Esmaspäev, 30. aprill 2018

Tavapärane kevad

Eelmise nädala jooksul õnnestus kolmel päeval vihmast märjaks saada. Esimene kord käisin kaugemal puid istutamas, ideaalne isutamise ilm oli, aga järgmisel päeva soojendasin teki all konte. Teisel päeval sain märjaks oma rumalusest, ei raatsinud kärutäit mulda vihma kätte jätta ja nii toimetasin vaikselt edasi. Järgmisel päeval soojendasin teki all konte. Ja ka eile sain vihma, jällegi oma viga, hernemaa oleks võinud ka lõpetamata jääda...

Täna - pärast pikka lõunaund paistis päike.


Pühapäev, 22. aprill 2018

Ajaloo ümber kirjutamine,

miskipärast mu kevadmatkal aegajalt kummitas lause: "Ajaloo ümber kirjutamine." Ja las see lause jäädagi nõnda. Lasin end autoga metsade taha viia, et sealt siis sinka-vonka tagasi koju tulla, teekond kestis üheksa tundi.
Suur karu on siin poose teinud. Karu jälgi olen siin piirkonnas kohanud 30 aastat - varem pole siia kanti sattunud.

Aastatega muutub palju, see saarepuu oli kunagi pikse-kiiluga pikuti kolmeks löödud, kaks külge vedelevad veel praegugi aimatavalt.
Üks kolmandik, nõnda nagu kukkus. 

Siit möödudes tekib alati "Merekivikeste" (kommid) isu.


Ja siis on metsas vee labürint...


Huvitav, mis sorti karusmari on.

Ja siis üks mariõunapuu taoline õunapuu, tupplehtede jäänustega jõhvika-suurused viljad kimbus.




Hiigelelupuu, Thuja plicata.

Kännumugulate ja muu järgi otsustades pole hiigelelupuu Kesk-Eestisse kuigi sobilik liik.

Harilik elupuu.

Hallid nulud.

Harva näitas päikest. Hetk.


Tahtsin linnulennult otse koju minna, aga soomülka rant oli ees. Teoreetiliselt saaks sealt kõrgete kummikutega tantsikledes ja võimeldes läbi, aga kui on juba diivanilt tõustes 5-6 tundi astumist talverasvases keres, siis ei ole enam viitsimist ja võibolla jaksugi, et tumedas mülkas lennelda. Tulin tagasi, et teist kohata proovida.

Uueski kohas (linnulennult 800 meetrit eemal) oli ikka sama mülkarant. Siin paistis teiselpoolt kõrgem maa. Valgeid sulgi vaadates... mõtlesin oma valgetele kontidele, aga läksin siiski mööda roikaid ja mättaid läbi, ohutundest on enamasti abi.

Vana niit on ennast üllatavalt hästi alles hoidnud. (Talumees sai küttepuud enamasti niidult, aga sellest ajast on 70 aastat möödas.)

Tuli end ka sellisest metsast läbi pressida.

Mis või kes on pildil?


Siit läks orav koos käbiga puu otsa.

Orav sihtis mind oma pala rootsuga.

Orava elutuba.

See 6-meetri laiune veeriba on sirgeks kaevatud jõgi. Viimati ületasin seda 4 aastat ja 5 kuud tagasi mööda jääd. Vahepeal on kaldaid puhastatud... mul on üks üle 10 aasta tagune pilt aprillist, kus seda jõge ületab mööda puutüve minu teekaaslane, ise jõepõhja tokke toetades: ee/raivokannik/a16.html

Siit minna oleks hullus. Aga kui minna veel 200 meetrit edasi, siis ehk tekib võimalus...
Kobras on enamvähem parajas mõõdus lati teinud.

Tuleb jõud ja inseneritarkus ühendada.

Ja olengi üle jõe. Loodan, et minu teguviisi ei käsitleta jõe reostamisena.