Hilishommik Vana-Vigala lõunatiival.
Poolasustatud kolhoosiaegsed elamud; osalt ilmselt jäidki lõpuni ehitamata, aeg muutus.
Eramud ja raudtee veetorn.
Palju silikaattelliseid. Rahvarohke küla-ala tekkis siia rautee tulekuga 1930-ndatel. Rongiliiklus toimis 1968. aastani. Nõukogude okupatsiooni lõpuperioodil olid kolhoosid juba nii jõukad, et ehitasid suursuguseid ühiskondlikke hooneid - päris kõike ei jaksatud ka ehitada, nii vaieldi "Vabaduse" kolhoosis, kas teha spordikompleks või rahvamaja, tõesti, kui on valida, emb-kumb, mille sa siis valid? 1989. aastal valmis lõpuks suure saaliga klubi.1989. aastal elas Vana-Vigala külas 1028 elanikku; praegu kõige rohkem 330.
1931. aastal valminud raudtee jaamahoone on nüüd kasutusel raamatukoguna; hoone mõjub arhitektuuripildis (kahe maja vahel) lõõtsana. Parempoolses korpuses oli ilmselt söökla.
Endine jaamahoone.
Raudteelaste elamud.
Ilus. Selliseid aedu naudin.
Ja siin on ilu.
Raudtee-ase.
Raudteelaste elamu rauteepoolne külg ehk esindusfassaad.
-
See on Kivi-Vigala külakeskuse plats. Purskkaev on tore vorm, aga oh, ei meeldi mulle põõsaste ja nõudlike peenardega kujundatud platsid meie asulates. Töödes puudub vorm, mis mõjusamaks areneks, on ainult mingi väsiv tillu pudi-padi (enelad, maranad), muidugi, see kõik on armastuse ja parima kavatsusega tehtud. Ilmselt on neid platsikesi õppind aednikud-maastikuehitajad kavandanud-teinud, seetõttu julgen ka kriitiline olla. No jah, ega "päris"arhitektidki kasuta keskkonna kujundamisel elavat ruumi... Tallinna Vabaduse platsilt taandati rohelus musta kiviga ja klaasristiga, "on esinduslikum". Kui midgi oma maitse järgi näen, eks siis annan teada.
-
Kaks stiilsuse säilitanud alevimaja Pärnu-Jaagupi Uduvere harul.
-
Turbaväli.
Kergu maastik.
Kergu kirik ja kirikukompleks.
Pika rattatee parim diivan meesaia võtmiseks.
Lihtsuses peitub võlu.