Ikka räägitakse lemmikaastaajast (kirjapildis näib see sõna nagu voolav vesi). Minu lemmikaeg on praegu, kuigi sel aastal pole klaare-kargeid septembrihommikuid olnud. On suvi, ja ei ole ka. Mis sest.
Magusa õuna ahvatlus. Vapsikute eeltöö. Sel hilis-suvel sain vapsikult nõelata, ta näib kohmakas ja täitsa tore, on ka ööloom, sest koputab valgustatud aknale. Aga nõelab märkamatult, möödaminnes, kui raputad teda õunast välja. Ja imestad kolm tundi, et miks näpp valutab nii tugevasti, et tahab justkui ära kukkuda.
Hommikuvalgus.
Üks alõtša on hiline, mõnel aastal saavad viljad ka külma, aga ma ei ole seni kohanud meeldiva maitsega alõtšasid, viimase luuviljalisena temal huvitavust on... aga see on ka kõik.
'Paide taliõun' on minu suur lemmik; taskutäis õunu lõunaeelseks.
Sel aastal pole aedubadele soodne aasta, saagi aeg on liiga rõske olnud. Kolmelt valitud taimelt seemnesaaki ei tulnudki, nii tegin valiku suuremalt alalt, aga sordipuhtus jätab kõheduse sisse. Aga lugu on alguse saanud algusest.