Suvereis I

Tahtsin öelda: kohustustevaba retk Lõuna-Eestisse, et kulgen uuel maastikul, vabalt, aga alustasin Tartust tööpäevaga sõprade aias, hõrendasin vanu õunapuid.

Tartu:

Emajõgi.

Astusin läbi Tartu botaanikaaiast...

Hypericum kouytchenese.

Clemantis 'Paul Farges'.

Ja siis läksin Võrumaale, et vaatan ühe oma suguvõsa liini ajaloolisi kante Kanepi kihelkonna selval ja Urvaste kihelkonna serval. Vaatasin-avastasin seda liini alles sel aastal, kuigi tegu on otseste sugulastega, lisaks veel olen oma välimuse saanud sealt liinist. Vanimat teadaolevat talu nimena ei ole säilinud... on vaid ühe künka-ala nimetuse algosast leitav, aga C. G. Rücker'i Liivimaa kaardil (1839) on talu nimi märgitud. Mina külastasin samas külas üht teist sama nime algosaga küngast, ja mul pole kahju, et 1839. aasta kaardil talu nimi retke eel märkamata jäi, siiski heitsin ju ka vähemteadliku pilgu päris kohale. Pildid tegin valest kohast ja vale koht on väga ilus ja huvitav. Mine tea, võibolla on vale künka nõlvalt sugulasigi pärit, sest reeglina abiellusid lähikonna elanikud omavahel.

Kanepi Jaani kirik; Jaane on ka minu sealsete esiisade seas:

Kanepi.

Teel.

Teel, enne Urvaste kanti, põikasin ka üht lähikonna mõisasüdant vaatama, aga sellest järgmises postituses.

Taamal kõrgendikul Urvaste Püha Urbanuse kirik.

Kirikuküla ja Uhtjärve küla maastik

Uhtjärv.

Urvaste kalmistu:

Staël von Holsteinide kabel,

Uue-Antsla,

mulle tundmatu kivistis, miskipärast ütlesin alateadlikult-automaatselt basalt,

Carl Gustav von Samson-Himmelstierna,

perekond Samson von Himmelstierna Urvastest,

Urvaste külas on Tamme-Lauri tamm:

696 aastat vana.

Ööseks suundusin metsavilusse magama; teel.

Hõrk

Just tulin tuppa. Käisin karusmarju mekkimas. Aias on parme väga palju; häirivad. Hommikul valasin mesilastele vett ja nägin kummargil olles meetri pealt rästiku saba vonklemas salatipeenra kõrvale kõrgesse rohtu. Juba paar nädalat tagasi räägiti, et aias on väga suur rästik. Natuke arvasin suuruse kohta, et hirmul on suured silmad. Aga tõesti, polegi nii suurt varem näinud. Nüüd käin aias veidralt trampides ja kummikutega. Pärastlõunal käisin metsas; ühes kraavide nurgas on raiesmike tõttu lauspäiksesse avatud noor ja pisike kuusenurk; tundsin kuusiku lõhna; miski kriipis meeles - oli aeg.

Aga edasi...

Mustikad ei ole veel täisküpsed.

Raba serval käisin kosutuseks murakaid söömas. Et veelgi kosutust saada, tegin tagasiteel sügavama põike ja väga veidrad hääled kostusid just murakate lapilt. Jupp teed jõudsin mõelda, et mis lind sellist häält teeb; kas tõesti minu märkamine ajab nad ärevusse. Väikste lindude kärina tundsin ära, aga põhihääl sarnanes väga hädaldava-emaotsiva kitsetalle piipitamisele. Läksin juba uudishimust edasi, et kes tundmatu. Nii viieteist meetri pealt läks madal-lendu konnakotkas. On ikka suur lind; imestasin tema osavust peenikeste rabamändide vahel. Vaatasin õhkutõusu kohta eemalt; miskit silma ei hakanud. Aga kotkas piiputas  taamal edasi; hullumeelne õhkkond. Ma ei ole kodukülje metsa kohal kotkaid silmanudki. Eelmisel aastal üllatas mind kotkaste arvukus küla servas peale rohumaa niitmist. Nüüd nägin konnakotkast ka eemalt metsa kohal; kuidagi närviline oli; ei tea mis.

Praegu on kõige hõrgum aeg ka aiamaal:

'Sugarsnax 54 F1' on tõesti magus ja veel millise pikkusega; tegu maast kätte saamisega.

Toidud on luksuslikud.