reede, 7. juuni 2024

'Schneezwerg'

Kuldnokad lendasid mõned päevad tagasi pesakastist välja, varestel on täna juttu palju. Noored varesed on kohmakad lendama, veel ei seo poogendeid lahti.
'Schneezwerg' avas täna esimese õie.


pühapäev, 2. juuni 2024

Soojus

Õitsevad ruttu.




Kummel.

Rediseid ei jõua ära süüa, on ka eriti suured. 'French Breakfast 3' on otsas, on ka minu lemmik, kuigi olen teda kohanud eriilmelisena... parim on olnud pikem teravatipulisem Mr. Fothergills's-i päritolu. Pildil on 'Vienna' F1 (punane) ja 'Sniežka' (valge), viimane on rõikalikult kõva viljalihaga, ka maitse on kangem. Puitumise kiirust on neil veel vara võrrelda. Mulle meeldib kergem(mahedam) mahlasem redis rohkem. Teise (II) külvi tegin 'Solaris' F1-ga, nagu ka eelmisel aastal, loodan parimat.

Võrreldes eelmise aastaga algas sel aastal suvi 17 päeva varem.

Porgandi esimese külvi muldasin äsja, tilli ja koriandri isekülvi jätsin alles, sest on kohe-kohe parimat pakkumas.

Minu ainuke ettekülv sel aastal, külvasin külmaõrnu "kaheaastasi". Eks näeb, mis saab... kuiva tõttu istutasin võibolla liiga hilja, aga külvikastis oli neid lihtsam kasta.

Aedubadel tegin kolmekordse tihedusega kolmes vanuses seemne külvi; vanim variant (14. aastat vana) ei näidanud elu. Vast saan sel aastal võimalike ristumiste kiuste teha soovitud valiku.

Köömen.

Heinamaa serv.


Teeääred lähevad just hoolduse ajaks huvitavaks.

Tuulehoog kraavikalda pajudes.


neljapäev, 23. mai 2024

Tolmu ja valgust

Kesk-Eesti tasandiku põllumajandusmaastikult on võimasad töömasinad taevasse tolmusudu tekitanud. Kuivus. Päike. Tuul.

Õunapuud õitsevad ruttu.
Täna, esimene redise saak, 25 päeva läks külvist. Eile lõpetasin köögivilja-peenarde rajamise redise II külviga, kastsin ja panin katteloori kahekordselt peale.

'Liset' on veidi punasem ja hilisem.

Tegin täna keskpäeval, päikse kõige kõrgemal ajal pooletunnise jalutuskäigu, et karastan end pikavarukalise särgiga... plaanin pikemat rattasõitu... käed on liiga palju päikest saanud. Palav hakkas ja silmad väsisid valgusest. Kas lähengi. Tagasi tulles võtsin pildimasina ja tegin aias mõned pildid; keskäeva valgusega. Viirpuu nõretab nektarist ja lõhnab imalalt. Mesilased pole teda avastanud. Õitseb teist aastat. Eelmisel aastal mina tema õitsemist ei näinud, aga sügisel oli paar punetavat viljakobarat.

Enelas paelub mesilasi ikka.




teisipäev, 14. mai 2024

Pildikesi Euroopa kultuuripealinnast

Tartu. Ülejõelt Kesklinna:
valgus oli kirgas ja täisõies kõrged pirnipuud on uked,

Emajõgi,

Raekoja plats,

Maarja kirik.

Raadi-Kruusamäe:
on tulpide aeg,

päevalilled,

August Kitzbergi hauatähis.

-

Toomemäe nurgake (Kesklinna).


teisipäev, 30. aprill 2024

Ööbik platsis

Eile-üleile sirvisin aiakalendreid: käo ja ööbiku olen alati ära märkinud ja enamasti on nad tulnud järjestikul päeval - kägu enne ja siis ööbik. Sel korral on märkmeta päev vahel: pühapäeval kägu ja täna hommikul ööbik.

