Kuldnokad on kohal

Ajamärge

Täna hommikul nägin esimest rändlindude parve, vist haned, olid uduses taevas suunaga täpselt lõuna poole. Ilmselt otsisid süia. Päeval jõudis sooja lõunatuulega, +11,5, aeda musträstaste parv. Tihasedki olid parves läbilennul. Lõokesi olen kuulanud ja näinud juba mitmendat päeva, helge oli rattaga sõita, kui lõokesed põllult taevasse tõusid.

Veidi pookimisvahenditest

Vaatasin päeva lõpuks, et mida ajakirjas Kodus & Aed teemadeks on, ja sattusin piskese jutu otsa, link: Kõige käepärasemad pookimisvahendid, autor Jüri Annist.

Ma ei taha ennast siin J. Annisti tekstiga sisukamaks teha, aga selgema ülevaate pärast kasutan tema teksti sissejuhatuseks rohkelt, on kaldkirjas:

Kui tuleb isu pookida, aga kodus pole spetsiaalset pookenuga ega -teipi, pole midagi katki: vajalikud töövahendid võib leida ka kodusest majapidamisest.

/.../ 

Loomulikult leiab tarvilikud töövahendid igast lähemast aiapoest, aga spetsiaalsed pookenoad on üsna kallid ja sidumistarvikuid mõne tüki kaupa miskipärast ei pakuta.

Taskunuga ja vaibanuga

 

Pookimiseks kõlblik nuga peaks olema sedavõrd terav, et käsivart kaabates suudaks ära lõigata nahal olevaid karvu.

Kodustest nugadest võiks sellega hakkama saada kvaliteetse lõiketeraga taskunuga, näiteks nn Šveitsi nuga. Aga vaid juhul, kui see on õigesti teritatud. Viimast tegevust „lambist” sooritades see välja ei kuku – võid oma nuga luisul teritada tüdimuseni, aga oskamatutes kätes see habemenoana teravaks ei lähe.

Tööriistasahtlist võid leida vahetatavate teradega vaibanoa... . /.../ Tera pisukene loksumine lõikamisel on esialgu harjumatu, aga sellega kohaneb kiiresti ja pookimislõiked hakkavad õnnestuma.

Liimiga teip ei sobi

Sidumiseks sobivaid teipe tundub kodus ikka leiduvat. /.../ elektriku või maalri oma vast ikka on. Kuid unusta kõik liimiga teibid! Jäägu need vastavate meistrimeeste pärusmaaks. Neid on väga kehv peenemate poogendite ümber sättida, ehkki pikapeale võib see siiski korda minna.

Kuid liimiga teipide hilisem eemaldamine üldiselt ei õnnestu: enne murdub värske pookekoht kümme korda lahti, kui teip ära tuleb! Ja kui tuleb, siis ainult koos koorega.

Professionaalseid sidumismaterjale on seevastu väga mugav kasutada. Tänu sitkele venivusele fikseerivad need pookekoha usaldusväärselt ja muutuvad hiljem päikesekiirguse toimel pudedaks. Nii pole tarvis pärast poogendi kinnikasvamist vaeva näha, et neid lahti harutada. Paraku pole sul poest ostetud suure rulli või paki sidemetega edaspidi midagi peale hakata.

Pakipiimakile venib ja haakub

Appi tuleb tühjaks joodud kilest piimapakk. Pese see puhtaks, kuivata, lõika pealt ja külgedelt lahti, aga põhi jäta terveks. Saadud kiletükist annab pikkupidi lõigata paraja jao 1–2 cm laiuseid ribasid. Kileriba keskele jääv algne liitekoht ei takista vähimalgi määral sidumist.

/.../

Nüüd tuleb minu jutt, mis osalt oponeerib ülal tooduga.

