10 õunasorti

Tellisin Rebase talust õunu mekkimiseks. 10 sorti sain. Nüüd kõht valutab veidi; nagu jõululaualt kõike head-paremat proovides.

'Sweet 16'

Mure kollakas-kreem viljaliha näeb välja väga isuäratav. Esimene maik on magus, siis lisandub värskendav õrn happe park/vürts. Koore kuiv maitse häirib. Järelmaik avar, kerge, värskendav ja suhkrune.

'Liberty'

Omapärase maitsenoodiga - tuttav kuskilt lapsepõlvest, kas Saaremaa seemik? Magushapu. Järelmaik iseloomuliku vürtsiga, mõrkjas.

Rohkem mõeldes - maitsesarnasust on üleküpse 'Joonik aniisiga', siit ka mõte, et võibolla ei tohiks ka 'Libertyt' liiga kaua puus hoida.

'Signe Tillisch'

Pretentsioonitu maik.

Olen sorti kohanud varem ühes linnaaias ja Läänemaal. Veel sel sügisel viskasin puule pilgu peale, et kust pookeoks võtta, aga ei, ei too teda oma aeda.

'Filippa'

Juba lahti lõigates tunneb erilise vürtsiga lõhna. Magushapu. Vilja koor on meeldivalt vürtsikas.

Olen seda sorti ka varem kohanud - ühes vanas linnaaias. Puu on kõrge koonla kuju ja rippuvate okstega - võras on külmakahjustuste tõttu surnud alad; aga puu on saagikas ja õunad ühtliku suuruse ning kujuga. Käisin teda aastaid piilumas ja hindamas, aga pookeoksa ei võtnud, sest oli aastaid, mil ta korralikult ei küpsenud(koristusküpsus)... päikse poole võras oli siiski alati ka valminud õunu. Pean sorti maapiirkonna jaoks külmaõrnaks.

'Zarja Alatau'

Parajalt mureda viljalihaga. Magushapu - vürtsi jõnks on kuldrenetilik aga hape mõneti antonovkalikult sirge.

'Kuramaa taliõun'

'Cortland'-ile sarnane kuivus, (oluliselt) hapukam. Magushapu... hape meeldiva vürtsiga, siiski, veidi toore nüansiga. Järelmaik värskendav.

'Lea'

Roheka tooniga viljaliha. Tavaline magushapu, veidi muruse noodiga. Juba nädala jooksul tekkisid õuntele mädaniku plekid. Kas tõesti on olemas uus sort mille parim maik kattub riknemise ajaga?

'Tšistotel'

Pirakad õunad. Tavalise maitsega - magushapu.

'Spartan'

Igav, tasakaalus hapu ja magus, mahe. Õrn magus järelmaik.

Mul on selle sordiga seoses mälestus 30 aasta tagant. Jaan Kivistik oli kinkinud kääbuskasvulisele alusele poogitud 'Spartani', puul oli esimene saak, üks õun, õun sai kolme vahel ära jagatud ja mekutasime, maitsest mingit erilist elamust ei saanud, aga õun oli sama punane nagu siin pildil.

'Aule'

Maitselt meenutab oma üht vanemat - 'Cortlandi'. Järelmaik on väga õhuke, ununeb kohe. Vili kauni roosaka jumega, kuju korrapärane kujuka varreõõnsuse ja karikaõõnsusega.

Taevas

Jalutuskäigul mõtlesin, et kolm igavat vaadet kolmest punktist... aga huvitavad pilved liikusid edelast kirdesse, üle pea.

Igav vaade läände.

Viimane pilk, kirdesse.

Händkakk

Linnu määramine ei läinud kergelt. Umbes paar nädalat tagasi nägin üht hääletut tumedat kogu, oli hämar, vana kõrge lepa harude vahel, liikus ühelt teisele; mõtlesin veel, et nugis nii kõrgele roninud, või ronk magab. Aga, aga enne lund, tänasest vist juba kuu aega tagasi olid sumedad õhtud; siis kuulsin kakulise häält; kummastav veidi nõiduslik oli - kostus kilomeetri pealt nagu oleks paarisaja meetri kaugusel, heli meenutas milleski koera haukumist ja hobuse hirnatust. Üks oli selge, klassikaline kodukaku huu-uh-uh-uh huuu see polnud. Ja novembrist ei meenu nii kajavat põldu. Ja kõik oli vaid ühel õhtul, edasi on vaikus olnud. Lapsepõlvest meenub, et Saaremaal naabrite juurest saunast tulles nägime suurt ja täitsa valget öökulli, istus aida kohal kastanil; oli karge ja kuuvalge öö. Tartus toomel on kodukakud, siin on suviti kõrvukrätsud öösiti peakohale tiiruga kohutanud ja ise ehmudes sulekõrvad püsti löönud.

