Augustimaastik ümberkaudu-kaugemal

Võõrliigi, vereva lemmaltsa poolt vallutatud metsaheinamaa. Mida teeb Keskkonnaamet taimereostusest teada saades? Hakkab siin veiseid karjatama?? Ilmselt ei tee ta muud, kui võtab teadmiseks; teatamine on statistika osa. Aga kui näete taimerostust, siis teatage ikka Keskkonnaametile. Siia, nii kõrvalisse kohta on aia rämpsu toodud... kasvab siin kraavikaldal ka üks ilus punalehine kibuvits (Rosa glauca), pildi paremas servas, keda mäletan juba aastate tagant; ka verevat lemmaltsa oli, aga ainult kraavikaldal. Verev lemmalts on pööraselt hävitav paljuneja.

Augustitormi jäljed metsas

ja ühes mahajäetud aias; siit võtsin kevadel pookeoksi. Ilmselt need puud jäävad siiski veel elule, õunapuud on sitked. Augustitorm murdis ka poogendeid.

Varemed.

Ja käisin ka ühes aias, mida olen aastaid silmanud kui oaasi keset põldu.

Vanade (sisse-elatud) aedade võlu. Ja aia perenaise, ennast nimetas ta vanamutiks, selge ja terav ütlemine tõi minu ellu rõõmu juurde.

Jäänukid talude aegadest kujundavad maastikku. Kui vaene oleks maastikupilt kadunud talutee äärse pärnade lõiguta...

Üks lõpuni viimistlemata jäänud talumaja maastikus. Nõukogude võim oli repressiivne, aga maja modernne ja romantiline vorm jäi - vormi jõud.

Inimeste kujundatud maastik - külamaastik.

Küps vili.

August, august

Veel hiljuti käisin seda põlluvaheteed päris tihti; rongipeatusest on tund kiiret kõndi koduni. Talvel oli tee lahti lükkamata; nüüd on ühes põlluserva majas uued elanikud, võibolla siis lükatakse tee lõpuni lahti, aga võibolla on suve-elanikud... . Eile tegin väikse rattatiiru.

Ühes mahajäetud aias kasvasid sellised ebajasmiinid, koos megasuure ungari sireli põõsaga moodustasid nad täitsa maja.

 -

Täna käisin seenel. Ilmaportaal lubas pärast lõunat kõvat vihma, et käin ennem ära. Kokkuvõttvalt... ainult natuke ümberkaudu müristas, vihma polnud. Mage pilvik on parima maitsega seen, ta on nagu isegi magus.

Õunad on küpsed. 'Kasper'.

Õhtusöögiks tegin seeni ja keedetud kartuleid. Kuhjaga pannitäiele seentele panin alla rapsiõli ja kaks sibulat. Kui kuhi oli panni tõmbunud, siis lisasin kaks valgetklaari, sortsu mett, et õuna hapet tasakaalustada, soola ja pipart. Ja odavat grillvorsti lõikasin ka sisse. Ja lõpetuseks sortsu koort.

Suvedaaliate õhk

On jõulud ja ülestõusmispühad, suvedaaliate pühad kestavad esimese külmani - pikk püha.

Tokkroos

Aastate ringi ise külvanud tokkroosid.

Roostehaiguse tõttu teen tokkroosidega pika pausi. Kahju, nad meeldisid mulle tervetena väga, passides segapeenras (püsikute, kaheaastaste, üheaastate) kõrgemat rinnet looma ja rändasid  tänuväärselt spontaanselt.

KAUNIS KODUAED 14

Alevikus poes käies jääb mu tee peale üks rahu pakkuv aleviku-aed. Kui teised aiad, muidugi mitte kõik, aga üle poolte on muruniidukitega tühjaks niidetud hõredad kooslused, mis ei paku taimeilu ega spordimuru, on siuksed hekseldatud platsid, meenutades milleski värskelt hooldusraie läbi teinud metsa(alust) kuhu ka mõned ilusamad lilletupsud alles jäetud, siis see aed on hekkide ja vormidega... ja ka värvidega hoopis midagi muud. Ka siin aias niidetakse muru, aga muru ala ei ole siin kasvav nuhtlus, mida üldlevinud arvamuse kohaselt tuleb niita, vaid on hoopis distantsi loomiseks vormide vahel. Hekid loovad ja raamivad ruume.    

 -

Minu raamaturiiulil on üks vana raamat, mille olin peaaegu unustanud - Willy Lange "Gartengestaltund der Neuzeit", Leipzig 1922. Ei ole mina Saksa aiakunstist lugu pidaja. Võibolla olen liiga üldistav, aga sakslaste maitse jääb "nipsasjakeste" juurde, jõukamatel suuremad, vaesematel väiksemad nipsasjakesed, igasugused sambakesed ja dekoratiiv-vaasid jne. Sellised madalad aiad on vaatamata regulaarosakestele pilla-pallalikud. Aedade kujutus on ka iseloomulik Eesti viimase-aja aedadele, see omadus mõjub harva meeldivalt.

