reede, 30. oktoober 2015

PARIM MAITSE = 'AIAROSALIA'

Tänaseks on ta valmis. Jaheda suve tõttu läks kauem aega. Parim maitse: mahlakas, puhtad-selged-karged maitsed; õuna hape on peenelt terav, suhkruid paras ports peale - täiuslik tasakaal, milline avarus! Peale õuna söömist on veel pikalt tunda õuna söömist; see pole tavaline - õnnis tunne on. Hapete park(aine) jätab suhu vürtsika järelmaitse.

Sordist rohkem:
http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2015/03/aiarosalia.html







kolmapäev, 28. oktoober 2015

MAKROD JA MEGA

Maa ümbermõõt on 40 075 kilomeetrit.

Praegu on Kuu päris lähedal. Kõige lähemal saab ta olla 356 700 kilomeetri lähedusel ja kõige kaugemal... kui sellele liita 50 290 kilomeetrit.


laupäev, 24. oktoober 2015

PÄIKE

õhtu eel, saun ootamas.

Harilik jalakas.


Ameerika jalakas.

Madal aroonia.


kolmapäev, 21. oktoober 2015

Arukask.

Tulipunane viirpuu (variatsioon). Suvel tumeroheliste lehtedega; oksad on punakad ja looklevad.


pühapäev, 18. oktoober 2015

NAVESTI

Ükspäev potsatas minu kirjakasti kiri(kirjad) Futumoorilt, et äkki olen huvitatud tema mälestustest kaugetest aegadest, mis olid Navesti ääres.
Kodulugu on mind huvitav aine. Sättisin end õpilaseks.
Mälestused, mälestused. Mälestused võivad olla väga igavad, näieks vana kommu mälestused Eesti eest seismisest või mõnikord kui sõber näitab lapsepõlve kelgumäge - näe, siit sõitsime alla! Mälestused on ka huvitavad. Mälestusi on nii palju.

Sakala kõrgustiku ja Kesk-Eesti tasandiku vaheline madalik on olnud minu jaoks koht, kust olen kiirustades läbi läinud. Futumoor tegi mulle peatuse. Ja hea on jalga maha panna...

Siit on läinud tee juba ammustest aegadest. Siin on Sakala kõrgustiku ja Kesk-Eesti tasandiku vaheline soo kõige kitsam - Võhmast Navesti küla künkani.

(Kui meelde tulid, siis kummitasid siinkandi kolm nime: Pahajänese, Õuetäie, Jälevere, Jälevere, Pahajänese, Õuetäie.)
Futumoor...
... vanasti asus bussipeatuse silt otse Jäleveresse viiva kruusatee vastas üle asfalttee. Praegu on teed laiendatud ja ka silt Võhma poole nihutatud. Vana bussipeatuse sildist sammuke kraavi poole ehk metsa poole seisis ennemalt mäletuskivi ähmaste numbrite ja arvudega, mida ma lapsena lugeda ei osanud. Kivi kohta käis selline lugu, et mõisa tõlla hobused olevat lõhkuma läinud ja kutsar selle koha peal surma saanud. Kas ka maetud, ei tea. Kivi kõrval kasvasid märtsikellukesed. Teelaienduse käigus trõgiti kivi inetult kraavi poole kaldu, kuid kas teda praegu veel ka näha on, seda ei tea.

Jälevere bussipeatusest mõnisada meetrit Navesti jõe poole asub vasakut kätt vana Pahajänese kõrtsi koht. Uus tee tehti otse, kuid vana tee tegi kõrtsi ukse ees looke ja peaks alles olema. Mis hoonest saanud on, ei tea. Kuuekümnendatel elas seal rajooni postimehe pere. Olid ingerimaalt ja rääkisid natuke kanget eesti keelt. Nende perenimi oli Juuninen, kuid passilauaametniku suva muutis nende nime Junnineniks ja kuigi rõõmsad nad selle üle polnud. Posti toodi vanasti jalgrattaga, talvel, kui teed kinni tuisanud, siis ree ja hobusega.

Pahajänese kõrts oli Kabala mõisa piiri kõrts. Kõrtsid olid mõisa tulu allikad. Kõrtsus peatusid vahel saksad ja tihti talupojad; oli sakste kamber ja sakste tall, talupoegadel omad...

1,5 versta kaugusel oli Navesti mõisa kõrts, Jõekõrts. Ka siin on tallide vaheline kõrtsuosa elamuks tehtud... 
Vana silla ots on suunaga kõrtsuteele. Kõrtsude aeg sai otsa 19/20. sajandi vahetuse aegu, kui viinamonopol läks riigi kätte

Navesti mõisa park.


Sakala kõrgustiku põjatipp on astanguga.




Lohukestega kultusekivi muinasajast. Piirialadel on kultuuri rohkem.





Olen näinud seda vaadet vanalt fotolt: tiigi taga on parun von Hoyningen-Huene pere, künka otsast paistab inglisepärane häärber ja vabalt maastikus olevad kõrvalhooned. Hoyningen-Huenede mõisad ja matuseplatsid paistavad silma moodsuse ja stiilitunnetusega. Inglisepärase stiiliga olid Lelle, Lehtse ja Navesti mõisasüdamed.
Aga on ka selline pilt Navestist, pisut varajasem:

Link Lelle mõisakeskusesse: http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2014/06/lelle-mois.html 

Navesti mõis on olnud lapsepõlvekoduks moefotograaf George Hoyningen-Huenele. Tema kaks õde tegelesid ka moekunstiga. George Hoyningen-Huene oli kosmopoliit, ta ei tahtnud rääkida kolka-aadli päritolust.  
 Isa. Poeg.


George Hoyningen-Huene foto aastast 1932.

Pärna-allee, mille avaustest paistavad kaks kolhoosi-ajal ehitatud kortermaja. Kunagi pöetud allee suundus Peahoone kahe-korruselise tiibhoone otsa suunas; nüüd asub selle koha peal kahekorruseline kortermaja.


Mõisa kõrvalhooned...



Pargi serval on kolhoosi ajal ehitatud külakeskuse eramud.



Minu magnetiks on viljapuu-aiad.


Vaade Navesti jõe madalikule.


Madalikul.
Pildil on kaks küla: Võhmassaare ja Navesti; tänapäeval on külade piiriks tee, vanal ajal ulatus Õuetäie põld  teiselpool teed, piir läks põllu pealt. Õuetäie oja oli minu selja taga, voolas tee alt läbi.

... kui nüüd tagasi Jälevere peatusse tulla ja Jälevere teeristist alla sõita, siis asub peale metsa esimese künka keskel vasakul [pildil paremal] põllu peal endine Õuetäie talu koht. See oli rikas põlistalu. Omanikud ilmselt küüditati. Minu lapsepõlves olid mõned hooned veel püsti ja samuti ka vanad uhked tammed ja pärnad. Oli õunaed ja marjapõõsad. Kohalikud käisid seal sõstraid korjamas nagu raamatus Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".
Kolhoosi ajal otsustas keegi kolhoosikunn talukoha tasaseks lasta ja tammed kooriti üles, majad lükati kokku. Sai üks hunnik. Ega põldu suurt juurde ei saanud, aga inetu tegu oli tehtud ja talude tagastamise ajal polnud omanike järglastel kuskile tagasi tulla. Ei tareasetki.
Jäin Õuetäie talu juurde. Kusagilt Õuetäie talu maade äärest vasakult läks vankritee taga metsas asuva Pikasaadu talu juurde, tee oli juba minu lapsepõlves täis kasvanud ja sinna minekuks kasutati hoopis üht teed asfaltteelt minnes. Rattaga sai sõita, käisin seal kümne aastasena piima järel. Kui vana Niinesaare metsavaht pensionile läks, siis kolis ta sinna elama.

Õuetäie talu vastas üle tee asub Saare talu [pildil kõrgemad puud vasakul], ca 400 m teest eemal. Omal ajal elas seal veidravõitu keskealine possmees, kellest keegi midagi täpselt ei teadnud ja sellepärast rääkis küla lõuad paigast küll tema laste arvu kohta ja üldse. Mehel oli suur huvi hobuste vastu ja küla rääkis, et mees ise mustlasverd ja hobune ka mustlaste oma. Ei ta pold ühti, ma arvan. Oli lihtsalt üks oma elu elav ja omaette elav mees.

