Läksin Läänemaale sõpradele külla.
Teel vaatasin maastikke ja puid ja.
Kuusehekk ja.
Seal eemal on paplisalu.
Paplid on aia piirilt aia vallutanud; majast oli veel jälgi.
Velise jõe maastik:
Ja siis üks vanade puude ja kiviehitisega koht teiselpool jõge. Vanad võõrliigist puud on mõisa-aja puud. Olen seda kohta ka teiselpool jõge vaatamas käinud - kabeli seinad.
19. sajand - romantismi aeg, maa-aadli kujutelm maaisandaks olemisest paigutas aadliperede matusepaiku looduskaunitesse kohtadesse.
Ka siinpool jõge on kabel ja väike surnuaed.
Velise mõis kuulus 19. sajandi jooksul kahe suguvõsa valdusesse. Kui mõisa omanikuks sai teine suguvõsa, siis ehitati ka uus matmispaik. Kaks matmispaika on kujundatud ansamblina: kõrgematel kohtadel paiknevate kabelite vahekaugus on linnulennult 185 meetrit ja nad olid (on) üksteisele sihti mööda näha, matusepaiku ühendav tee läks osalt sihti mööda ja osalt loogeldes läbi metsapargi.
Jõge ületav sild jäi ilmselt sihist veidi kõrvale, tee keeras siin kohal vasakule. Nõnda pakkus tee vahelduvat, vaadet värskendavat teekonda.
Hobukastan kabeliaias.
Vaade kabeli eest sihile.
Teekond viis edasi (suurte)kukeharjade välule.
Kuiv põndak sobib hästi ka tõrvalillele
ja äiatatrale, siin nägin kaht erinevat värvi,
ka karvane hunditubakas on siin maaisand.
Rehielamu vare viljakamal maalapil.
Vanad ja uued taluaia puud.
Tee.
Konuvere paekivisild, ehitatud üle Vigala jõe 1861. aastal.
Konuvere maastikud:
Vanalt rauteesillalt.
Ja siis juba järgmine küla:
(Müstiline maastik.)
Ja Vana-Vigala. Kaks aastat tagasi tiirutasin ka ümber maja:
http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2014/06/vana-vigala-mois-ja-ule-vanamoisa-silla.html
Ja ikka edasi.
Ja kõrvale. Nii teeb Vigala jõgi lõpetuse-lookeid.
Ja maastik lõpu eel.
Vanamõisa sild üle Vanamõisa jõe alamjooksu.
Kohal:
Kasari sild... jõed.
Öö eel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar