Soe sügis ja jahe suve lõpp mängisid vingerpussi; õunad valmisid omapärase kõveraga. 'Croncels' saavutas oma peene melonliku maitse... üldjoontes on see erand. 'Pepin-šafrannõi' saavutas tippküpsuse puus. Aga A. käib tagasihoidlikul moel pinda, et võiksin ka siin kirjandusest kirjutada, et loen talle vahest ette, tema loeb ajakirjandust vastu, ja siis tänitan ta kallal. Tegelikult loen talle ka ajakirjanduse päiseid, aga tema on maksubarjäärist üle, nii vahest kuulan huviga, üldiselt on täielik jaburus, kriitilisi küsimusi pole, teemaarendused null, tasapaks mull. Aga keda huvitakski minu tehtud kriitika, mida peale hakata hinnanguga: enesekeskne igav hellik. Jään kirjandusest ja kunstist lootma ikkagi olme- ja enesekesksetest "rõiva"muredest suuremaid sõnumeid. Ajalehes pole õnnetumat artiklit kui kekspärase eesti näitleja toitumusharjumused... samas marssal Mannerheimi menüüga on päris huvitav tutvuda. Kust piir läheb? Piir läheb üldise pealt, on kommentaar, mitte mull.
Värskeid peterselli lehti on võtta. Talvel oleks kuivatatud seller kuivatatud petersellist klass kõrgem, aga mina pole nõnda sel aastal ette vaadanud.
Minu jaoks on parimad pelmeenid keedetud ja keeduleemega; kahvliga purustatud muna, maitseroheline ning sorts hapukoort lisaks.
PS: Katsun A-le lugeda ikka huvitavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar