Kolmapäev, 29. märts 2017

Sel kevadel...

esimesed puude istutamised tegin vihmasel 21. märtsil. Jäätunud mullapalli oli lõbus veeretada ühest august teise. Sula ei olnud jõudnud puude alla. Terav labidas on ikka hea asi.

Täna tõin pookeoksi kaugemast ümbruskonnast; sel aastal katsun koos ühe iluõunapuuga 10 uut sorti-leidu aeda mahutada. Pookida plaanin aprilli teisel nädalavahetusel, seni on oksad kastetud riiete vahel kaetult külmunud maapinnal.
Stiilinäiteid tänastest emapuudest; ühe õunapuu juurde jõudsin viimasel hetkel (pildid tulid pisut hõredad; olin endale märkamatult särikompensatsiooni nupu põhja keeranud):



Neljapäev, 16. märts 2017

Ennelõunal

Märtsikelluke.

Lumikelluke.


Esmaspäev, 13. märts 2017

Lätis Priekuļu kandis

Seda, Ķoņi bussijaama näevad kõik Lilli kaudu Lätti sõitjad; püramiidpaplid.


*
Priekuļu kant:





Neljapäev, 9. märts 2017

Kui

saia või leiba küpsetan, siis on majas kuidagi teine atmosfäär. Pidulikum on olla.
Küpsetasin pannileiba. Mõdu pärmine põhi, nisujahu, tsipa soodat ja soola. Taina jätsin võimalikult niiske, aga siiski kausi põhjast lahti tuleva. Lasin kerkida. Muljusin-venitasin kätevahel jahu kaasabil panni põhjale paraja lataka. Küpsetasin pliidi tagaraual kaane all. Pärast küpsemist määrisin küüslaugu ja õliga mõlemalt poolt - määrimiseks sobiks vast kõiksugu roheline: koreandri lehed jne.

Samal ajal podises pliidi esimesel raual tummine puder. Põlduba, odrakruup, sibul, kartul, sool ja lõpuks veel nisujahusest tainakausist vesi; kuidas sa viskad peotäis jahu minema.

Kõht on ikka väga täis.


Lugesin Pascal Quignard'i "Ekslevad varjud". Juba teist korda tahan kirjanike (ka T. Õ. on kuskil miskit säärast kirjutanud, võibolla samale allikale toetudes) ühele arvamisele oponeerida. P. Q. kirjutab... Kirjutamine kiskus muiste, esimeste neoliitiliste kultuuride aegu eelajaloolise inimkonna välja unenägude ja piltide maailmast. Ühtne inimkond oli kaevunud oma koopamaalingute vahele just nagu unenägudesse. Eristunud inimkond, pärast suulist, manavat, hüpnootilist, müütilist  keelt, viis kirjasõna läbi õitsengule üksikkeele.
Kirja läbi lõi ta üksildasema, kontekstita keele, sisemise, salajase keele, täiesti uue varjusiilu.
Valitsev moraal, mis pöördub tagasi pildis kätkeva hääle poole, pildist kostva hääle poole, on taas kord jumalikustatud, despootlike surnute maailm, kes kohtlevad inimesi nagu lapsi või orje. ... .

Minu meelest on see varjusiil omane ka piltidele.


Teisipäev, 7. märts 2017

Üks lennuk ja... kuusk

Mul oli täna öösel rahutu uni ja hommikul voodis lebades tuli miskipärast meelde üks ammune sündmus, mis nõuka ajal mõistetavalt üleriigilist uudiskünnist kuidagi ei ületanud, see-eest kohalikel oli millest järgmine päev rääkida.

Olin siis kuue/seitsme aastane ja mängisin Saaremaal oma koduhoovis, kui äkki sõitis madalt üle hoovi sõjaväe transpordilennuk, nii madalt, et võisin värvil olevaid kriime näha. Lennuk tegi õudsat kärinat, kuskilt nagu viskas leeki ja suitsu välja. Ema tormas õue ja tõmbas mind maja räästa alla. "Sellise häälega lennuk kukkub küll alla, kisub veel elektriliinid kaasa", ütles ema. Valju kärinaga lennukile järgnes ka teine lennuk, mis ilmselt oli jäänud toimuvat jälgima. 

Ja lennuk kukkuski alla, tean et vähemalt üks mees hüppas lennukist välja, maandudes vaevalt lahti läinud langevarjuga lagendiku servas oleva ainsa kõrgema puu otsa, milleks oli uhke üksik kuusk. Tuletõrje tõi ta sealt alla.

Lennukist jäi järgi tükke täis lehter maastikul. Selline lugu.

Neljapäev, 2. märts 2017