Aasta lõpus olid väga muutlikud ilmad: meil lumekiht väga paks ei olnud, 23-26 cm kanti, lumi oli kerge... aga puudes kinni; kaks oksa vanalt pirnõunalt murdus, murdusid kõige kõremad ja püstisemad oksad, neid ei ulatunud puhastama. Lumi sulas ruttu ja vaatasin küntud põldu:
Küntud maad vaatan alati erilise pilguga, ei teagi täpset põhjust, võibolla on asi talupoegadest esivanemates. Samas, kündmislugusid tean ainult ühelt vanaemalt - temas oli talutütre hoiakut, upsakust. Teised identiteedi allikad - veskipidaja?, linnade vanatädid - kogu pere lahkus 19/20. sajandi vahetuse paiku kehvalt maalt maale laiali, üks vanavanaisa, kes on minu kõige olulisem identiteedi allikas, läks koduväiks taluga naisele ja tema poeg naitus poole suuremast talust tulnud naisega, minu ühe vanaemaga... . Vanaisa ei olnud põllupidamisest eriti huvitatud, oli sepp, rajas mitu õunaaeda, pidas mesilasi.
Näärid veetsin Tartus:
Tartus oli ja on palju rohkem lund. Toometagusel ehk metsikul Toomel on lumi palju puid murdnud.
1. jaanuar oli karge. Head uut aastat!
