pühapäev, 18. aprill 2021

Veidi puuviljanduse juttu

Olen kirjasõnas napp olnud, kuigi peas ja märkmete hunnikus on kirjeldatav süsteem: plussid, miinused, linnukesed, lainelised jooned - nende kordused ja mahakriipsutused. Näiteks pildil olev õun on võrratu värviga ja ilusa kujuga; kui selle õunapuu ühel sügise algusele eelneval päeval avastasin, siis üllatas vaatamata puu omapäi olekule õunte ühtlane suurus ja kuju ja puhaskollane värv. Puu kasvu omapäraks on pikad oksad ja longu vajunud võra, puu võra on seetõttu päris madal. Panin kotti posu õunu, toa laual, kausis seisid õunad närtsimata ja sõin nad tasapisi ära, maitsest vaimustunud polnud, aga õunte säilimine toas oli meelditav. Otsustasin leiu oma aeda pookida, et vaadata, kuidas käitub, ehk pikemal säilitamisel maitse muutub paremaks, sest suhkrud olid selgelt tajutavad. Poogend viljus juba aasta pärast pookimist mitme õunaga; viljad ühtlase kuju ja suurusega, suuremad kui emapuul. Puuduseks osutus viljade varisemine; nad oleks nagu suurust kasvatades üksteist välja puksinud. Viimane puusse jäänud õun muutus klaasjaks, aga maitse jäi siiski kehvaks - silmadega sööja oleks kohe suud vesistanud. Maitse liiga parkainerikas. Loobusin enda aias leiust, aga leiukohas olen puud edasi jälginud: näiteks eelmisel, kehval õuna-aastal olid temal õunad, ja ikka ühtlase kvaliteediga. Tõtt öelda, olen esteetika pärast õunapuudest mööduvaid jalutuskäike teinud...

Mulle meeldib puuvilja-kirjanduses jälgida tabeleid, need annavad selgema pildi. Süsteemne mõtlemine ja tegutsemine mulle meeldib. Mind isegi veidi ärritab, kui kohtan ühes sortide kirjelduste "süsteemis" külmakindluse iseloomustamisel määranguid: 1) keskmine, 2) suhteline ja 3) rahuldav. Ma aiman hinnangute argumente, aga lugu muutub (segmendis) segasemaks.

Siin on huvitav jälgida hinnangut lauaõunana ja köögiõunana.

Eile tegin selle kevade viimased pookimised; sellised nipet-näpet meeldetulemised ja eksperimendid. Mis seal salata, suur hulk sorte olen aeda toonud mugavuse pärast, et äkki ei viitsi või ei leia aega emapuu põhjalikumaks hindamiseks ja äkki esmane elamus vajab tegelikult ainult veidi lihvimist; kodus on aegamööda rahulik hinnangut anda. Ja muidugi olen kahju tundnud mõne enda aeda pookimata õunapuu hävimisest - ühe leidsin juba murdununa, kuigi elujõudu oleks tal veel aastateks olnud, oli 'Serinka' tumedam kloon, mille sarnast olen ka kaugemas lähikonnas veel korra kohanud... niisamuti sortiderohkemas aias, ilmselt sama paljundaja (üldse olen 'Serinka'-st kohanud kolme-nelja varianti), aga kevadeks oli puu kadunud ja nüüd kahtlustan, et seal talus elab keegi nähtamatult; üks teine õunapuu kasvas Tartus, aga sinna aeda rajati elupuude ja suure parkla-alaga aed... oli suureviljaline sibulõun ja puul omapäraselt madal rippuvate okstega kasvutüüp - võsed lühikese-pontsaka kasvuga, aga oksad kokkuvõttes peened. Minu aias on õunapuud mõnusaks harrastuseks - vaba voli. Selline see jutt sai.


laupäev, 17. aprill 2021

Õun ja õun

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu ja pika meeldiva järelmaitsega - avar. Parim maitse tuleb järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset ja mahlakust kaotamata jaanuarini. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel ja külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel teisel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem ei ole külmakahjustusi näinud, 9 viimast aastat on soojad talved olnud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ja esineb saagita aastaid. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Antonovka' - hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel; olen teda kasutanud toesemoodustajana (okste väljumisnurk hea) õrna-tüvelistele sortidele ja kombineerinud kahesordiliseks puuks.

