Üks mu lemmik-aednik, Fernando Caruncho ütleb: "Et olla originaalne, selleks pead teadma oma päritolu."
Üks Fernando Caruncho kodu. Ees-aed sissepääsuga majja.
Pergola.
Väikses ja kinnises aias peegeldab vesi taeva avarust. Taimeliike on vähe ja nad on kohale iseloomulikud; tagasihoidlike õitega puud tekitavad aias lõhnapilvi.
Caruncho...
http://web.fernandocaruncho.com/
Üks väga eraklik kant Eestimaal.
-
Minu eelmise postituse teks mõjus võibolla nii, et pean lugu ainult looduslikest aedadest. Enda arvates olen ikkagi paljususi hindav inimene. Näiteks olen kahes Eesti eraaias kohanud väga toredat jaapanlikku aiaosa, kummagi aia perenaisel pole aianduslikku eriharidust; üks neist on kunstnik...
Kultuur on huvitav ja tore on kui seda teistega jagame.
Kultuur on huvitav ja tore on kui seda teistega jagame.
Minu eesmärk on juhtida tähelepanu meie oma (aia)kultuuri olemasolule. Kuigi me võime ju öelda, et meil esimese Laulupeo ajal jooksid sead taluhoovil ringi ja et mis aiandus maarahval ikka oli. Maarahvas elas kogu maailmas tol ajal suhteliselt sarnaselt. Aga siiski olid meil puhtad õued olemas ja varsti tulid mõisaaedadest floksid jalgtee kõrvale ja pojengid akende alla. Jne. Aed arenes koos taluga.
Kuigi meie eluviis on hoopis erinev 100 aasta tagusest, tahan ma siiski, et meil oleks seos olnuga. Et vanad (miks mitte ka uued) talukohad kasutaksid endisaegseid jooni, et me teadvustaks oma pärandit.
Nii sageli on eesti ajakirjades suuri EESTI maa-aedu, kus vana õuna-aia asemele on rajatud avar muru ja selle servadesse loogelised istutusalad, see pilt on sarnane Euroopa linnaserva luksuslikele villa-aedadele. Ja mulle see ei meeldi.