See raamat õpetab lillpeenarde tegemise kunsti ja maastikku hindama. Eraldi peatükkidena on käsitletud: aiaplaan (elamu aias), talveaed, laste aed, geomeetriline aed, metsa-aed, park jne, kokku koos illustratsiooniblokiga 464 lehekülge. Kõige rohkem pakkus mulle huvi taimede nimekirjad, vanad sordid... saksa keeles lugemine on minu jaoks vaevaline.
Veel laualambi all pildistatud illustratsioone:

Halliste kant

Sissejuhatuseks panin Tistou "nõudmisel", ilmselt on see viis mind "naerualuseks" teha, keedetud kalapead. Hallistel ja lestadel pole midagi üksteisega pistmist. Lestapead on minu krevetid. Söön neid aeg-ajalt enda silmi sulgedes - delikatessidega käib see nii või naa kaasas. Puljongist tegin ühe porgandi, nelja kartuli ja kolme kanamunaga kerge supi. Lisasin tilli, peterselli, soola ja pipart. Kõrvale võtsin röstitud leiba jääsalati-lehte keeratult. Rohkem kui kuninglik.

Polli mõisa park. Punaka tooniga harilik vaher.

Mõned aastad tagasi tegin suurest igavusest Eesti haldusreformi... selle järgi külastasin laupäeval Halliste valda. Mulle kohe üldse ei meeldi tulevane nimi, "Mulgi" vald. Mulgid on ju ka Helme kihelkonna rahvas, nüüd uue nimega "Tõrva" valla rahvas. Mulle meeldiks nimed Halliste ja Helme. Lehest lugesin, et Mulgi kõrval oli kaalutud ka nime Halliste-Karksi või Abja-Karksi. No miks nii keeruliselt "võrdõiguslikult" mõelda ja lõpuks asi ebaloogiliseks jätta? "Halliste" nime toetaks vana-vana maa-alade nimetamise viis, kus maid nimetati asulate(kohtade) järgi, mille taha need jäid; nõnda on Mõisaküla, Abja-Paluoja, Karksi ja Karksi-Nuia Halliste-tagused. 

Mõisate pargid oma vanade ja eri liiki puudega on huvitavad vaadata. Harilik elupuu.

Täna minu keel tõrgub seda parki nimetama inglise stiilis pargiks. Ütlen eesti stiilis park.

Mõisa peahoone stiil on arenenud pragmatismiks. Kergesti laguneval on lastud minna. Ja selles pole midagi halba.

Polli mõisa ajaloo kohta saab lugeda Eesti Entsüklopeediast... 

Von Strykide maja ehitus-stiil jääb biidermeirlikku (puhvetkapilikku) historitsismi. Ei tegu, ei nägu, samas, isegi (irooniliselt?) muhe ja romantiliselt romantiline. Kahest otsast juurdeehitistega nihestatud maja oli kole ilus.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse kollektsioonaed. Paradiis tähendab piiratud ala.

Järgmine mõis Mulgimaal - Abja. Mulgimaa infoportaaliga saab tutvuda siit... . Mina olin läbituiskav turist. Aga Halliste kant jääb minu erilise huvi alla edaspidigi.

Abja mõis on küll Polli mõisast vanem, aga meile nähtav on temaga kaasaegne (Eesti Entsüklopeedia...). Sealkandi mõisakeskused on maastiku reljeefse iseloomu tõttu vabaplaneeringuga, nõnda ka taluhoovid.

Istutatud puude ringe näeme päris sagedasti. Midagi ringides on; siin on üks lehis teiste vahel.

Vaadates mineviku fotosid, pole mõisaedades midagi keerulist peale jalutusteede korrashoidmise. Peenardes on tüviroosid ja ilmselt pojengide ja daaliate puhmad.

Auring.

Hoonete ainsa sümmeetria moodustasid ait (pildil) ja sarnases laadis tall (hävinenud), üks peaväravast paremal, teine vasakul.

Pärast II korruse täiskorruseks ehitamist sobiks arhitektuuriliselt kolmnurkfrontooni asemel madal ristkülikfrontoon, ristkülikfrontoon sobiks ka tagaküljele, nõnda saaks ehitusosad tasakaalu. Huvitav, kas muinsuskaitseamet lubaks 1950-ndatel madaldatud kolmnurkfrontooni asemel uut ja teistsugust ehitada?

Peahoonet pole suudetud täiuslikus proportsioonis juurde-ehitada. Pargi kruusateed valendavad pildil. Mõisaaegsed paisjärved on kaasajal ojaks lastud.

Kõrvalhooned...

Halliste kirik.

Tistou aia daaliad ja... . Tistou sibulakook oli minu vastupidavuse salarelv õhtuhämarani kestnud teekonnal. Eesti on ikkagi päris suur. Ja mis oleks olnud mu suvi ilma tema aia murelite, hapukirsside ja karusmarjadeta!

Õisu mõisa allee:

Õisu mõisa peahoone. Laupäeval toimus seal tehnikumi vilistlaste kokkutulek. Õisu mõis... ja veel... .

Tumedast graniitkivist trepid.

Tagapool.

Omapäraselt stiilne interjöör. Mulle väga meeldib modernne mööbel siin keskkonnas - dekadentsi stiilne pool.

Selline see laupäev osati oli.