Olen kasutanud pookimiseks vist pea kõiki võimalikke vahendeid ja viise, siiski, vanemas kirjanduses esinevat lõnga ja nööri pole poogendi sidumiseks kasutanud. Lõikeriistadeks olen kasutanud: taskunuga, erinevate tootjate pookimis- ja silmastamisnuge, vaibanuga ja skalpelli. Pookinud okaspuid ja lehtpuid.

Vaibanoa miinuseks on tõepoolest loksuv tera, ja seetõttu võib tõmbel tekkinud vea parandamine osutuda vähetõenäoliseks. Samuti on vähetõenäoline kannatlik meel esimesi samme pookimisel õppides, et tera loksumisega harjuda. Aga eks igaüks otsustab ise, kas proovib või soovitab.

Skalpelli puuduseks on arstitööks mõeldud teisiti käeshoid; tüsedama käepidemega skalpelli olen kohanud vaid oma vanaema velskrikohvris... vaatasin lapsena, kuidas lamba surma põhjuse määramine käis. Tänapäeval on skalpellid (apteegis saadavad) õhukese käepidemega, misstõttu ei istu pookimistööd tehes hästifikseeritult käes, tekib juhuslikkust ja võib ka ennast hõlpsasti vigastada.

Vaatamata pookenugade headele omadustele ja hindki pole väga soolane, olen siiski jäänud pookimistööd tegema vana ning kipaka taskunoaga, olen temaga teinud sadu viljapuude poogendeid, isegi silmastamist. Kipun mõtlema, et vähem asju on parem, et lõpmatuseni või suuremahuliselt viljapuudega ei katseta... võibolla sel aastal lasen ainult neli uut sorti aeda ja... . Pildile panin ka teise taskunoa, mida samuti annab pookimiseks kasutada... see täitsa terve nuga on majapidamises täitsa tihti kasutusel: viljapuudel lõikekohtade silumiseks, toas viimati rõival turja kraapiva firmasildi eemaldamiseks - terav ots on väga tõhus niidi alla torkamiseks. Pookimisel on oluline kasutada sirget tera. Ja tera olgu hästi teritatud.

Poogenite sidumiseks kasutan elektri-isoleerteipi. Neid toodetakse pisut erineva laiuse, paksuse ja elastsusega. Parim pooketööks on kitsam (15 mm) ja õhem teip. Jah, silmastamist ja väga peene oksa jätkamist on 15 mm teibiga halb teha; probleemi lahendab 18 mm teibi poolitamine sellesama terava noaga. Saab 9 mm riba.

Jah, võib juhtuda, et teipi poogendilt eemaldades tuleb kaasa koore pealmist õhukest kihti, mis teeb pookekoha päikse suhtes tundlikuks, aga kambium ja niin jäävad alles ja uus kate tekib päris ruttu. Päiksega harjumiseks soovitan teibi eemaldada pilvisel päeval, seda ka seetõttu, et poogendi liitekohal on tihti liigset kambiumi mida ei kata nagunii kaitsev kiht. Korp areneb ruttu. Teinekord on poogendile teibi tõmmatud virretus isegi hea, tehes nii pookekoha tugevamaks. Teibi liimumust vähendab jahe ja niiske õhk, nii on teipi parem varahommikul eemaldada. Pean enda viisi kõige lihtsamaks ja odavamaks.

Pookevahendiks on ka oksakäärid ja pookevaha ja vajadusel saag.

-

Mina ei mõista J. Annisti kümme korda lahti murdumise juttu. Teip eemaldatakse vaikselt lahti kerides! Mida seal sikutada/murda!

Kui võrrelda piimapaki kilet ja elektri-isoleerteipi, siis algaja jaoks on teipi lihtsam peale panna - teip kinnitub ilma vaheliti panemata teisel ringil, lihtne. Lisaks kinnitub teip jäigemalt/tugevamalt ja lõpetuses vaheliti toppimise vajaduseta.

