeriid... nad on (juba) kirjandus.


pühapäev, 24. november 2019

Kummaline metsaskäik

Käisin metsas jalutamas, et vaatan-kuulan kuidas vesi vuliseb ja vaatan raba, viis minutit on toast esimeste laugasteni minna. Aga keegi paugutas kusagil raba serval just minu päikeseloojangu käigu ajal pea tunnike püssi. Paugulemb. Mul oli rabapeal hirmus olla. Mida ta seal rabaserval paugutas, hämardumisel läks küla poole ja paugutas metsaservaski, kokku tublisti üle kümne lasu. Vahepeal käis korraks mõte peast läbi, et hüüan talle, et milles asi, aga kartsin lähemale minna ja mis ma ikka karjun. 

Sõin jõhvikaid, nad on külmaga ülekäinult nii head, see mahlasus, vitamiinid ja mõrkjus.


Kummaline nähtus: kas metsloom on laukkasse sattund? Nagu oleks taevast midagi suurt kukkunud, või vee alt miski pressinud ja veemuhu üles löönud.








teisipäev, 19. november 2019

Raili intriig

Ühel lähimineviku õhtul sattusin pabereid korrastades lugema üht lehte, kus muuhulgas on kirjas sõnad - ... intriigide loomist. Allkirjastatud paberit vaadates olin kirjutatust üllatunud, sest see ei seletanud mingilgi määral kaebekirja sisu. Seetõttu oli paber jabur.

Aga siiski nägin järgneval ööl häirivat und. Ja see oli nii tõepärane, ühtedeks tegelasteks olid keegi Raili ja keegi Ülemus.

Tööjuures oli kujunenud kriitiline hetk - teemaks oli lohakas töö ja sotsiaalmeedias esil püsiv nupuke taimeaia negatiivsest suhtumisest klienti, mind need rõõmsaks ei tee, avaldasin lootust, et olukord muutub, aga teema lõpetas kellegi Raili teatis, et teab minu kohta õudsat juttu, et ma ei ole midagi nii süütuke - oli Mehikoorma poes kuulnud, aga rohkem ei tahtnud rääkida, tegi vaikimise žesti.

Nii käituvad tüüpilised intrigaanid-manipulaatorid. 

Mõtlemisvõimetu õrnhing oleks seepeale endast välja läinud... järgmisel kriitilisel korral soovitasin tal juba eos Mehikoorma poodi minna.

Raili mõtles seepeale päeva-kaks, kuni pidas vajalikuks "õudsa" loo ära rääkimist.

Loo oli kokkuküpsetanud-rääkinud Ülemus... aga Raili paigutas interpretatsiooni Mehikoorma poes kuulduks. Saamatuke ei teadnud kuidas asjade käik tegelikult oli, ta ei teadnud, et loos esitatud kaks klienti saatsin isiklikult ära ja nad olid heas tujus ja Mehikoorma poole nad ei läinud. Ainuke "kolmas isik" poole kõrvaga meie läheduses oli Ülemus. Loo tegi veelgi hale-koomilisemaks asjaolu, et kliendid käisid päev-kaks hiljem kui "õudne" lugu oli kuuldud.

Unenäo lõpetas jutt küla pealt, et Railil pidavatki sellised intrigaani kombed olema. Sellele järgnes Ülemuse jutt, et külas pidavat üks intriigitseja olema. Oleks see kõik mind vaid huvitanud. Raili ja Ülemus olid nii alasti ja tüütud.


reede, 8. november 2019

Järvselja taimeaia viletsus

Selline kolme võttestikuga avamaa-puukooli pidamine on puudulik: esimene on külv kõrgpeenrasse, teine tiheistutus kõrgpeenrasse, kolmas 50X50 cm istutusväli. Sellist pilti nägin elus esimest korda. Mulle on mõistetamatu metsataimede kasvatamise aegse kaheks jagatud kvartalimõõdustiku jälgimine, täiesti segane on põllupidamise süsteem. Segadus on Järvselja taimeaia üldine nähtus.


Kuulsin õigustamist, et pole eraldi kohta taimede kasvatamiseks jne, õigustamiste loetelu läheks siin kirjutades õnnetult pikaks, käsitleks kokkuvõttes kogu tootmist. Iga arukas inimene saab ju aru, et saab ka teisiti.

Ka see kaup on e-poes müügil. Segadus taimeaias on üldine, põllul ja müügiplatsil, püsililli on siin ja seal süsteemitult laiali.
Ühe näitena... kevadel paigutati roosid müügiplatsile kaootiliselt laiali. Roosid koondasin enam-vähem kokku, seda läbi vaidluse, et selleks pole aega, nad on kogu aeg nõnda olnud, kus tühi koht sinna paneme ja veel jaburaid põhjendusi, lõpuks taimeaia juhataja valas pisaraid, aga tehtud sain (muidugi üksi). Kuigi pilt sai parem, ei tunnistanud juhataja seda kordagi, sest toimunu oli jäik hoop tema "autoriteedile", alandas seni "saavutatut".