'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed ehk puult kukkunud õunad kaotavad maitse; puult nopitud õun on hea; päev-paar enne täisküpsut korjatud õun säilib kuni nädala. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga. Puu saagikus on ebaühtlane; vanal hooldamata emapuul on saagita aastaid ja saagiuputust pole kohanud; ka noorel puul on olnud saagita aasta, aga väga vahelduvat regulaarsust pole täheldanud - head saagiaastad on vaheldunud rahuldavatega. Puu on suure kasvuga.

'Jaspi'? - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias) - septembri jooksulPookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult mis oli ostetud eelmise sajandi viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi nimi tahab kinnitamist; õunanäitustel on sort 'Jaspi' väga sarnane, teda aga pole maitsta pakutud. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kavatsen teda kasvatada poogituna külmakindlama sordi võras.
'Kasper' - parim suveõun, vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga.

'Kitaika-mat' - teda aeda pookides oli mälestuses noore õunapuu kuni 90-grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise (kitaikadele omase) pargiga, posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalilt pole nagu saanud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kasvukohas-kliimas, või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul ja säilivad väga lühikest aega.

'Liivi kuldrenett' - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Jääb nišisordiks maitsemeele puhkepäevadele. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.

'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam. Minu lemmik taliõun.

'Paide taliõun' - suurepärase maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talviseks tarbimiseks hoitud [korjata tuleb septembri alul] õunad jäävad maitselt rahuldava või hea piirimaile, vürts taandub ning maitsevad mahedama ja magusamana.

'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun. Enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad detsembrini. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

'Vaarikõun'? - nimetan teda nii; leidsin ühe mõisa aednikumaja juurest, oli (on) ainuke õunapuu endises viljapuuaia kohas. Õunte parim maitse saabub järelküpsedes - salapärase (roosiõli?) maitsenüansiga hapukasmagus õun on tarbitav oktoobri teisest poolest. Viljad närtsivad kuivas hoiuruumis kergesti, arvestatavat säilituskatset pole teinud. Vilja kujule on iseloomulik, et üks külg on teisest kõrgem. Punased õunad hakkavad juba kaugelt silma. Õitel ja noortel lehtedel punakas varjund. Kahjuks tabandub kärntõvele soodsal aastal aia põhisortidega võrreldes palju rohkem haigusest. Puu on püstaka kasvuga, külgoksad (II järgu oksad) peened, võra on keeruline kujundada, ilmselt sobib talle 3-4 aastajärgu tagasilõikus ehk noorendav lõikus.

Katsetuses olevad ja sordivaramus kõrgelt hinnatud* sordid: 
'Alesja' - Valgevenes aretatud talisort.
'Babuškino' - vana Vene talisort, hilise viljakandealgusega.
'Belorusskoje sladkoje' - Valgevenes aretatud talvehaku sort; kärntõvekindel (Vf geen). Välimuselt ja viljaliha konsistentsilt sarnane 'Krista'-le, aga maitse nüansikalt magus ja vaatamata nimele, aimatava värskendava happe-milligrammiga; 'Krista' on seevastu mahe-vesine magushapu.
'Kersti' - Pollis aretatud magushapu talisort. Võra näikse kujunevat ebastandardseks; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Maitses päris nüansikas vürts, meeldiv; vürts meenutab 'Põltsamaa taliõuna', aroomis veidi 'Antonovkat'. Hästi säilitatud-pikalt järelküpsenud õunu ei ole temalt veel saanud; puu on noor.

