teisipäev, 21. september 2021

Käisin metsas.
Kogu aja sajas väheke vihma. Polnud ammu üht üle raba tulemise rada kasutanud. On lühike tee, peab teadma kohta kust ära pöörata, et mitte vesistesse kohtadesse lõksu minna.

Ausõna, ma ei plaaninud marju korjata; aga kuidas sa lähed siit...




pühapäev, 12. september 2021

Minu lemmikaeg on kartulivõtuaeg

Eile oli võrratu soe päev; võtsin odenvaldid ära; saak keskmine. Enne vaatasin veel rohumaale:
Ämblikud tegid õhusõitu.


Mulle toodi tutvumiseks üht õunaleidu. Ilusad puhtad õunad, mahlakad magushapud, suurus keskmisest veidi alla poole, aga viljaliha väga meeldivalt kargelt pehme. Ilmselt pean talle aias koha leidma.


Eile käisin ka põgusalt ühest õunaiast läbi. Aga kuna polnud õunte jaoks kotti ja ka aega, siis jäi käik väga põgusalt ülevaatlikuks. Aga öösel vaatasin ilmaportaali, et millal vihmaauk on, et käin aias põhjalikumalt ära. Ärkasin varakult ja lasin üldse mitte ilmaportaalis ennustatud kaks päris tugevat vihmasabinat mööda ja läksin sinna õunaaeda. Võrratu ilm: udu, kõrge hein tegi püksid märjaks, aga huvitav oli. Mõõtsin Kaardirakendustest, et kui suur minu õunaaedade ring tuleb, on 50 km läbimõõduga, pindala võrreldav praeguse Läänemaa ja Põlvamaaga, Hiiumaa jääb merelõigete tõttu pisut väiksemaks ja ring lõikub nelja maakonnaga: Järva-, Jõgeva-, Viljandi- ja Pärnumaaga.
Pildil on vasakault päripäeva:
'600-grammine Antonovka', nüüd vaatan, et oleks pidanud iseloomulikumad viljad valima, antonovkaid olen kohanud kolme varianti; 1) pildil olev variant on eristatav suuremate viljade poolest, valmivad teistest varem, puud on kõrged ja iseloomulikult vähemsaagikad; 2) see kõige tavalisem ja kõige vürtsikam ja 3) 'Valge Antonovka' kaht puud olen kohanud ühes aias, on sama saagikas nagu kõige tavalisem, aga viljad on ühtlikumad, kahjuks vähem vürtsikad.
'Serika' - roosa variant, üldse olen kohanud 3-4 'Serinka' varianti: hele valkjas-kollakas-roheline põhivärv kaetud punaste hajuvate (laiemate) triipudega ja valkjas-rohekas põhivärv kaetud kitsaste roosakate triipudega ja heleroheline põhivärv kaetud terrakota-karva värviga, viimased on minu jaoks kõige meeldivamad.
'Pärnu tuviõun' - sel aastal naudin magusanoodiga vilju; sordi puuduseks loen hea maitse lühikest kestvust, varsti on nad kehva maitsega.
'Paide taliõuna'? punane kloon.
All keskel viis vilja on kahelt kännuvõsust kasvanud puult; viljakad puud ja täitsa hea maiguga, mõlemal mure viljaliha, heledal-munajal mahlakam-renetilikum.


pühapäev, 29. august 2021

Pirnid, pirnid

Täna sai suvepirnide väike saak otsa; mida siis täheldasin?
'Marssal Žukov' - õied puhkevad väga vara. Võrasse poogitult viljus kolmandal aastal. Esmase vaatluse põhjal potsatasid viljad liiga vara maha, toas hoidsin vilju viis päeva, kui täheldasin juba veidi nende närtsimist; otsustasin ära süüa. Pirni noaga pooleks lõigates tundus koor paks olema ja justkui oleks südamiku ümber kivisrakud, aga söömist koor ei seganud ja kivisrakke ei tundnud, viljaliha suus sulav, maitse kerge, puhas magus, igav.

'Mramornaja' - oksad viljusid viiendal aastal. Kuuma ja kuiva suve esimese poole tõttu lõpuks kõik viljad lõhenesid, aga viimastest sai siiski maitsenüanssi proovida. Väga magus - isegi imal, viljaliha suus sulav.