Sügiseni laiali olnud marjapõõsad koondasin ühele reale, kohe tekkis sortidest selge ülevaade... mis kõik jäi klientidel kevadel ja suvel avastamata, sest prügimäega võrdsustatav segadus peitis endas paljutki, taimede üldine kvaliteet on kehv.

Mul pole aimugi sellise kvaliteediga maarjakaskede müügiplatsil hoidmise eesmärgist. Ja neid oli kolmes kohas, vist isegi neljas ja üksteisest täiesti eemal. Ja need aastaid vanad ladvata püramiidtammed. Pole kahtlustki, et Järvselja taimeaia juhataja ei tunne konteiner-puukooli pidamise kunsti - tal pole elementaarseid teadmisi taimede füsioloogilistest vajadustest.

Kuna taimeaia juhataja kasutas vastutöötamise taktikat, siis tegutsesin peamiselt üksi, nii kuidas motivatsiooni jagus. Palju taimi sai uuesti kasvama ja värvi aetud, ja maha müüdud. Vaatamata jamadele sai stabiilne aastast-aastasse aastakahjum vähendatud kolmandiku peale, ilmselt veel vähemaks, aga see pole enam minu asi. Kui juunis sai ületatud eelmise aasta teenistus, siis pöördus läbipõlenud juhataja lõpplikult veidrasse võitlusesse, nimetades rapsimist enda eest seismiseks: esmalt valetas, et oleme kasumis, aga kuna numbreid, ka vanu, ei olnud kuhugi peita, siis jätkas süüdistusega, et tahan paranenud tulemused enda saavutuseks kuulutada; lisaks valekaebused ja veel jaburaid süüdistusi. Ega jamad minu lahkumisega sealt kuhugi kao. Taimeaia juhtimist iseloomustab jätkuvalt süsteemitu sipsimine ehk korralagedus.

Hüve ei peaks eeldama nõudlikuse vähenemist töö kvaliteeti. Odav populaarsus on odav.

Maslow' püramiidi järgi jääb Järvselja taimeaia seltskond puudulikkusvajaduste ossa:
1. füsioloogilised vajadused – vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus;
2. turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;
3. armastus- ja kuuluvusvajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;
4. tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele

Püramiidi tippu seal ei taheta, ei osatagi tahta, seetõttu on seal töötamine tüütu, igav, nüri.

Maslow' püramiidi ehk inimvajaduste hierarhia tipuks on eneseteostus. Eneseteostust iseloomustavad käitumistunnused: 
1. täie tähelepanuga kogemine;
2. kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);
3. hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);
4. kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;
5. julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;
6. osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;
7. kaasnevad tippkogemused;
8. patoloogilistest kaitsemehhanismidest loobumine.



kolmapäev, 30. oktoober 2019

Sügis I

Septembri viimane laupäev. Olin üksi tööl, vist kolm klienti käis, ilus ilm tuli äkki, ootamatult. Käisin pildimasinaga ringi, mõtlesin unarusest ja kõhedusest. Kui ei teaks, et töölised olid eile tööl ja esmaspäeval tulevad jälle ja et kohal on peremees-perenaine, siis oleks olnud hea jalutada. Jalutasin häiritult, kuigi silmasin ilu.

Teravalehised magnooljad, Magnolia acuminata, kaks puud.

Paraadvaade. Enam ei ole mul häbi Järvselja taimeaia pärast. Esiplaanil vasakul kasvatatakse elupuid. Pole juhus, et väike, veidi eraldatuses olev taimeaed, kus töötasin, ei sattunud tööga siia blogisse, kordaminekud jäid minu üldise rahulolematuse varju. Mis siis ikkagi tehtud sai? Aastast-aastasse stabiilne aastakahjum sai vähendatud kolmandiku peale, võibolla vähemakski. Vähemalt endale tõestasin, et äri on lihtne: paku kvaliteetset kaupa hea hinnaga ja oledki mäel. Hulk taimi sai korda tehtud ja maha müüdud. Kliendid olid toredad ja külas käinud taimefriigid südant soojendavad. Aga minu kordaminekud häirisid taimeaia juhataja "autoriteeti", õnnetu juhataja oma piiratud mõtlemisega ei osanud "hoopide" all muud teha, kui et hakata vastu töötama. Mõned arenematud "enesenäitamised" võin ju andeks anda, aga valetamisi ei.




Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna kontor.


Selgjärv.

Korgijalakas, Ulmus minor var. suberosa Rehder - Järvselja jahilossi pargis.

Kähar tamm, Quercus crispula.

Amuuri korgipuu, Phellodendron amurense. Amuuri korgipuu on üks minu lapsepõlve küla puudest, muljusin vetruvat koort tookord, ja nüüd. 

Endine Järvselja koolimaja, praegu on siin paar korterit ja raamatukogu.

Järvselja jahiloss.