teisipäev, 17. november 2015

SOMBUSE PÄEVA VÄIKE AUTOTIIR


Jalgrada Soosaare mõisa pargis.

Kikkapuud.

Talumaastik:



Ait.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tarna-mätas.


esmaspäev, 16. november 2015

laupäev, 7. november 2015

MINU ESIMENE ISEVALMISTATUD LEIB



Leivategu nullist on päevi kestev tegemine. Ma ei räägi põllu rajamisest ja vilja kasvatamisest ja veskilkäimisest. Jahu tuleb poest.
Tahtsin, et leiva juuretis oleks minu enda mark. Selleks tuli ta ise teha; kõik maailma juuretised on kusagilt alguse saanud. Minu mark sai 'Wealthy' õunast, täistera rukkijahust, veest ja suhkrust; ahju otsas valmis - kolm ööpäeva valmis.
Neljandal päeval alustasin tainateoga; tegin täisterajahust ja veest hapukoore-paksuse keedutaina ning lasin tal jahtuda ning lisasin juuretise. See kompott seisis ühe ööpäeva, jällegi soojas.
Viiendal päeval ärkasin varakult, et leib kerkiks õhtuks (ikka soojas). Tainasse lisasin kolm komponenti: sool, suhkur ja rukki täisterajahu.
Leivategu saab selgeks ainult tehes: esimesel korral ei tea, kui niiske peab tainas täpselt olema ja kuidas ta kerkib.
Esimese korra kohta võin päris rahul olla: maitse on hea, juuretis töötab. Juuretis pidi ajaga paremaks minema. Jah, ja küpsetamises on veel palju lihvida.
Leib on püha. Kannatlikus on püha. Maja on püha. 




kolmapäev, 4. november 2015

teisipäev, 3. november 2015

KÄISIN HOMMIKUL JALUTAMAS





Veski.






Seina sisse on lõõr ehitatud.



Esimesel korrusel on kaks koldekohta.

Tagasiteel läksid vahepeal tulnud maapilved ära. Nii soe ja vaikne oli; tegin põike metsavälule, vaatasin niisama puid ja tuulutasin meelt.

Kui loll võib inimene olla?






pühapäev, 1. november 2015


Mu esikus on kaselehed põrandal; jalanõudega tulnud.
Mulle on meelde jäänud üks külaskäik lapsepõlvest... olime vanaemaga kahekesi külas tema lapsepõlve sõbrannal. Võibolla oli meid seal rohkem, kuidas me sinna sattusime, jah, teised jäid autosse. Vanaema ei olnud lapsepõlve-sõbrannat näinud 50 aastat; sõbranna elas oma sünnikodus, väikses madalas rookatusega rehielamus; üks tuba oli, palkseinad ja laiadest värvimata laudadest põrand oli. Vanaema istus toolil (majas oligi üks tool), mina istusin ukse kõrval madalal pingil, kuhu vanasti võõras istuma pandi, perenaine ise istus voodi keskpaigas. Neil polnud millestki rääkida. Vaatasin tuba. Toa põrand oli kuuseokkaid täis, asjade vähesus jättis toast täiesti puhta ilme. Ta elas väga lihtsat elu; nägi vanem välja kui tegelikult oli, väike kõhetu naine, erak. Ma ei tea, kas see on minu kujutlus, et toas liikusid suured sipelgad... aga kindlasti täitis kogu hoovi suur kuusk; aed oli kuusekoore värvi ja kaetud helepruunide okastega.

Lahkudes ütles vanaema: "Parem kui poleks tal külas käinud, küll elas mustuses, temaga polnud millestki rääkida." Vanaemas oli nagu piinlikus, et sellist inimest teab. Mulle vanaema juures see tühi uhkus ei meeldinud. Ta pidas alati tähtsaks, mida küla temast arvab. Nii on ju vale elada.

Seda kõhetut naist teadsin ka varasemast, tal olid alati musta värvi palakatest riided, suur must villane rätik tornis peas. Ta leinas (ikka veel) sõtta jäänud kallimat. Ta oleks võinud ea poolest pensionil olla, aga ikkagi käis ühes suurfarmis karjakuks. Kui ta mööda teed suure leivakotiga koju läks, siis näis ta halvastinähtav... õhuke must kogu liikus valkjal tolmusel kruusal; ta nägu tõesti ei mäleta. Bussi ta ei kasutanud, üks kord mäletan, bussijuht pidas ta kõrval kinni ja kutsus peale, ei ta tahtnud tulla. "Mul on ju nii vähe minna!"
Ütlesin talle hiljem tere. Tutvustasin end veelkord. Ta naeratas heleda häälega, andis piparmpündi-karamelli.