Mul oli täna öösel rahutu uni ja hommikul voodis lebades tuli miskipärast meelde üks ammune sündmus, mis nõuka ajal mõistetavalt üleriigilist uudiskünnist kuidagi ei ületanud, see-eest kohalikel oli millest järgmine päev rääkida.
Olin siis kuue/seitsme aastane ja mängisin Saaremaal oma koduhoovis, kui äkki sõitis madalt üle hoovi sõjaväe transpordilennuk, nii madalt, et võisin värvil olevaid kriime näha. Lennuk tegi õudsat kärinat, kuskilt nagu viskas leeki ja suitsu välja. Ema tormas õue ja tõmbas mind maja räästa alla. "Sellise häälega lennuk kukkub küll alla, kisub veel elektriliinid kaasa", ütles ema. Valju kärinaga lennukile järgnes ka teine lennuk, mis ilmselt oli jäänud toimuvat jälgima.
Ja lennuk kukkuski alla, tean et vähemalt üks mees hüppas lennukist välja, maandudes vaevalt lahti läinud langevarjuga lagendiku servas oleva ainsa kõrgema puu otsa, milleks oli uhke üksik kuusk. Tuletõrje tõi ta sealt alla.
Lennukist jäi järgi tükke täis lehter maastikul. Selline lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar