Neljapäev, 31. juuli 2014

A-LE (karusmarjade degustatsioon ja)

Äike müristas ja mina degusteerisin karusmarju, et Sa teaksid nende maitsehäädust. Viimase sordi tõin läbi vihma joostes, ei saanud ju temast loobuda, kui ta olemas on. Kuna meie maitsed on väga erinevad, siis kirjeldan lühidalt ja segaselt - nagunii on ettevõtmine totter. Alustan kollastest ja liigun päripäeva ringiga keskele. Maitsehinne on 6-palli süsteemis - tean, et nõnda ametlikult ei hinnata, aga mul on vabadus.

Kollane - väetatud maal oleks enamik vilju poole suuremad, sisu maitse mesine, kesta maitse tuim. 3 [rahuldav].

'Früheste von Neuwied' - värskendav, hape ja suhkur on tasakaalus. 5 [väga hea].

'Finik'? - hape on terav, tuleb kestast; küpses viljalihas on tunda ports suhkurt; maitse meenutab tugevalt kiivit (see teeb ta huvitavaks), üleküpses marjas on suitsuploomi nooti. 3 [rahuldav].

'Veenus'? - maitse teise valge karusmarjaga sarnane. 5 [väga hea].

Kolmanda sarnane - hape on üldisem. 3 [rahuldav] või 2 [kasin].

Valge - mahe, magusapoolne, värskendav. 5 [väga hea].

'Rae nr. 1' - oo, suurepärane! 6 [briljantne].

-

Ja siis Sinu seemnekarbist võetud seemned, keda külvasin 12. juunil, 7 nädalat ehk 49 päeva tagasi, aeg läheb ruttu:
Suhkruhernes 'Sugar Ann'. Ma ei ole kunagi varem suhkruhernest kasvatanud ja ei meenu, et [meeldejäävalt] maitsnud; nüüd oli ja on mul see võimalus - tõesti magusad. Sa lubasid minu mahapandud 8 hernelt matti võtma tulla... aga võibolla piisab ka pildi vaatamisest... luban, et tasub järgmisel aastal ka Sul külvata.

Ja siis aedoad õitsevad, mõlemad sordid. Pildil oleva nimi mulle meelde ei jäänud. Vist oli nii lihtne nimi, et arvasin, et jääb loomulikult meelde... aga võibolla oli nii keeruline nimi, et ma ei suutnudki seda kokku lugeda ja nii ta jäi...


30. JUULI


-

Roos 'Sebastian KNEIPP' ei paista vaatamata 120 cm kasvule üldse silma.

Suureõieline härjasilm ja floksid.

Ämblikul tuleb iga päev uuele õiele kolida.

Sidrunkollase päevaliilia õied on nagu suuremaks muutunud.

Huvitavat värvi pruudisõlg.


Kolmapäev, 30. juuli 2014

LAUPA

Kuumarekordi esmaspäeva pealelõunal läksin rattaga sõitma, arvasin et teen pikniku Pärnu jõe ääres Laupa mõisapargis, aga õhtu kujunes hoopis päris pidevaks pildistamseks. Siiski veidike aega ikka istusin kah; nii kaua kui kiiresti einestamiseks aega kulus ja kivile toetades jõeveega kerelt higi loputasin.

Laupa mõisa peamajast ja koolist on raamatuid tehtud ja siin on president külas käinud ja sel suvel on mitu korda olnud maja kõigile avatud, üks kord on 'Avatud mõisa päev' veel, 9. augustil.

Maja arhitekt on Jacques Rosenbaum - maja valmis 1913. aastal. Minus ei tekita vaimustust tsitaatidest kokku liimitud stiil. Jätan oma kriitikajutu ühelauseliseks. 











Mõisa peahoone on ehitatud 1905. aasta mässu ajal põletatud peahoone asemele. Varajasem mõisa-ansambli tuumik oli puidust ehitistega. Arvata võib, et mõisnik plaanis kogu mõisasüdame ümber-ehitamist, aga aeg muutis lõpuks tema nii ajast ja arust seisuslikku toretsemist. Aastast 1922 kasutab peahoonet kool (praegu Laupa Põhikool).

Siia alla panin väga sisuka lingi; sealt ka see foto. Kui kõrvutada seda fotot praeguseni säilinud puidust kõrvalhoonetega, siis saab enamvähem tervikliku pildi kunagisest mõisasüdame ilmest.
http://www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=151

Mõisavalitseja-maja.





Park.

Mõisatööliste, moonakate maja, ilmselt oli siin 8-korterit.



Mõisatööliste laut-pesuköök.









Tegelikult oli taevas selline.


Vesiveski-viinaköök; teisel korrusel olid möldri ja viinaköögi tööliste korterid.

Kanal veskisse.

Jõetamm on läbilaskvamaks muutunud. Vanasti oli jões vett rohkem ja ka kevadised suurveed suuremad. Nüüdseks on Pärnu jõe ülemjooksul osa jõeveest suunatud Jägala jõkke, sealtkaudu jõuab vesi Tallinna joogiveeks.











Ujumiskoht.

Ülejõe talud.









Puude ja varemete vahelt paistab meierei-maja, nüüd on ta kasutusel eramuna.

Lehm läheb õhtusele lüpsile, neid oli kas neli või viis.
Kunagiste mõisalautade ja -tallide asemel on kunagise sovhoosi töökoda. See plats on mälupank; nõuka-ajal nägi kombain ja traktor ja auto välja selline... siis tuli humanitaarabi - vana tehnika - lääne-eurooplastelt eesti talumehele, kes äsja oli maa uuesti endale saanud; osad saadetud riistad olid veel teise maailmasõja ümbruse aegsed - inimestel oli huvitav vaadata... palju neist kasutati(?). Nüüd on hakatud 100-pealise piimakarja pidamist nimetama väiketootmiseks; vanasti oli Laupa mõisa (suurmajand) laudas 100 piimalehma. Minumeelest on nihe liiga suur, kuigi jah, 100 aastat on möödas.

Mõisa aida ots, paistab ka viljakuivati.

Nõuka-ajal oli Laupal Türi Sovhoostehnikumi Laupa osakond. Siin olid sigalad - nõnda on kirjas teatmeteoses, aga mis siin praegu toimub - ei tea, kõikjale ei jaksa nina toppida.


Mõisa kuivati.

Üle jõe mõisapark.

Ülejõe hajaküla kannab praegu Laupa nime.





Sovhoosi osakonna-keskuse elumajad. Maa-töölistele pakuti linnalisi elutingimusi.

Mõned pered said veel enne sovhoosi-ajastu lõppu uue eramu.

Garaažid.

...

Üle jõe pargist paistab mõisa peahoone (Laupa Põhikool).

Külatee läbi pargi.


Tagasiteel heitsin pilgu aidaesisele

ja -tagusele.

Toonekure pere viljakuivati korstna otsas.

Mõisakeskus eemalt vaadatuna.

-

Teel koju.