Eile

Eilne kurgisaak. Kas oli selle suve viimane soe päev? Sel suvel toimetasin kurkidega teatava nürimeelse järjekindlusega: veel 28. juunil tegin kurgi III külvi, lugesin suvesse jäävaid päevi ja vaatasin aiaajaloo päevikutest esimese saagi kuupäevi; ei tea, milline suvi tuleb-on. Rahaliselt läks ligi 3-euroseid seemnepakke mulda tühjendada kulukaks, aga restoranis pole odav. Kaks soojalainet kurgile sobisid; sel aastal ei kastnud aiamaad kordagi. Viimaseks külviks kasutasin 'Cantara' H-d; tema kurgid on omapäraselt veidi konksjalt karvased, saagikus väga hea. Kurke marineerin miskit kolmkümmend aastat tagasi ajakirjas "Maakodu" ilmunud "Nii..." pealkirja all Kasukakurgid viisil. Mina kasutan 3-l purgi jaoks soola, suhkru, äädika vahekorda laias laastus: 2-2,5 sl:3 sl:3 sl. 

Kurk näeb veel täitsa värske välja.

Selle sibulakorvi suutsin lõuna eel silmade kõrguselt lauda põrandale kukutada. Nüüd pean mölkidega sibulad välja sorteerima: 'Corrado' nimeline tippsibul kasvatas väga ilusa saagi.

Vana herneselektsioon sai üle selekteeritud, kuigi annab täitsa stabiilse kvaliteediga saaki, aga nii on ajast-aega tehtud.

Jälle nädal suvest läinud:

Must sõstar taluaedade valikust. Tegin aastaid tagasi küllaltki põhjaliku ümbruskonna aedade revideerimise. Valik oli karm; pistikud tegin kolmest leiust. Üks oli tarjas suurte esimeste marjadega; maitse oli võibolla liiga hapu, aga saagikus ja pahklestale ja haigustele vastupidavus head. Teine oli tuntud 'Öjebyn'. Komanda valisin püstaka kasvu järgi; saagikus ponud just kõige parem, aga tahtsin näha, et kuidas aias käitub. Enda meelest praakisin järelhinnangut tehes edasi istutamiseks kolmanda välja, aga sel aastal sain aru, et kõik kolm on alles. Tõsi, esimest ümberistutamist ei teinud mina, lasin teistel teha - "saate põõsaid". Sel aastal "ilmus välja" suurte marjadega variant, mida pidasin ebaõnnestunuks ja olin ta vähese saagi pärast kevadel lõkkesse viinud. Nüüd tean, et olin lõkkesse viinud siiski alles jäänud kolmanda vaiandi ja suurte marjadega varianti pidasin viletsasse maasse jäänud 'Öjebyn'-iks. Suurte marjadega leid sai kasvuhoo ja saagi 'Öjebyn'-ist kolm aastat hiljem. Segaduse kingitus: 

Olen seda karusmarjapõõsast endamisi kaheteist liitri põõsaks nimetanud. Sel aastal saak kõige suurem polnud, seeeest oli palju suuri marju ja 10 liitrit sain, lisaks veel mõned hommikusöögid. 

11. augusti tuul raputas esimese pirnisaagi maha: 'Mliivska Rannja', aretatud Ukrainas; meil külmaõrn. Maitse väga hea, viljaliha mahlane ja sulav.

Sel aastal on pirnid pisemad.

'Marssal Žukov' on juba võtta. On varieeruva suurusega, suurest keskmiseni; maitse rahuldav või hea, pisut hapukas ja pisut magus, värskendav; plussiks on sulav viljaliha, südamiku ümber on kivisrakke, aga söömist nad eriti ei sega. Pirnid säilivad külmkapis päris pikalt - vähemalt kaks nädalat, siis said otsa. Külmakindlust kommenteerida väga ei oska, sest tema aja talved pole -25 kraadist madalamale langenud. 'Marssal Žukov' oma lahja maitse tõttu ei leia põhisordina kohta minu aias.  

Suvereis III, Sangaste mõis

Läksin metsa magama ja ärkasin metsas.

Teel.

Vidrike järv

ja rohumaad.

Pühajärv. Otepäält põikasin läbi, et pildimasina akut kusagil laadida, bensiinijaamas oli ainuke hommikune kohvik. (Raha?-)teenindaja oli vaimustavalt loll, sest loll klient ei tohiks nii mõjuda - sketš "idiootidest" bensuka kohvikus... minuga poldud seni kohvi-soovi puhul suheldud kui vaegkuuljast närvidele käiva seniilse vanamehega... võibolla saab tüdruk tuleviku-hommikutel targemaks. Olen küllalt salliv, et pisiasjadest stseeni mitte teha, aga sellegipoolest on häirinud ühes Eesti kohvikus kuuldud teenindaja ülbed rumal-pidurdamatud kommentaarid töökaaslastele klientide suhtes, samas naeratas klientide ees imalalt - siis mõtlesin, et sellise koht pole kohvikus inimesi teenindada.

