mis mitte kuhugi ei juhata.
Seekord alustasin erinevatest lehekujudest. Oli võimalus nii alustada, vaatasin ja asusin asja kallale.
Mulle meeldivad metsa-aiad /varju-aiad. Üks ilusaimaid on Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Mina ei ole nii suure töö mees, ei hakka kunagi multši tassima ja võõrast loodust looma. Kui, siis natuke.
Tegin vana elupuu ette metsiku muljega peenra, mis tegelikult oli lauspäikese käes, kuigi jättis mulje, et kasvab metsast välja. Sai selline petlik peenar.
Nurmenukk, Primula veris ja aedmaasikas, Fragaria ananassa 'Variegata'
Roos (Hybrid Tea) 'Sebastian KNEIPP' ja teised. Puude-esine peenar on värvide poolest tagasihoidlik: helesinine, valge, kollane. Aga taimede lehed on kõiksuguste kujudega.
Ees-peenras on suvelilled oma lööki alustamas. Taga-peenra aktsent puude ette täitsa sobis...
Aga siis paelus mind üks mõte, tõesti, ainult üks mõte... Taga-peenart enam pole. Andsin sealt pooled taimed ära. Osad viskasin komposti. Mõnda aega hoidsin veel kaht sordinimega taime, et nimi tõstab mõne jaoks nende väärtust, aga needki viskasin lõpuks komposti. Keegi on veel vahejaamas (kompostihunniku lähedal), talle lubas üks kaasatundlik inimene järgi tulla. Eks minulgi ole kahju mõnest mälestuse toest loobuda. Ega see kerge ole. Samas mälestused... . Mis lilleaias mõistusepärast on?
Nüüd loon UUT PILTI...
*
Ka täna jalutasin aias.
Tõin kummiku kannaga lehtedest ja mullast londi tuppa.
18873 elanikuga on Viljandil Eestis 6-7 koht. Nähtust statistikat tehes, siis on linnas ka 6-7 avalikku jõulupuud...
see jõulupuu on autodele.
Valget jõuluaega! Veel valmimata kõlakojast 3D pilte vaadates tundus asi kergemana. Arvutihiirega käivadki asjad kergemini. Hea valik oli; võitja üle on mul hea meel! Ilma urgudeta ja tagant lahtine laululava on hea küll. Ja hea on ka see, et ehitis ei ole naiivselt jutustav. Braavo!
Ainuke ratsamonument Eestis; Eesti Vabadussõja Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.
Ordulinnuse varemed.
Vaade linnale.
Viljandi järv.
Eesti kujundlikud aastaajad lõhuvad müüre.
Pikk tänav.
Lutsu tänav.
Munga tänav.
Johan Laidoneri plats
ja Raekoja park.
Tütarlastekool ja raekoda (1931).
Legendaarne linnapea August Maramaa ja tema koer Neff.
Selline oli ringkäik.
Keskpäev.
Punased ja kuldsed sibulad Päiksega.
Ja printsess käis.
Häid pühi!
Soe, tuuline öö on, +4,2 'C.
Pean ennast geograafias tugevaks. Aga et Karksi-Nuia 1731 elanikuga linn on, selles veendusin alles koju jõudes. Oleks ma seda teadnud, oleksin asulat hoopis teise pilguga vaadanud.
Ma ei tea, et oleksin siin kunagi jalga maha pannud; seegi kord jäi kuidagi poolikuks. Kui Eestimaa ilust räägitakse, siis mainitakse alati (pea-aegu alati) Karksi ürgorgu - "Sõitsin sealt läbi, küll oli ilus!"
Karksi-Nuia keskus. Jõulupuu.
Viis (5) aastat sai Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas seista, kuni Punased selle 1941. aastal õhku lasid. See on taastatud vanade fotode järgi, aastal 2008. Nüüd on ta veidi teise koha peal (viis (5) aastat nüüd). Kahju, et samba alus on pisut nihkesse vajunud; juhtub.
Viirpuu-hekk, Crataegus.