Pookimistöö tegin ühel kargel päeval enne lund, 18-ndal, laiendasin kaht sorti; aiakalendrist hakkas silma, et olen kaks aastat tagasi roosat seerinkat pookinud, aga nüüd üldse ei mäleta, et kuhu, et äkki lõikasin sel aastal muu pähe välja, ei tea.
Lillepeenart ma enam ei pea. Nägin pildi ära ja on nagu kõik.


Täna jalad vedasid ennelõunase aja pikemale jalutuskäigule; mõnus ilm. Tegelikult pikka käiku polnud plaanis, tahtsin ainult ülaseid näha, aga vanad õhukese tallaga mokassiinid-purjekingad jalas käisin põllul ja raiesmikel...
Muidugi ma tean, et seal kraavikallastel kasvavad paplid, aga täna avastasin nad jälle.

Jänesekapsas. Täna oli jänestel teineteisega jooksmist, 4 jänest nägin.

Sellel raiesmikul oli minu jõulumets; oli kujunenud traditsioon siin ära käia, siis kui maa külmunud või õhuke lumi maas. Üle põllu muul ajal ei tahtnud käia... savine... . Enam ei taju kunagist plaani, uus koht. See jänesekapsa kuusik oli vana ka.

Raiesmiku-äärne tuulemurd.

Kunagi ronisin selle metsaserva kase otsa, et kõrgemat vaadet näha.

Siia tulen veel tagasi, olen sellist asja varem ka näinud, aga tookord polnud võimalust pikemat vaatlust teha.

Siin märjal savisel künkal oli kunagi majake, korralik vinklis väike maja. Minu ema oli vist selle maja viimane elanik. Skvottis, nagu nüüd öeldakse. Oli samuti kevad. Ema käis koolist koju, et ehk saab vaikuses eksamiteks õppida, olid veel kuuekümnendatelgi koolide ühiselamuks juhuslikud ruumid, vaat et mitukümmend inimest ühes toas-saalis. Nii ema kodu kasuks otsustas. Aga kodus tal ema muudkui kamandas, isa ja ema nääklesid ja kaks ligi kümneaastast tütrukud kraaklesid. Minu vanaemal oli veider (pime) kamandamise komme; nii kui rahu ja vaikus tekkis, oli vaja käske jagada. Ema eelistas sõltumatumat elu... pealegi hädasti oli vaja eksamiteks õppida.

Savine maa, mis põlluviljelust siin küll võimalik teha oli? Talinisu külv on siin hävinud. 

Samast läheb Eestimaa ja Liivimaa piir. Märk rabamaastkul kes teab mis ajast. Ma ei suuda mõista selle piiri rajamise otstarvet. Teisel rabal on piir oma sakkidega samuti maha märgitud, aga vähemmärgatavalt säilinud, samuti järgmisest suurest rabast jookseb selge jutt üle jne.

Metspipar metsaserval.

Arheoloogia algkursus savise künka jalamil. Tunnistus majast ja

peenemast tarbeklaasist.

Aknaklaasi kild.

Võibolla tõi siia ja kasutas seda portselantaldrikut minu ema oma võileibade ja teetassi all.

Keraamika.


Mesilased tulevad päris võsa sisse.

Siin oli veel hiljuti segamets. Mänd, lepp, haab ja kask kõrgematest. Mänd ei ole jätkanud. Ühtegi mändi ei leidnud.

Jällegi veidi ajalugu; kivide rida metsas, siia peale oli kunagi traataed veetud, nii vast vanal eestiajal, metsaraie on traadid kaotanud. Aed on täiesti sirge ja mineraalsema mulla ja rabamulla piiri ei markeeri. Ka talu piiri ei markeeri, täiesti tõsiselt võib seda pidada meridiaani märkimiseks.

Sihvakas murumuna (Lycoperdon excipuliforme)


Eestimaa ja Liivimaa piiri põllult leidsin vaskmündi, päris tükk uurimist oli, et täpne määramine teha, numismaatika on mulle võõras: 2 kopikaline 1812. aastast.