Aasta algab

Päris aasta algab seemnevaruga toimetades ja õunapuudele pilku visates, et kuidas (ja kui palju) lõigata. Täna saabus viimane postipakk seemnete ja pudi-padiga peale... tegin miinimum tellimise summa seepidega täis, A. tunnustas, et kuidas ikka oskan.

Nagu mul juba tavaks saanud, siis ei plaaninud seemnevaru eriti suurendada. Ainult porgandiseemned olid otsas... eelmisel aastal ei ostnud. Märkmelehele märgitud porgandi valikut oleks osaliselt saanud täita Rootsi kaudu, aga hind oli nii kallis, et tegin teist moodi...  märkmeleht on nüüd lihtsalt vaatamiseks. Tellitud sai kolm porgandi sorti, kokku 11 g seemet, sellest peaks kolmeks aastaks lahedalt piisama. Ja-ja muidugi, kui juba kahelt tootjalt tellisin (porgandid ühelt), siis sai plaan kohe esimese tellimuse juures korrigeeritud - kokku lisandus plaanivälise uudisena kaks kabatšokki, valge redis ja kuldne peet. 

Sel aastal plaanin neile üheaastastele lisaks nemeesia külvata; kunagi ema kasvatas - õitses hästi ja oli efektne, kuigi vihmad pritsisid õied liivaseks.

Näen, et tehakse ilma ülevaatusi; hea lugeda. Isegi käin mõnikord joonlauaga põllult lume paksust mõõtmas, aga märkmeid ei tee, lihtsalt kontrollin ilmateenistuse andmeid, ja oh üllatust, neid andmeid ei saagi ajaloost järgi kontrollida, või eksin. Ainult sademete hulka sain ajas vaadata - aga lumekihi paksusega pole sel väga pistmist.

4. jaanuaril oli külm.

9. jaauaril oli rohkem liikumist. Korraks mõtlesin, kuidas võidaks meid "Päikse" suhtes defineerida, aga see ei pruugi defineerimist väärtki olla. Pisiasi.

Tänagi tegin eesmärgiks võetud jalutuskäigu; kuna kruusatee oli salakavalalt libe ja lihtsalt märg... siis tegin võimalikult palju kõrvalpõikeid, et tund lisaks istuvast eluviisist eemal olla. Vaatasin üht aeda, mis võlus mind varem, siis kui lumi oli... täna teele asudes oli udu... võtsin pildimasina kaasa... aga tagasiteel läks ilm selgeks, päikestki oli. Olen alati mõelnud-öelnud, et tegu on mõisa moonakate majaga; täna vaatasin esimest korda majja sisse. Kõik viitas pigem mõisa-ametniku majale - korterisüsteemi polnud: piirkonnale iseloomulik köök-esik (õuest otse kööki astumine üllatab mind siiani, et miks nii - tuulekoda pole), kaks tuba ja tuba-köök - pigem põlvkondade pärast. Umbes kolmveerand meetrit paksud paekiviseinad jätavad majja väga hea kliima, kui, siis hämarus häiriks.