Mõni päev tagasi vaatasin toa aknast, et kes vanal pirnõunal istub, madalal võra sees. Küll toimetas, ajas tiibu laiali, väga veider, midagi nagu rippus, nagu oleks nugise saba ja nugis mingi linnu kätte saanud. Ja see kõik toimus pikalt. Minu uudishimu ei annud rahu - kui ta veel seal on siis lähen õue vaatama. Läks madala lennuga ära. Potsakas lind, aga mis liiki...

Täna vaadati mind nõnda:

Mina nägin teda selja poolt.

Novembri II pool

Aeg läheb ruttu, näiteks 16. novembril praadisin kala. No ja siis?

Juba mitmel päeval on lumi maas; on olnud päikest ja põhjakaarest tuisku. Põhjakaare tuisk on minu aias isegi nauditav, kui just põhjapoolsete tubade ja sahvri kargust mitte arvestada. Sahvri 4 kraadi on täitsa OK. Nii ta on - tagaaed täna; täitsa OK.

Jalutuskäik

Pole esimene sügis, kui tervisesporti teen; õlu ja vein ajaviiteks enam ei maitse; eelmisel aastal juhtus märjukesega sama moodi - polnud isu tuhkapäevani. Aga kehakultuuris olin laisem, rohkem tuulutasin pead 5 ja 7 km kõnniga. Kunagist sügise rattasõidu mahvi vist enam ei viitsi korrata, tegin siis igal kolmandal päeval keskmiselt 75 km. Praegu on keskmine jalutuskäigu pikkus üle päeva 13 km, et tunneks koormust; täna tegin 15 km.

Üleeile oli mõnus udu, aga viiendal kilomeetril udu kadus ja tuli tuul ja vihm, aga kõmpisin oma 14,4 km ära.

Täna pöörasin rappa, polnudki sellel rabalaigul varem käinud, kuigi rabaviirg paistab aknast kätte. Ta ei jäe ühelegi otseteele ja jõhvikakuulsust sel kah pole. Valisin rabale minekuks ringiga viisi, sest tahtsin võimalikult pikalt metsa ja kes kraavegi teab - kas neist üle saab.

Kopratamm töötab kahele kraavile: inseneritarkus, ja materjaliks on kasutatud ka päris kopsakaid kive.

Sellises vees saaks ise ujuda, st - üle ei hüppa.

Mets.

Kännupess.

Väga suured jänesevaabikud.

Sellel reljeefsel maaribal on ilmselt liivavõtu lohud, kuigi liiv on savisegune, aga ju polnud paremat võtta. Osad augud võivad olla ka metsavendade punkrikohad, on ühesuguse arhitektuuriga: kandilisse auku läheb rada sisse.

Esiplaanil kask, taga kuusk.

Liivas on rebaseurud.

Tee.

Teel.

Rabapoole, järjest: karukolla-mets,

sõnajala-mets,

pohlamets,

sookailu-mets.

Uuem kraav.

Mõisa-aegne kraav. Viimane mõisnik oli tuntud maaparandaja, plaanis ja juhendas ka naabermõisate maaparandust. Mõisteti juba siis, et raba on pealetungiv nähtus. Pildil on sild. Kasutasin. Natuke maad allavoolu oli teinegi sild.

Vana turbavõtukoht. Ühe servas oli veel lagunenud pätside rida: pätsid jäeti kraavi servale kuivama, pärast veeti auna; töö jäi aga pooleni.

Rabapõndak.

Pohlad.

Raba.

Siit ma enam edasi ei saanud, proovisin ka teist kaudu, aga seal jäin kraavide kolmnurka kinni; parem hirmu tunda, kui kahetseda. Ja 1,5 tundi mul varuks polnud, et eesmärgiks olnud männistunud rabakõrgendikule suurema ringiga minna, ja kui sealt otsejoones välja ei saa, siis tuleb ka tuldud-mindud teed pidi tagasi minna. Hämaras ja väsinuna tundmatus rabas ja metsas jalutamine ei ole väärt mõte.

Rabamänd.

Tagasiteel põikasin ka ühte raiesmikevahelisse vanasse kuusikusse: raiesmikelt paistab valgus metsa ja päris metsatunnet ei teki, aga kuused ja männid on võimsad.