Neljapäev, 30. aprill 2015

ÜKS TÜÜPUNI

Ma ei mäleta, kas mõtlesin eile õhtul pikalt või täna hommikul tunni jooksul enne ärkamist oma unenägude peale. Otsustasin hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani arvutis tööd teha, et vaatan üht vana asja uue ja samas tuima pilguga üle, ehk asendan lahendamatu (loe - keerulise) ülesande lihtsamaga. Vaatan homme asja edasi.

Unes näen, et olen vanas tuttavas linnas. Unes on linn palju suurem kui ta tegelikult on. Mulle meeldib seal olla. Künkad on kõrgemad, tänavad laiemad, mind ümbritseb hea õhk. Seal on kindlad kohad, mida tahan alati külastada. Huvitav on olla. Aga ma viibin seal linnas üle pika aja – mul on seal üks korter, aga ma ei ole kunagi kindel, kas õige maja üles leian ja kas see ikka veel on minu korter? /.../ Ükskord teadsin, et mu korter on ühes massiivses tornelamus, aga ei olnud kindel, et kas just selles tornis. Hoone all oli avar registratuuriga hall, nagu suurtes hotellides. Lootsin, et kui mina ei mäleta, kus elan, et siis vahest keegi teine mäletab. Ja oh meeldivat üllatust, mulle ulatati naeratades ja tervitades korteri võti. Aga ma polnud kindel, et kas mu korter on neljandal või kolmandal korrusel, ukse võibolla tunneksin ikka ära! Hea, et võtmegi sain! Võtmel ei olnud ühtegi märget. Läksin edasi... tuleb võibolla kaht korrust külastada ja võibolla võtit mitmes lukus proovida...



-




Teisipäev, 28. aprill 2015

HOMMIKUL KÄGU KUKKUS

Vaatasin, et lillepeenrasse passiks varajasi teistsuguseid nartsisse lisada, et oleks lõbusam, aga ma ei tea teiste sortide-liikide vastupidavusest mitte midagi... osa on külmakartlikud... millised pole.





Laupäev, 25. aprill 2015

NELJAPÄEV OLI ALLES TUULINE;

piltide pealt see eriti välja ei paista.
Tegin neljapäeval rattaga kaugema treti - minnes tuul tõukas tagant ja lootsin, et õhtul jääb tagasiteel tuulevaiksemaks, siis pole vast väga hull; samas arvestasin võimalusega, et kui väga läbi olen, et siis kutsun auto järgi. Aga miskipärast, kui ratas katki pole, siis katsun ikka ise sõita... ja oh kui tühi ma lõpuks energiast olin - tuul oli nii vastu kui vastu, alles üheksa-ajal rauges. Koju jõudsin üheteistkümneks. Olin kontideni läbi külmunud. Rattaseljas oled ju tuule-püüdur. Viimased kuus kilomeetrit tulin vahelduvas tempos: üks kilomeeter jala ja viissada meetrit rattaga. Ja mis ma siis ära tõin ja ära nägin! Viimane aeg oli kolm õunasorti oma varamusse tuua...

Silmasin ühes teeperves sellist harilikku kuuske.



Arussaare õigeusukirik.

Kirikuelamu ja



aed:










Kõo mõisa peahoone.



Loopre vesiveski Navesti jõel.


Põltsamaa ümbruse vanad õuna-aiad on uurimist väärt - Põltsamaa puukooli jäljed.

Sealt kõige kaugemalt saarelt tõin kahe sordi pookeoksi. Sordinimedes ma päris kindel veel ei ole.

Siin on tuult näha.

Vana iseolija läätspuu on ringiks vajunud.


Punase lindikesega märkisin puu kaks aastat tagasi ära. Lõpuks siis võtsin siit pookeoksad.
Aga see polnud lihtne, sest ainult viljaoksad...







Üks teeäärne talukoht on katkujuurtesse mässitud.