'Konfetnoje' - esialgse vaatluse põhjal pälviks see suvisort koha põhisortide seas. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad; vürtsil on veidi sarnasust üliküpse 'Krügeri tuviõunaga'.
'Korobovka' - vana Vene suvisort, hilise viljakandealgusega. Seni olen maitsnud erinevatelt puudelt justkui kahe erineva maitsega korobovkasi: 1) tuumakas, vürtsikas-magus ja 2) vesisepoolne mesimagus; viljade välimuski oli erinev: 1) valgete täppidega puna, 2) valkjaskollane põhivärv kaetud punaste triipudega. Võibolla on asi kasvutingimustes: 1) maad väetati ja kobestati, 2) niidetud muruga vana taluaed. Minu aias on pookeoksad esimeselt variandilt, kui just ei ole minu varasem kogemus seotud väikse eksimusega; teisel variandil enda aias katsetamise perspektiivi ei näe.
'Moskovskoje pozdnee' - Venemaal aretatud talisort.
'Narodnoje' - suvelõpu ja sügissort. Esialgse vaatluse põhjal on sordi suureks puuduseks viljade halb seisu- ehk tuulekindlus. Kolme-neljaaastase puu ladvaks poogituna viljus juba teisel aastal. Küps õun on vahaja kollase tooniga, ilus. Maitselt meeldivalt magushapu. Nimetatuna olen sorti kohanud ühe nõukaaja eesti kolhoosi/sovhoosiaia istutatavate nimestikus. Eestis pole ta levima hakanud, ilmselt jäi see aed riigikorra muutudes sööti, ja enne täisküpsust rohekad õunad ei kutsu rahvast sööma. Minu esialgse hinnangu alusel võiks teda kasvatamiseks täitsa soovitada: puu on loomupäraselt madalama kasvuga, viljub varakult, vahakollased õunad on tegelikult täitsa isuäratava välimusega, maitse peen - parimate turuõunte tasemel, ja mulle näib, et ka õunte käitlemisomadused - trantsporditavus, säilivus, köögis kasutatavus on meil levinud varasügise sortidest ('Kaja', 'Melba', 'Sügisdessertõun') etemad. 
'Orlik' - hea maitsega sügis- ja talvehakusort (säilitamiskatset pole veel teinud), happed ja suhkrud on tasakaalus, viljakoor liialt parkiv; aga õuna järelmaitse on meeldivalt pikaldaselt suhkrune.
'Pirja' - Soomes aretatud suvesort.
'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort.
'Sügisdessertõun'* - maitsel veidi puine alatoon, kuigi on suurepärase magusapoolse maitsega nüansikas dessertõun. Jätan ta aeda sordivaramu puudesse poogitult, mingi fluidum sordil on, jalutan aias, võtan õuna puust ja olen liigutatud meeldivast välimusest ja maitsest, aga suuremaks tagavaraks eelistan võtta mõnd teist sorti. Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset.
'Tallinna pirnõun'* - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin klaasjaks muutunud vilju luksuslikult. 
'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu.

Sordid kes minu aias olid või aedadesse jäänud - minu tähelepanu alt läinud sordid:
'Aamisepa 14'? - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust, 3 erinevat.
'Anis alõi' ('Punane aniis') - kehva maitsega väiksepoolsed õunad.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') - ja 'Punane aniis' kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat 'Joonik aniisi' ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas - õunte hea maik tekib septembris hoiuruumi korjatud saagi järelküpsedes, siis aga hakkavad järsku riknema. Puus (üle)küpsenud õunad ei ole hea maiguga. Hoiuruumist võetult maitse kõrghetkel väga hea maiguga ja väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis. Noor puu on iga-aastaselt viljakas.
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem, maitse vähemvürtsikas.
'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.
'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.
'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. (Olen sellisest asjast ka Eestis 'Croncels'-i kasvatamiskogemust jaganud kirjatükist lugenud.) Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Olen seda sorti kohanud kolmes (nüüd juba rohkemas) vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valmi, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid seemikalusel ühtmoodi mittevalmivalt.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe. Loobusin sordist.
'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita - vesine maitse, st. liiga mahe.
'Koonik' - kehva-maitsetu maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.
'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga; puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist-kujunduslõikust, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre. Miks olen aastaid end saatnud sordi siia aeda toomata jätnud? Küllap on piisanud sügisest talvehakuni olemasolevast... ma ei vaimustu omapärasest meeldivast magusanoodist, mis iseloomustab 'Leedu pepin'-it ja temast aretatud sorte.
'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud maitsev suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Kvaliteetset saaki pole siin saanud.
'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.
'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.
'Melba' - mahedamaitseline suvelõpusort, näen talle huvitavamaid asendajaid.
'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga, kuid minu jaoks jääb õuna maitse liiga mahedaks. Ilmselt kasvab paremini Lääne-Eesti saartel ja Edela-Eestis. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.
Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju. Saagikas sort.
'Pepin-šafrannõi' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, meeldiva pika vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega, taastub hästi.
'Pervinka' - kasina maitsega. Kärntõvele resistentse (Vm geen) sordi viljad on viljamädanikule vastuvõtlikud. Sort saagikas. Puuduseks õunte lühike säilivus - põhisaak valmib septembri alul.
'Pärnu tuviõun' - ei taha, kuigi lapsena Saaremaa aias sai üks sügis päris isuga söödud.
'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Üks õun on alati hea aga suur saak muutub üksluiseks, veidi puine. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast juba pigem vähese maitsega.
'Raeda suviõun' - mage õun, värvub väga kenaks. Hooldamata puul jäävad viljad tühiselt väikseks.
'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav, seemikalusel puu võra halvasti kujundatav.
'Suislepp' - vana suvisordi poogendeid oli huvitav jälgida, aga vaimustust ei tekitanud. 
'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud päris paljudes vanades aedades. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse. Saagikas sort.
'Streifling Herbst' ('Sügisjoonik) - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.
'Talvenauding' - on aias ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu-puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla.
'Tellissaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea. Hästi säiliva viimase õunana näen tal kohta aedades, kuigi loodan leida asendust.
'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.
'Tšernogus' - vana sort. Kasina maitsega viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.
'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu kõrge kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva tasakaalus hapu ja magus maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järgemööda. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väike.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Maitse magushapu, ei midagi erilist; mahlakas lõpumaitses on ploomilikku vesist ja veidi teravat hapet.
'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud.


Kui aiast üle tosina seemikut ja nelja sordikahtlust mitte arvestada, siis on hetkel aias viljapuid-õunapuid 38 sorti, lisaks veel väike rida sordiaretuskatses.

Muidugi on minu ajaloos veelgi sorte või vorme, näiteks veel paar peotäit kujusid oma aedade ajaloost ja posu määramata sorte regulaarselt hinnatud lähipiirkonna aedadest. Ja siis on veel posu päris põhjaliku hinnangu saanud nimetusi, keda ei ole plaaninudki aeda tuua:
'Antei' - taliõun, kehval agrofoonil viljade kvaliteet ei rahulda, maitse magushapu, hapete bukett veidi ninnahakkav/murune,
'Auksis' - ilusa välimusega ja mõnusalt koreda viljalihaga talvehaku õunad on meeldiva maheda magushapu maitsega - maitse liiga iseloomutu,
'Eva kuld' - kaunilt värvuv magusapoolne maheda peene vürtsiga sügisõun,
'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort, maitses igav ühekülgne veidi terav hape; viljad puult liialt varisevad, 
'Kaimo' - pestud-magus sügisõun, 
'Katre' - näib, et puus arenevad viljad väga ebaühtlase suurusega; vähese iseloomuga meeldiv magushapu maitse, viljad säilivad hästi - peenem maitse saabub jaanuari lõpul, turul mõjub viljade välimus tuhm-määrdunult,
'Komsomolets' - Tallinna botaanikaaias tutvusin puuga kellel stabiilne ja kvaliteetne saagikus, võibolla on punased õunad head moosiks keeta,
'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort; väga kaunid sügavpunaste joontega õunad; keskpärasel hapukasmagusal maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), (lisaks) muutub osaliselt klaasjaks,
'Kovalenkovskoje' - lage,
'Krista' - küps vili väga isuäratava välimusega - kumav, aga maitse liiga vesine - magushapu,
'Ligol' - mureda viljalihaga magusapoolne õun, meeldiva (peene) vürtsiga, kauni kuju ja värvusega, aga teadmine, et kümmekond aastat tagasi kahjustusid Eestis puud külma tõttu, tekitab küsimuse soovitussortimenti arvamise põhjendatusest; ilmselt tasub intensiivaedades kvaliteetse saagi pärast riske võtta,
'Liivika' - meeldiva maheda magushapu maitsega "kõigilemaitsev" sort,
'Lobo' ja 'Spartan' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldi sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks, järelmaik väga-väga lühike,
'Madli' - tuumakas puine-mage õun, aga ka vürtsikaks hinnatud,
'Maikki' - punane pisut suislepliku happega valgeklaar,
'Make' - mage,
'Meelis' - oleks nagu Polli magushapude uudisaretiste maitse-etalon, liiga peene-vähemärgatava maitsega,
'Pfirsichroter Sommerapfel'? - septembri alguspooles valmiv õun on kooniline, kantidega, siiski veidi rulljas, kuni keskmise suurusega, värvub joonelise punaga, koor nahkjas, viljaliha valge, pehme, koore all punakas, maitselt mage, kuigi aimatavat hapet siiski on, aga rahuldavale maisemomendile tuleb peale sattuda, on korraks; puu on viljakas, nõrga kasvuga, rippuvate okstega, lehestik iseloomulikult punakate roodudega, näib sinakas - pikad lehed hoiavad keerdu (lokki),
'Pobeda' - magushapu, igav,
'Salla' - kirjanduse andmetel kompoti ja marineerimise õun, helekollased väiksed viljad küpsevad puus üle ja maitsevad magusa ja jahusena, ise eelistaks köögis kasutada happelisemat õuna,
'Sinap orlovski' - keskpärane või kasin maitse, kirjanduse andmel vajab sort maitse arenguks sobivat suve,
'Zarja Alatau' - magushapu jõulise maitsega taliõun, aga minu jaoks jäävad vürtsid-happed liiga lihtsaks, aga sellegipoolest hea õun, ja ilusa ühtliku kujuga; kusagilt kirjandusest hakkas silma, et sordi parimad omadused põhja pool välja ei kujune.