Aedades on Polli Aiandusuuringute Keskuse lähedus igal sammul näha.
Karksi ürgorg.
Viltuse torniga Karksi Peetri kirik.
Ordulinnuse varemed. Kirik paikneb eeslinnuse alal.
Kirik valmis 1778. Ehituses kasutati ordulinnuse müüre, seetõttu on kiriku altar erandlikult põhja-pool. Torni noorem vundament vajus ja vajus, kuni 1995. aastal uus kandev osa ehitati.
Kohe-kohe hakkas pilveräbalast tihedat vihma sadama, tuli tuulega. Paistis ka sinist taevast, aga pildistamisest ei tulnud midagi välja. Lootsin, ehk vihm jääb järgi - jalutasin paari kilomeetri kaugusele Karksi külla - kiriku juurest talude-vahelist teed pidi sinka vonka, tee oli porine. Kõndisin kukesammul, õlal vihmavari. Tegin ühe talu teeäärse kuuri seina ääres ka tuule- ja vihma-varju peatuse. Mõtlesin, et mis edasi? Poole tunni pärat 486 elanikuga Karksi külla jõudes jäi vihm järgi. Aga rõske oli olla ja Karksi mõisa park oleks jalutamiseks nagunii liiga märg olnud. Tegin tänavatel 10-minutilise tiiru ja lahkusin.
Järgneb Viljandiga...
Tõrva 2935 elanikust on üks (1) minu sõber ja kamalutäis sugulased. Tõrvast tasus (vaatamata veinile kulunud rahast) läbi astuda. Sõber kostitas mind kitarri, bandžo ja flöödiga; hommikul nägin ka diivani otsal üht kõristit. Kuna tal seitset (7) kätt polnud, siis surus ta ka neid kordamööda minu kätte. (Ma ei oska ühtegi pilli mängida.) Kuulmine on mul küll absoluutne, aga mälu absoluutselt lünklik. Kuidagi juhtus nii, et sattusime väiksele reisile. Ma ei tea kuidas mu sõber, kelle hääl muidu kiunuv on (uskumatu, et ta mitmes kooris tenor! on), seekord sugestiivne oli. See väikese ulatusega aa oli midagi uut. See oli täiuslik! (Katsun vältida F. Tuglase päraseid maneerlikke ülivõrdeid.) Nõnda on hea, kui üksteist austades saab jämmida. Pärast reisi oli eeterlik olla. Sõber kahetses, et see salvestamata jäi. Mina ütlesin, et võibolla hommikul ei kahetseks; tegelikult valetasin talle... olen lihtsalt psühhooside suhtes ettevaatlik.
Tõrva raekoda (1937.)
Kesklinn.
Mulle meeldib aed-linnades jalutada ja kiigata võõraste aedadesse. Ükskord oli nõnda, et nägin ühes aias oranžisi tulpe, küll kiikasin, et ilusad. Kui lõpuks pildi selgeks sain, sain aru, et samasugused on ka minu aias. Oma iirised olengi küsinud võõrast aiast. Mulle ei meeldi lopsakate nutsakatega uued iirise-sordid. Ka üle-eelmise sajandi kõrged pisikeste õitega iiriste kasvatamise lõpetasin ära; mõjusid lagedal jõuetuna, kuigi puhmad olid võimsad. Aedades näeb kohe ära, mis meeldib!
Ja arhitektuuri on huvitav vaadata.
Siin on õunapuud istutatud vabade rühmadena. Kasutan võimalust, et propageerida õunapuud toitva haljastuse puuna.
-
See on üks mu lemmik-aedu. Täiuslik süsteem.
-
Õhne jõgi.
Varblased säutsusid väga energiliselt.
Käisin ka tädi aias; kuidas ta küll viitsib lille-peenraid ajada! Tema aiast ma pilti ei teinud, ütles, et sama küsimusega käivad ka teised aeda vaatamas. Vaatasin ka vahepeal oma aias olnud kadaka üle.
Tõrva jõulukuusk.
Järgneb Karksi-Nuia ja Viljandiga...