Mäest alla sõites tuleb oja, oja algab soost ja selle vesi oli alati puhas rauamaiguline ja kõlbas juua. Oja kutsuti Õuetäie ojaks kuigi kaardil tal nime pole. Algab mets... enne oli ilus kõrge mets, praegu on see maha võetud ja väga kole. Peale käänakut tuleb natuke nagu teeristi moodi asi või diagonaali venitatud teerist.


Vasakule jääb endine Niinesaare matsavahi talukoht, mis võib olla täiesti lagunenud kui sinna keegi uus pole elama asunud. Oli ilus rehielamu palkidest metsa sisse raadatud maalapil. Kuna tuuled sinna ei pääsenud, siis tuli seal kevad alati 2 nädalat varem. Suur toomingas lauda juures läks alati 2 nädalat varem õide. Kunagisest taliteest on metskond teinud korraliku tee ja see kulgebki tollest talust mööda ja läbi metsade asfaltteele tagasi, ise seda teed sõitnud ei ole. Möödub ka talust kuhu Niinesaare metsavaht hiljem elama läks.

Metsavaht Juhan oli Võrumaalt pärit ja rääkis kanget murrakut. Niinesaares oli hobune, kohalikud talumehed käisid teda talutöödeks alati laenamas. Ilma hobuseta ei saanud maal ei heina heinamaalt koju ega puid metsast välja. Kartulite muldamisest rääkimata jne. Ulve oli vana rahulik mära, kelle seljas oli äärmiselt turvaline talli poole õõtsuda. Ta ei kartnud autosid ega üldse midagi. Minu ülesandeks oli hobust tuua ja viia kui juba kooliealine olin.


Siis too risttee... vasakule läks metsavahi juurde, paremale läks tee Saki talusse. Vana Saki talu varemed on sirelite varjus eespool, paarsada meetrit kruusateest ja vasakul pool tammealleed. Ilmselt oli see vägaväga vana koht, sest uus Saki talu ehitati ka millalgi sel ajal kui istutati tammeallee ja asub allee lõpus... õigemini see, mis sellest järgi on jäänud.
Saki maad vasakul ja paremal. Saki koht on kuulunud kunagi Kabala mõisa koosseisu; see kant oli kolme mõisa (Navesti, Kabala ja Taevere) maanurk. Praegu läheb Sakilt sika-saka läbi Võhmassaare ja Jälevere küla piir.

Istutatud tammik allee lõpus.

Saki elumaja.

Veranda.

Saki oli rikka suguvõsa rikas talu. Perenaine Johanna abiellus oma nõoga, küla rääkis kahte varianti, et armastuse pärast või siis sellepärast, et raha perekonda jääks. Lapsi neil ei olnud. Vana Paul oli nalja- ja napsumees, ning käis külas alati seatapul abiks. Oli nn "torkaja", sest ükski talumees oma siga torgata ei tahtnud.
Saki talumaja oli suur ja võimas palkhoone. Oli suur saal köögist minnes ja vesi käsipumba näol köögis sees. Pirakal klaasverandal kasvatati toalilli jne.
Tolles talus oli alati üks või kaks laikat, koerad olid väga au sees ja peremees käis nendega jahil. Kui koerad surid, maeti nad keset õue peene raudvõrega ümbritsetud koerakalmistule. Paraku aga kasvasid hauale istutatud kased suureks ja tõenäoliselt võib seal juba paras kaasik olla, ei kujuta üldse enam ette mis seal on. Oli suur õu ja suured kõrvalhooned igas küljes.

Aiamaade ja viljapuuaia välu. Puuviljandusega Navesti jõe orus ei tasu tegeleda; ilusaid viljapuid siin madalal külmas ei kasva.

Puidust raketisega kaev saun-kuivati taga. Arvan, et see kivihunnik on sauna-viljakuivati ahi; olen seesugust ehitist ühe siinkandi hoovi serval näinud. 

Kuuse tuba.

Laut.

Üllatuslikult kasvab siin künnapuu. Ilmselt istutatud puu, sest levinuna olen näinud siinkandis ainult jalakat.
Künnapuu.

Saki madalamad põllud.