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid on minu maitsele igavad. Olen elu jooksul küllalt palju kohanud huvitava-isikupärase-meeldiva vürtsiga magusaid seemikuid, enamasti jagan nad kahte rühma: 1) sordikirjeldustes nn.vürtsikamatena kirjeldatute laadsed nimetan puisteks ja 2) kergema maitsega mahlasemad tüübid nimetan pestuteks. Ja magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised - mis veest närida? Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde, sest suurest ja varajasest saagikusest pean tähtsamaks maitset.

Tundub, et olen õunte (põhisortide ja vaatluse all olevate) valiku piisavalt laiaks kujundanud, et maitseid on piisavalt. Ma ei pea enda aeda kollektsioonaiaks; kollektsioon on minu peas, ja ka märkmetel, ja aedades kokku. Võin kergemeelselt öelda, et minu aias on aastatega välja kujunenud tasakaalus arvudega põhjuslik sortide-leidude väljapraakimine ja juurde toomine. Hindan õunte maitset, mis on loomulikult seotud viljade teiste kvaliteedinäitajatega, muud süsteemi pole, ei mingi koha patriootlikust ega lõputut geneetilist mitmekesisust või miskit säärast. Aed on söögi pärast.


PS: kuna on tulnud küsimusi, et kas kasvatan viljapuid ka soovijatele, vastan ei, aga pookeoksi jagan võimaluse korral lahkesti.


reede, 16. aprill 2021

Valged ülased

Õlitasin rattaketi ja sõitsin lähikonna teedel, veidi liiga tuuline oli.

Linavästrik saabus.


kolmapäev, 14. aprill 2021

Täna

Nii palju linde korraga pole siin kandis näinud... rekord on ikka Saaremaal Haeska soos.

Juurde tulijad.

Õunapuude ümberpookimised said tehtud. Üks jänese näritud seemikalusele pookimise eksperiment on veel lähipäevil plaanis, eks näeb.

Sel kevadel küsiti minult, et mis mind õunapuude puhul huvitab. Aga ka täna olen päevast rammestunud ja ei viitsi tähelepanekute virr-varre kirjeldada.

Lõhnav kannike lõhnab, paar päeva tagasi sattusin korduvasse lõhnapilve; nuusutasin aias õitsejaid lähemalt... märtsikellukesed sekundeerisid ja lihtsa õiega lumikellukesedki.

Täna avanesid kirgaslilled - selle pundi pärast loobusin selle äädikapuu väljakaevamisest.


Kahtlesin, et kas tasub kokku 64 kilomeetrit sõita, et siit pookeoks võtta ja üks poogend teha. Tegin.


esmaspäev, 12. aprill 2021

+18 puhang

Jah, kolepilte kah. Mõni aasta tagasi sai kargesse (murdesõna - kare, kargesse, tähendab tavaliselt rohust põlluserva või rohtu kasvand põldu) õunapuu istutatud. Puu jäi põdema; arvasin, et vanas põlluservas orasheina juured kiusavad puud. Nüüd kevadel oli hiir tüve närinud. Otsustasin puu minema visata. Muld ilus must ja kohev; orasheina umbselt polnudki, aga puu juured olid isevärki narmendavad. Noore, äsja istutatud õunapuu juured olid olnud hiirte poolt tüügasteks närinud; puu oleks aastatega kasvuhoo saavutanud, aga...

Sinililled on aias ise liikunud; varju otsides. Vahepeal sai üks õunaaia nurk lagedaks võetud, sinililled kadusid sealt paari aastaga, nüüd on park asemele kasvanud ja sinililled tagasi tulnud, sinna nad kunagi toodud saigi.

Täna pookisin pooled pookeoksad ära. Olen päevi õunapuude vahel käinud ja plaani teinud, et asendan ja laiendan olemasolevaid sorte, et vähem sorte on siiski parem, aga nüüd tööd tehes sain ainult ühest sordist lahti ja kahest jäi üks oks. Lähipäevil jätkan pookimisi, siis uus kord. See kevad piirdun kolme uue sordi lisamisega. Eks suvega näeb, mis veel viiest-kuuest loobumisplaaniga sordist saab.


neljapäev, 1. aprill 2021