Laupäev, 31. mai 2014

TÜRI VOORESTIK JA ÕHTUL KODUS

Läksin siis täna kummikuid kaupmehele tagasi viima. Suhtusin pikka rattasõitu kui treeningusse. Vööst 10 cm ära kaotada ja vanad püksid lähevad uuesti jalga. Ja vaatan ringi, seekord Türi voorestiku maastikku.
VOOR on piklik kuhjake; tavaliselt põhja-lõuna suunaline, põhjaots on lõunaotsast kõrgem ja järsuma langusega.

Ühe voore põhjaots.

Järgmise voore keskpaigas kükitab Kirna mõisa peahoone.



Kirna voore põhjaots.

Voorestik läheb Paidest läänepoolt mööda.

Teeäärsed taimed:





Virika voorelt paistab suur hulk teisi voori.




Pärnu jõe ülemjooks. Voorte vahelt voolab ka pisemaid ojasi.


Vahepeal sadas külma vihma, nüüd oli juba soe päike. Metsaosoon on raviv.

Pärnu jõest idas olevad voored on sellised:



Ja metsaalused ja teeäärsed taimed:






Kõige idapoolsem voor.



Ja siis juba kodus:
eestlaste rahvuskala - räim.

*






Reede, 30. mai 2014

PAIDE JA SEAL LÄHEDAL

Paide.
Täna tahtsin endale uusi kummikuid, millega rabas ja jõgede ületamisel kuiva jalaga hakkama saaks. Uusi kummikuid sõitsin maakonna keskusesse ostma. Kummikute toomine lõppes fiaskoga. Kummik lagunes ühel esimesel (teisel) jalgatõmbamisel. Hale lugu. Nüüd tuleb sama retk ette võtta, et sellest käkist vabaneda. Tobe on ju aastas 4 korda tühjendatavasse prügikonteinerisse ainult lagunenud kummikuid visata, või mispärast see prügitootmis sundlus mulle peale pandi. Minu hinnangul peaks mulle prügi eest peale makstama... osta prahti?! Täiesti tavaline veerandaasta möödub mul ühe tavalise kilekotitäie (mida igas poes müüakse) pakendite kotiga, mis rämpsu mul veel tekib?

Pisikesed linnad on sümpaatsed: ma ei mõista peale eesti keele midagi, aga vaadata on alati midagi.

Pruun on maailma ilusaim värv. 







Need on ideaalsed aiad. Kartul ja õunapuud. Tehke järgi!


 Aed, briljantne aed.

Võõrliigist okaspuud väiksel krundil.

Ja täiuslikud aiad linnast väljas. Napp ja vajalik... 



Täiuslik.



Neljapäev, 29. mai 2014

PILVEALUSE PÄEVA ÕIED

Hommikuvihm läheb...

Päev. Puhasvalge kurekell ja varajased pojengid. Vähe värve mõjuvad ka sombusel päeval selgelt.
Mulle meeldib vähe värve. Praegu on peenras valge, punane ja pisut sinist ja roheline ja roheline. Peaaegu trikoloor.

Öölill.

Öölilli on ainult kaks taime: ühel tumedam roheline, teisel heledam roheline lehestik.

See kurekell on väga võluv. Ka eelmisel aastal ei võtnud ta vana-roosamat jumet, mis oli leiukoha varjulises rohus. Tõin ta vaatamiseks-hindamiseks oma peenrasse. Nüüd andsin õisikuvarred ühte vaasi ja loobusin tema peenras hoidmisest. Kahju on. Aga ma ei plaaninudki muud, kui et uudishimutseda, et vaatan teda laisalt oma aias veidike. Aga ta oli võluv. 

Puhasvalge kurekell jääb minu peerasse, temast on rohkem kui küll.


Kroonülane.

Kaks varajast pojengi. Kasvu algfaasis on nad erinevad; õitsedes on erinevus päris märkamatu; kumb on 'Rubra Plena', võibolla pole kumbki, võibolla on mingil moel mõlemad.

Täna sain teada... kui habras on tuliliilia praegu; kükitasin oma tagumikuga 6 õienuppu ühe varre küljest ära. Vaatasin, kolmandik õiekobarast; seega selle varre otsa oleks tulnud 18 õit.

Ja jänesepoeg tatsas pojengipuhma all. Niisiis, minu kaaslane jänes on järglasega (järglastega). Seda ma mõtlesin, et miks ta eelnevatel päevadel (vanajänes) tahtis ja ei tahtnud eest ära joosta - tal oli mida silmanurgast veel jälgida.
Plaksutasin jänesepoja metsatuka poole tagasi, kardan, et teeb äkki aiamaal pahandust. Öösel nad nagunii käivad kus tahavad.