.... meie talu tagant läheb põllu majapoolsest äärest vana külatee Kunu juurde. Kunagi seda aednikutalu sedasi kutsutigi, päris nime ei tea. Eesti ajal elas seal poissmehest aednik, kes elatus taimede ja istikute müügist. Hiljem elas lesestunud linnaproua Mariehen (Mann), kes üsna hästi maaeluga hakkama sai. Pidas kitse jne. Majake oli pisike, kokku vbl ca 40 m2. Väike kütmata eeskoda, kus asus suur viljakirst toidu hoidmiseks, pliidi ja soemüüriga köök ning tagatuba kus oli ka ahi.
Sinna minna ei soovita, isegi tee on jämedaid leppasid täis kasvanud. Käisin seal suvel. Maja pole veel kokku kukkunud kuid katust enam pole, õu metsa täis.
Selle maja aed oli ilus, seal kasvasid hiid-elupuud ja õunaaias oli palju sorte.
Praegu on õunaaias mets.
Otse sai sealt edasi Julgale kuid praegu on kõik kinni kasvanud.

Muidugi läksin sinna kuhu minna ei soovitatud...





Kunu iluaed.




Ikka Kunu iluaed.

Ja siis Tipina maastik...
Tipina oja on täitsa veerohke ja selge veega, ta teeb silmad ette mitmele jõele. Kunagi oli siin paisjärv, kalda-kontuur on silmaga jälgitav.

Mõisate ajal kuulus Jälevere küla Taevere mõisale. See fragment 1835. aasta mõisakaardilt näitab, et siin oli lisaks veskile ka Tipina kõrts. [Kaardile olid joonistatud ka Julga, Saksa, Paemurru ja Varese kohad. Saare talu kohal olid ainult põllud kahelpool teed, samas mõõdus nagu praegune lagendik.]

...kruusateele tagasi naastes läheb kohe tee alt läbi Tipina oja. Ammustel aegadel oli kusagil seal vesiveski ja paremat kätt paisjärv, mis päris kaugele praegusele metsaalale ulatus. Tõenäoliselt nonde metsaheinamaadeni. Mäe otsas suurte saarte all oli Tipina talumaja ja nende karjalaut. Maja panid lapsed vanal ajal põlema, aga keegi sisse ei jäänud. Laut säilis, minu ajal olid seal kolhoosi loomakari. Naljalugu räägiti kuidas meie talu lehm pulli hakkas otsima ja tõmmanud sarvega vaia maast välja, läinud Tipinale kolhoosi pulli noolima. Kuna lehm oli karja boss, siis muidugi oli tal kaks mullikat, kümme lammast talledega sabas. Kolhoosi pull aga ei saanud aiast läbi ja möirgas niisama armunult. Lehm ei osanud jalge ette vaadata ja kukkus läbi kõdunenud põranda põlenud maja keldriauku. Viga midagi ei saanud, kriimustused ainult, kuid kogu küla mehed käisid teda sealt välja sikutamas.

Maanteele tagasi. Tuleb käänak paremale ja mäe otsa, käänakul on Kulli talu, ehitatud 1800 millegagi [1835. aasta kaardi peale ei ole seda talu märgitud]. Seal olla sündinud mu vanaisa. See kes kaks korda ühte maatükki ostis.
Minu ajal elasid seal Kulli Jaan oma poja Jaaniga. Naine oli vist ka, aga tema talust väljas ei käinud. Jaanid olid viinakuradiga kangesti hädas ja mõlemad ühtemoodi punapäised. Kanged viinanorijad olid ka. See tähendas seda, et tuleb keset heinategu või hilja õhtul või suisa öösel üks Jaan ja hakkab viina norima ja enne lahti ei saa kui annad. Poeg proovis küll ka pereelu kuid viin rikkus sellegi. Kui ema-isa juba ammu mulla all, läks noorperemees talu metsatukka ja enam ise tagasi ei tulnud.



-

Navesti.


Juttu oli meil rohkem, aga minul tuli öö. Kadunud talude lood on üpris sarnased ja hingavad talud tahavad peenemat näitamist, aga see õhtu ei olnud neil minu jaoks.

Selline Navesti jõe keskjooksu maastik on.