Kolmapäev, 22. aprill 2015

TUUL

Olin juba pikalt ilmateenistust vaadanud, täna oli lõpuks tuul sealt poolt, et lõket teha. Hommik oli paraja tuulega, päikeseline ja soe. Tavaliselt ma hommikuti ei söö, aga täna oli teisiti, ikkagi okstega jalutamise päev.
Võsaülased avanesid, lõke paistab seal taga. Lisaks ploomirägule ja õunapuuokstele ja kirsivõsale ja ühele arooniapõõsale viisin aiast mitu roigaste kohta tulle; üks koht jäi alasti, see jäi mind häirima - mõnikord on rämpsul mõte! 

Ja sella aasta esimene nartsiss avanes ('Tete-a-Tete'). Päeval tuli veel kõle tuul koos pilvedega, aga lõke oli kella neljaks tehtud.


Teisipäev, 21. aprill 2015

MURUS JA KAPIL

Eile vaatasin, et mis seal murus on?

Täna.

Täna.

Kapil. Istutasin tomatitaimi ümber; tuba sai kõdumulla lõhna täis.


Laupäev, 18. aprill 2015

NOSTALGIA



Täna sattusin nostalgiasse. Jalutasin aias ja vaatasin ja kuulasin mesilasi. Ilm on mõnus. Mõtted läksid fotograafiasse rändama... . Millal ma tegin esimese foto? Olin 11 aastane. Mäletan seda päeva - suvi: vend tuli fotokaga õue, oli elevil, ta oli koos emaga filmi aparaati pannud ja hakkas kaadrit otsima. Olin pisut pettunud, et nad fotoka ilma minuta valmis sättisid. Tegime korda-mööda pilti. Esimene foto sai maja tagaküljest tehtud, vastu valgust, korstna vari oli katusel.
Täna võtsin oma esimese fotoka kapist välja ja vaatasin ümbrust.

See on ka minu ema esimene fotokas. Ta ostis selle 12 aasta vanuselt, müüs naabrimees, kes ostis endale 60 korda 90 kaadriga kaamera. Ema kogus raha harakate ja vareste mune jahimeestele müües. Oli vist vaja 9 rubla koguda. Oli kummaline aeg, et riik tahtis jahimeestelt "röövlindude" mune. (Üks mees on mulle rääkinud, et umbes samal ajal pidid inimesed, kes sigu pidasid, sea naha riigile viima, et tema isa polnud kunagi kodusiga nülginud, et sai selline kole pekine toornahk viidud.)
Pimiku punane valgus sai tehtud punase riidega petroolium-lampi kattes ja pilte fotopaberile kopeeritud taskulambi abil. Elekter toodi küla keskele alles 1961. aastal, siis mu ema lahkus Saaremaalt.

Panen siia ka oma tädi ühe luuletuse:
Üks pilt

Surnuaiapühal
istusime seitsmekesi kalmistu kiviaial reas.
Oleme pidulikud piigad,
kleidid Poe Palmilt ostetud,
ühest ja samasugusest sitsiriidest.
Emad sätivad satse, volte,
sinised lõosilmad piiluvad volangide vahelt,
moonide puna lainetab kividele, põskedele, hinge,
naeratame.
Linnukesed lendavad surnuaiale,
aga üles ei võeta kedagi.

Alles järgmisel suvel kingib isa Välja Ehale
küla esimese fotoka.

Luuletus oli enne faktide täpsustamist trükki antud. 

See pilt on viimase filmi pealt, mis sai selle fotokaga tehtud.
Vaatasin ka teisi vanu pilte, oh kui ilusaid inimesi on kohatud! Katsun nostalgiaga mitte liialdada.

Need must-valged pildid on tehtud Saaremaa kodukülas 11-12 aastaselt.

12 aastaselt meil enam onni ehitamise huvi ei olnud; kunagi oli see onn 5 korrusega torn. Need pildid on suures osas mälestuseks tehtud, sest kolisime mandrile.





Selline see pildistamise keha-asend on.