Kokkuvõte õuna-aastast

Talvekülma kahjustusi polnud - temperatuur -25 kraadist madalamale ei läinud.

Õitsemisaegne külm kahjustas õisi; õiepungi oli rohkesti. Ka ümbruskonna aiad olid praktiliselt saagitud, ainult alevi-majade vahele jäävatel puudel oli saaki. Siin teen täheldusi ainult enda valitud põhisortide seast... oma aia vaatlus näitas, et kõige külmaõrnemate õitega on '?', 'Astrahani valge', 'Narodnoje' ja 'Liivi kuldrenett'. Aia oma sort 'Aiarosalia' võttis puhkeaasta nii ehk naa.

Sügis

Plaanisingi nüüd metsa minna, sügist vaatama. Asjaajamistes jõudsin päeva, kui minust ei sõltunud midagi, läksin päev varem. Ennelõunal sadas lund, ka päike piilus. Matkasaapad on suvega nagu kitsamaks tõmbunud; liiga talvised olid, lisaks veel eelmise talve sissekäimist polnud märgata - hõõrusid kannad lõhki. Igavene häda nende matkasaabastega - minu kõrge võlviga jalad ei saa korralikult fikseeritud, kõige olulisem nööri koht paikneb liiga madal, liiga võlvil, nii hoopiski väsitab jalga ja kand jääb jalatsis liikuma. Probleemi leevendab "olulise koha" vahele jätmine ja kohe ristiga saapa sääre ümber lõpetuse sidumine. 

Viimased kõrgemad metsakohad on selle aasta sees kadunud, neisse plaanisingi sügist vaatama minna, aga...

mina pole metsaomanik.

Pärast lageraiet tekib liigniiskus; pole enam vett tarbivaid puid.

Vanad kuused olid haruldused: 125, 114, 88 aastat vanad.

Oli 1898. aasta paiku kasvama hakanud kuusk, vanimaks lugesin 1875-nda aasta.

Üksik kullerkupp üllatas. Neis pisut kõrgemates mineraalsema mullaga kohtades olid vanal ajal niidud; veel 1960-ndate kaardil on siin laiale alale küünide kohad märgitud. Ja need vanad kuused kasvasid gruppide ja siiludena - talumees hoidis ehituspuiduks.

Kõrgemate kohtade vahel on lõikehena soo ribad, mets on lammimetsa ilmega, kevadeti on siin loigud. Sanglepp.

Ilmselt kasutati selliseid tasase põhjaga sooribasid talvel reeteedena, kui viidi heinu koju.

Raske on viimasest 98 meetrit laiast metsaribast veel hiljuti olnud atmosfääri näha.

Järgmine lank.

Rada kolmandale langile viib üle nõuka-aja lõpus tehtud lageraie langi. See on väike lank. Tol ajal raiuti vähe, võeti talviti tasapisi 1 hektari kaupa väljaveo tee lähedalt, nii tekkisid tee äärde 100 ja 200 meetri sügavused lõiked.

Aga, aga neile lageraielankidele ei tekkinud metsa - tekkis liigniiskus ja vohama hakkasid kõrrelised ja kohati madalad pajud ja sookased. Ühele langile tehti poole ulatuses ka kuuseistutus, aga see pole siiani kasvama hakanud; üle 30 aastasena näeb välja nagu 10 aastane ja lisaks põtrade poolt räsitud. Aga, aga nüüd 30 aastat hiljem näen, et sookaskede vahele on tekkinud elujõulised kuusehakatised, et ikkagi tekib mets.

Kolmas lank.

Tagasi tulin pikki viimast metsariba.

Kah vana niidu koht, serv. Milline elurikkus!

Pärnad.

Põdra tegutsemisjäljed; kuhu tal minna?

Külitav kuusk.

Känd.

Sadul.

Haab.

Harilik lepp.

Söögiseen.

Tärn

Toidukirjandus on üpriski igav kirjandus... tõsine akadeemiline kitsehabemega härra käib söögikohtade suppe ja miljööd kirjeldamas-hindamas; palju sest targemaks saab?

Siin keedan vahukoort paksuks; kanakintsud. Mulle meeldib toitu teha.

See pilt on seotud ja ei ole ka minu lemmikutega kokandusmaailma youtube vahendusest - Thomas Keller ja Alain Passard; mulle meeldib nende kirg ja leppimine, et heaks peab nokitsema: oma põld jne. Põld ja toit laual oli mul juba enne youtube'i. Siin pildil on minu aia aedoa selle aasta viimane saak. Aedubade kaunast eraldamine on tüütu töö; aga seda väärt. Viimased erineva küpsusastmega (mitte kuivanud) aedoad panen keema, lasen keema ja lülitan kuumuse välja - üle ei tohi keeta, valan vee ära ja loputan, pressitud küüslauguga samal ajal lisan panniroale ja kuumutan selle võis ja seapeki rasvas korra läbi, ongi kõik.

Viimased kurgipunnid. Ennustatakse miinusega öid.

Hommikune jalutuskäik Viljandis

Hommikuvalguses ja vaikuses näis lalulava täidetud olevat papist lõigatud inimkujutistega; milline vaev, et kunsti luua. Üks beežis kuju hakkas laulma popplugu klassikast.

"Püha Miikaeli mõõk, Püha Miikaeli mõõk, Püha Miikaeli mõõk, Püha Miikaeli mõõk..." kostus ja jäi veidiks ajaks kummitama. Üks teine kool, lohe ja taevaga.