Sangastest edasi ja vaade tagasi ja sinna-tänna: Tiidu küla ja Lossiküla küla.

Sangaste mõisa peahoone Lossiküla külas. Minu arvates on tegu maitsetu ehitisega. Jah, tegu on suurejoonelise esindusliku hoonega, siit-sealt lugedes, et ühe esinduslikuma hoonega Eestis, aga kui liita viktoriaanlik elamu historitsistliku lossiga, siis on kokku poolmaitse, mida interjööris iseloomustab eriti kujundlikult maalingutega kahhelahi, mis siiski on maitse, aga vähene. Peahoone ehitati 1879-81. Bergile meeldisid lihtsad, lausa talurahvalikud toidud.

Vana Berg, rukkikrahv. Isiksus. Tema elulugu lugedes saab järeldada, et tegu oli keskendumisvõimelise ja tegudele suunatud inimesega - reisipäevikud, ehitamine, töö põllumajanduses. Büsti juues noriks nina kuju üle, ka Bergi vanapõlve piltidel on tal ümarduv nina ots, mis ei ole skulptuuripäraselt teravduvalt alla vajunud; ilmselt oli skulptor klassikalise dilemma ees, et kuidas lahendada veidi pehme vanainimeselik nina. Enamasti skulptorid "ilustavad", seeasemel et õilistada portreteeritavat karakteriga, oskuse asi.

Kui vaadata krahv Bergi perekonnalugu ja tema kaasaja kirjandust, siis ei saa kuidagi üle ega ümber teisest krahvist, krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi'st - "Sõda ja rahu" (perekonna lugu) ja tolstoilisus klapib sisult juttudega Bergist - https://et.wikipedia.org/wiki/Tolstoilus.

Berg katsetas igasugu maailma taimedega ning rajas liigirohke pargi, ka tiigikalandust proovis.

Metsaparki on matkarajad rajatud; on hooldatud, aga rahvahariduslikult väheinformatiivsed. Infotahvlitega on eesti loodusradadel üldse nii ja naa (on ja pole): üldjuhul satutakse märgitud radadele lastega, või grupiti, tehakse (parves) läbiränne; ja siis on pikk jutt sitt jutt, pea haaramatu, lausa tülikas; nii oleks vaja mõelda kavalamalt.

Maamärke ja kultuuriloolisi pilte vaadates (täiuslikud ansamblid) jääb mulje, et mõisnikul oli (kuldajastul) plaan vanast loobuda, aga nüüd on vist kõik muinsuskaitse all. Aerofotodelt on hästi näha ilmne kompleksi kujundamise plaan: loss on maastikus suveräänne, kõrvalhooned paiknevad ühtse süsteemina kõrval (tööliste elukohad-töökohad).

Uus tall-tõllakuur on überehitud elamuskeskuseks.

Meierei, ilmselt tööliste korteritega.

Veetorn.

Üle suplustiigi paistab mõisa rehe vare.

Lõpp.

Hommikusöök,

kui kohvi tõmbab.

Suvereis II, Sõmerpalu mõis

Sõmerpalu mõisa peahoone on üks huvitavamaid, ehitatud 19.sajandi 60.-70ndatel. Huvitav on raskesti loetav ruumiprogramm suhteliselt tasakaalus-korrapärasest välisilmest. Katuse all olev korrus (mezzanino) peidab tegelikku ruumikust, nii näib maja esmapilgul ühe suure saali ja kahe kambriga otstes.

Peasissepääs on kangialusest uksest. Uks on üllatavalt kitsuke ja lihtne.

Trepp verandale.

Peauks.

Tiigid olid ka 20. saj. alguses hõljuktaimi täis, nii on vanalt fotolt näha.

Mõtlemapanev nurgake/nurgatagune: kas taotuslik kujundusvõte, et "juurdeehitusega" jätta hoonest arhailisem mulje?

Kõrvalhooned on suhteliselt hästi säilinud.

Viinakelder-teenijatemaja.

Tall-tõllakuur.

Karjakastell.

Valitsejamaja.

Ait-kuivati.

Siit on näha viinakeldri pealne teenijate korterite osa, mis oma viiluga ja künkal olles meenutab Šveitsi majakest.