'Kalle' - temaga on veidi segadust tekitavad lood, nimelt, ma ei tahaks olla tema kirjeldaja. Aga kuna seda "sorti" sellise nimega müüa pakutakse ja ka Polli aiandusuuringute teadur sellise nimega algpuu poole osutab, siis võtan kirjeldada, kuigi ma ei poolda teadusasutuse poolt - kirjeldamata sortide levitamist. Kuidagi kummaline on paljundada sorti, millest ainult umbmäärane suuline kirjeldus on: rohekad keskmise suurusega sügispirnid. Aga oma aeda viis aastat tagasi 'Kalle' pookisin, et ehk leian hiljem kirjelduse... pole siiani kirjeldust kohanud. Poogendid viljusid juba teisel aastal, kaks esimest saagiaastat ebaõnnestusid, viljad lõhenesid, aga teisel saagiaastal sain siiski ühelt viljalt maitse kätte: pettumus - viljaliha väga mahlane, sulav, aga viljakoor rikub maitse kootavaks, meenutab maitselt (üleküpsenud) 'Seiut', maitse keskpärane, või alla selle. Pookisin poogendid üle, et loobun sordist. Aga sel aastal viljus üks lõik ilusa ja terve viljaga. Tänaseks oli vili üleküps, seega pigem suvepirn. Ilmselt ka lühikese tarbimisajaga. 

'Kägi bergamott'.
Sel aastal olid pirnid varajased.

Sel aastal on meil jällekord kehv õuna-aasta, aga nii on sel aastal mitmel pool. Mis seal ikka. Pirne mekkides ei tekkinud vaimustust, millist on kogetud, nii võtsin pirnidele võrdluseks õunasordi, mille minu jaoks avastas ema ühe asula jäätmaalt, et esma-amps tundub mage, aga järelmaik on peen, ei tüüta magususega kohe ära, meenutab pirnõuna. Maitse ongi pirnilik, ja tarbimisomadused on minu aias seni viljunud suvepirnidest paremad... pirnisorte valides pean arvestama Kesk-Eesti külmade talvedega.  Minu aias kannab leid 'Kondaja pirnõuna' nime. Puu on väga saagikas, koormab end üle ja hakkab vara kandma, ilusa võraga. Õunte puuduseks on, et magusal õunal pole köögis rakendust ja süüa teda palju ei taha.
'Kondaja pirnõuna' üks omadusi on ligi kuu aega kestev järkjärguline viljade puus küpsemine. Õun on säilimisomaduste poolest sarnane 'Valgele klaarile': kuigi erinevalt klaarist, ei muutu jahuseks, viljaliha muutub kuivemaks ja hakkab südamiku juurest mädanema, kuigi pealt vaadates on õunad veel ilusad. Üheks puuduseks võib lugeda õunte kahvatut välimust.

Aias:



esmaspäev, 9. august 2021

Lähikond

Tegin eile nelja ja poole tunnise (ratta)tiiru lähikonda, et liikuda.
Suur maja

ja suured põllud.


Niitudele ja metsa-karjamaadele kasvas elujõuline mets, aga täna paistavad paljud 20 aastased raiesmikud võsapõldudena.

Kraaviks kaevatud jõgi. Ühel vanal kaardil on see jõgi väga loogeliselt joonistatud, huvitav, mis vormis ta seda tasast paesaare kohta ületas, võibolla valgus laiali ja karstus; selja taha jääb looduslik jõe org.

Teod ootavad vett. Jõe alguses on paarisajal meetril allikaid, vesi haiseb ja maitseb tinaselt, raud teeb õlilaike, raba ja... .

Saare serval on erilise taimekooslusega oaas.

Erinevad toonid.

Erinevad kujud.

Erinevad okkad.


Teine küla.

Suislepalt mahapotsatanud olid täitsa maitsega.

Selle kollase karusmarja sordinime mina ei tea. Olen lugenud rahvapäraseid nimetusi, aga huvitav oleks teada, mida marjapõõsaste teadlased nimest arvavad. Ilmselt öeldakse, et nime kaotanud vana sort, rahva seas nimetatakse... .

Tagasiteel käisin metsas sarapuid vaatamas:
Teate küll neid rööpasse põrutatud ja kurguni heina kasvanud metsateid, higist kleepuma kippuvat keret, lisaks 200 kärbest ümber pea, suu lahti ei saa hingata, lendavad suhu ja tõmbad kurku. Nii lähedki mõõdukal rahulikul sammul, et mitte hapnikuvaegusesse minestada, lõpuks on selline kulgemine meditatsioon.

Vist oli kolm aastat tagasi, kui ühel teistest erineval sarapuul oksa maha painutasin, et oleks paljundamiseks tagavara. Nii nad kasvavad. Sel kohal on pähkleid rohkem maas. Pähkel on suurepoolsem ja õhukese koorega. Aga kuna kolm põõsast kasvavad väga kõrvuti, siis pole mina suutnud selle pähkli puud kindlaks teha; tegin järelduse ühe eripärase põõsa järgi, lootuses, et.
Aga vaatan, et suur ja ümar pähkel on tavalise ilmega põõsal. Aga ehk on ka heal pähkliaastal eripärasel... kolmas põõsas on sel aastal samuti pähklitu.

Sarapuude koht on jäänud metsamasinate poolt rappimata, mõni suurem oks on napsatud. Vast on teatud, et kui sarapuid lõigata, siis muutub ta metsaomanikule tüütuks laiutavaks võsaks.

Aga vana talukohta ja selle kaevu tähistav sirelipõõsas on läinud võsa-rahaks.