Lisaks: võimalik on professionaalset sidumisvahendit ka väga valesti kasutada. Olen üllatuseks näinud ühe puitaimede paljundamise õpetaja poolt iselaguneva teibiga poogitud puid pooduna. Ta keerab pookimist lõpetades pookelindi kuidagi imeosavasti peeneks kokku ja teeb piimapakikilest omandatud sõlme. Peeneks kokku käänatud teip ei lagune piisavalt ruttu ja poogend on poodud - teip sissekasvanud, enam kätte ei saa. Viga on võimalik teha ka liiga õrnalt kinni sidumisega, vast valdav viga; tuul ja vihm liigutavad pookeoksi paigast ning kokkukasvamist ei toimu.

Loomad ja facebook

Elie öösel saabus nugis metsast. Üle põllu tuli. Kraavi ületas jänese rada pidi, vahepeal nuuskis hiiri lumest. Aias avastas kompostihunnikust midagi ja tegi sealt päris mullase raja, aga mis ajas teda nõnda edasi-tagasi minema, on mulle endiselt selgusetu. Kujutlesin, kuidas nugis ja jänes üksteist ehmatasid, ikka ja jälle.

Nugise ühe päeva (öö) rada kuurialla. Ta oli veel ka kõrvalt läinud ja mitmeid kordi poolele teele jäänud.

Jänes tegutseb samas kompostihunniku ligiduses. Olen nüüd juba kolmel päeval/korral suuremaid õunapuid lõiganud, eile lisaks pargi serval pärnasid. Ristisin pärnaga oma uue ja ainsa kõrglõikuri ära. Õunapuudest eemaldasin 4 sorti ('Melba', 'Pirja', 'Sügisdessert' ja ploomilehine vale?) ja 1 seemikukatsetuse.

Teist korda ümberpropitud õunapuu ladvaosa. Poogendid on 4 aastat vanad. Pildile on jäänud 3-4 sorti. Mitmesordilistes puudes sortide katsetamise tõttu ei ole minu õunapuude lõikus laialt võttes õpetlik. Enamik poogendeid jäävad kuni viieks aastaks kujundamata, jälgin nende kasvu- ja viljumistüüpe. 

Üleeile

Kuna ma pole facebooki inimene, siis satun sinna miskipärast suvalisel hetkel. Kindlasti on süsteemile seletus, aga mina seda välja ei mõtle. Tutvusin viljapuude lõikamise kogukonnaga; suur osa päevast läks ära, et jõuda lugemisega aastasse 2019 - jutt oli 98,9% õunapuudest. Huvitav oli. Ja ikka ja jälle ei mõista mina solvumiskultuuri mõtet. Kui sul on argumenteeritud seisukoht, tegutsemine, siis ei tohiks solvumisele kohta olla. Aur läheb mõttetuse peale. Aga tore on, et kogukond olemas on. Seal oli juttu ka tööriistadest. Olen minagi ostnud töövahendeid, mida viljapuudel-põõsatel eriti ei rakenda, näiteks liiga laia vastuteraga oksatangid (Gardena toodang), tera ei mahu ei oksakaenlasse ega marjapõõsasse. Facebooki kogukonnas laideti kõrglõikurit, et ei saa teha puhast tööd, jäävad tüükad. Nii võib lugeda, et kõrglõikur on paha. Aednikuna pean siiski ütlema ja arvama, et Eestimaal on enamikul aedadel kõrghaljastus, kus kõrglõikur on asjakohane tööriist, vahel ka õunapuu ja kirsipuu juures. Tööriista tuleb hinnata laiemalt. Minu kasutatav kõrglõikur ei ole kuigi pikk, pikendatav 240 cm-ni, ulatuvus maast kuskil 4 meetrini. Oluliseks pean lõikejõudlust, miinimum olgu 4 cm oksa diameeter. Selliseid lõikurimudeleid eriti palju ei toodetagi, seega on valik üpris lihtne. Uudishimust olen proovinud 3,2 cm oksa diameertiga Fiskarsi toodet ja veel üht sarnast, nime meelde ei jätnud, mõlemad jäid 3 cm juures jänni ja õunapuust veel kõvema puiduga oksi ei tahtnud praktiliselt üldse lõigata, sikuta palju tahad. Ideaalis kulub minu aia peale 2 oksasaagi, üks neist kitsa lehega liigendsaag, vaheliti teraga kerged oksakäärid, kõrglõikur, kitsa teraga väiksemad oksatangid ja (korvipunumistüüpi) taskunuga.

Seemned koos

Aia uute liikide-sortide pilt. Uusi kokku on päris vähe, või mis?

Suvelillede kasvatamises olen viimased neli aastat väga-väga tagasihoidlik olnud - viimasel kahel külvanud ainult ainsana jäänud roosi ümbrusesse, et koht rohkem hooldatud oleks; ühel rõngaslille, teisel madala mungalille. Sel aastal aga plaanin ühe pika suvelillede peenra aiamaale teha, et oleks rõõmsam; külvan pruudisõlge ja siia-sinna madalat peiulille, nii on plaanis.

Kuigi olen paar laiemat katsetust köögivija kasvatamises ette võtnud, ei pea ma end eriliseks katsetajaks. Katsetasin üks kord hernestega ja teine kord aedubadega. Olen reeglina kindlaks jäänud oma aiast korjatud seemnetele ja ostnud peaasjalikult aastast-aastasse 'French Breakfast 3' ja kurgiks 'Amour' F1. Minu kurgikasvatus on suhteliselt erandlik. Ma peaagu et ei kasta kurke. Minu vanaema kurtis samal maal, et kurk ei õnnestu, mina aga ei kurda. Tuleb kasvatada jõulisema juurestikuga sorte, selliseks on 'Amour' F1, talle on ka iseloomulik vähem harusid, see-eest on harud kaugemale ulatuvad ja pikalt saaki andvad. Põõsatüüpi ja suure esimese saagiga kurgisordid ei ole minu aiamaal end õigustanud.

Mis seal ikka

Vist enamik aednikke hakkavad juba jaanuaris seemnevaru täiendamise peale mõtlema. Aeg läheb ruttu. Eelmise aasta sortimendi pilt on meeles, kui aastast-aastasse pakutavat vaadata, siis on pilt väikste muutustega. Täna vaatasin igaksjuhuks Põhja-Ameerika ja Saksamaa seemnevalikut; üks kõrvits hakkas silma, ka Eestis pakutakse. Mul oli kujunenud lemmikpildiks üks Suur-Britannia seemnetootja, aga juba teist aastat nad EU-sse pakikesi ei saada, nii vaatasin eelnevatel päevadel Läti, Leedu, Tšehhi, Rootsi, Hollandi ja Prantsusmaa pilti, sest konservatiivsusega pole midagi peale hakata. Uudiste nimekirja panin ühe basiiliku ja veel 1-2-3-4-5, keda pole varem kasvatanud, aga basiilik sai määravaks, et sealt tellida, käes ja kapis. Kõike ühest kohast ei saa ja soovid võivad üleöö täieneda, nii on tahtmiste nimekirja teine osa veel liikvel, tean, et juba peamiselt täidetud... üks suvelill ongi ainult veel jäänud. Kodus teen osade kappi jäänud seemnetega idanemiskatseid, ühes pruudisõle karbis polnud aastaarvu ja ei suuda ka meenutada, et kummalt pruudisõlelt võetud, kas üldse võtsin neilt veel üks kord kasvatatud väiksematelt, neilt emalt jäänuilt. Idanemismärk jäi ilmumata. Ja hernest on veel neljast umbmääraselt määratavast satsist; peaks vist osa ära viskama. Ühe, vist vanima, panin täna likku; selle kuivatusrestil oli 2013. aasta valijakaart aja märkeks pandud peiulille seemnekihtide vahele. Lilleseemned ja sangata kastrulis olnud põldoad viskasin ära, aga herne prooviga olen vist irratsionaalne.