Laupäev, 26. november 2016

Lihtsast toidust

Mind on nii kasvatatud, et toitu minema ei visata ja see on ka mõjunud. Mulle meeldib odav toit ja puhas tooraine. Näiteks lihadest pole paremat madalama hinnaga sealihast, pisut räbalast abatükist või kaelakarbonaadist. Abatükk koosneb nelja moodi osast: taid on kaht moodi, õhukesest pekikihist ning kamarast; assortii teeb toidu huvitavaks. Sea sise- ja välisfilee on igavad ja kallid, luksus ongi igavus. Veel meeldib mulle ribi- ja küljetükki kasutada. Rasv ei tee paksuks!

Paksusks teeb arutu õgimine ja vähene liikumine; alkoholi ja suhkruga liialdamine punktiks.

Lihatükke marineerin muidugi ise, maitseaineid jahvatan ja uhmerdan ise, ainetega tegelemine on meeldiv osa toidust, lihtsustatult öeldes – pool toidust. Aeg ei saa olla vabanduseks pool- või valmistoidu ostmisel, sest kaob pool toidust. Imestan inimeste üle, kes ostavad poest fileertud räimi; selline kala pole kunagi värske ja hõrk.

Ka oma koerale valmistasin toidu ise, sest mulle ei meeldinud kuivtoidu lõhn ja selle lõhnaline koer; kuivtoidu kasutamist ei vabanda aja puudus, sest koerale söögi tegemine võttis nädalast kõige rohkem kolmveerand tundi; muidugi koer oli ka väike. Ostsin turult kanapugusi, seasüdant, veidi kuumtöötlesin nende tükke koos neljaviljapudruga, sama kaua kees ka riivitud juurvili ja oligi üks kompleksne toit valmis; segasin juurde ka suureteralist kohupiima (kodujuust), vahel ka toore muna. Kõik oli koeraga korras; kuigi loomaarst ei soovitanud toorest muna koerale anda, et on kõhule paha ning sirutas käe kohe koerte kuivtoidu riiulile, pakkumaks alternatiivi – õppinud ärikas. Looduses on ju koerlaste toitumise osa linnupesade rüüstamine; ka minu vanaema koer lasi viisakalt kana oma kuuti munele ja ise ootas mõnuga väljas, kui kana lahkus, siis kähku-kähku sõi muna ära ja oh seda pettumust, kui inimene taipas lõpuks asja ja alatut võtet kasutades tema kuudist muna võtmas käis.


Täna kasutasin toidu komponendiks soolaheeringa marja...
Lisasin rapsiõli, sibulat, tilk mett ja sorts õunaäädikat.


Ja mõni päev tagasi kasutasin õunasiidri põhja pannkookide(pannileiva) valmistamiseks - see andiski neile sellise värvi:
Siidri põhi sisaldab settinud pärmi ja mahla kuivainet; on pärmine hapukas aine. Lisasin portsu vedeldatud mett ja nisujahu; maitseks uhmerdasin kaneelikoort, lisasin ka jahvatatud kardemoni ja ka ühes topsis olnud aegunud vaniljesuhkrut. Köök oli jõululõhnaline. Toit täitsa hea suustäis; rebisin need tükkideks ja sõin prantsuse filmi vaadates – "Tous Les Matins Du Monde". 



Neljapäev, 17. november 2016

Sula-sügis

Täna räästad tilguvad, peen vihm, lumi katustelt sulab. Vee tilkumise hääl.

Ja põldudele paistab pime sügis tagasi tulema.


Kolmapäev, 9. november 2016

Esmaspäev, 7. november 2016

Pildikesi külaelust – kuidas Kalmu Elmut hullumajja sattus

Jutustan teile ühe ammuse tõsiloo saare külaelust, otsustasin tegelaste nimed samaks jätta, ikkagi tõsilugu. Jutustan kõigist tegelastest natuke ja ka pisut neist, kes pole selle looga üldse seotud.

Kalmu Elmut oli lihtne mees, elas koos õega sarapike vahele peitunud majas, vanust võis tal tookord 50 ümber olla. Ta käis koos õega lihtsamaid töid tegemas, suurem otsustaja peres oli vist õde. Mõlemad olid väiksemat kasvu ja sitke kehaga, tööl käisid veskis jahukotte tõstmas. Jah, tööpäeviti olid nad jahused. Õe Elli mehine töö oli omamoodi aukartustäratav. Mõlemad olid sügavalt usklikud; ükski laupäev ei möödunud kirikus käimata. Meil, kõrvalises kandis pühapäeviti liinibuss ei käinud, ei käi seal siiani, nii oli kirikupäev laupäev; praegu on ikkagi pühapäev. Ja mõnikord ei tulnud ka laupäeval buss, siis Elmut natuke kõhkles, kas ikka minna kirikusse, aga pisut käredama olekuga õde Elli läks kärmel sammul ees, Elmut läks tõrelemise peale järgi, pisut üle tunni oli asuda. Mõlemad olid head inimesed ja lihtsad.

Ühel suvel oli Elmut kolhoosi lehmakarjas. Jalas olid tal tennised ja kottis püksid, peas õhukesest riidest valge nokats ja siniseruuduline päevasärk paljal ihul; nõnda oli ta riides kogu suve, iga ilmaga. Tööd tegi ta väga kohusetruult, seisis kogu päeva lemakarja kõrval sarapuu varjus; mäletan teda alati seisvana, kuiv, õhuke, samas lihaseline kuju. Sai talle jõudu soovitud ja küsitud, mida teed. Jutumees ta polnud, aga alati naeratas ja vastas.

Aga ühel päeval oli eriti jahe, tuuline ja paduvihmane ilm. Ta seisis nagu alati, karja juures, julgemata sealt lahkuda, sest kõike võib ju juhtuda. Sel päeval oli kari Kopi talu taga, karjavärav asus Kopi aia kõrval, Elmut seisis läbimärjana seal. Kopi Ellen, meie naabrinaine, kutsus külmast ja märjast väriseva Elmuti tuppa sooja, ei tahtnud ta esiotsa tulla, et äkki lehmad põgenevad sellise ilmaga. Ellen rahustas teda ja tuppa ta tuli. Ellen pakkus talle teed ja küsis: "Kas panen külmarohuks ka konjakit sisse, teeb keha kohe kuumaks." Elmut süütuke vist ei teadnudki, mis asi konjak on, aga lasi rohtu ikka lisada. Nii nad istusid kahekesi toas. Elmut ütles: "Jah, kohe hakkas soe, kerge on olla". Peagi tuli karjaajamise aeg. Elmut ütles lahkudes: "Nagu hõljuksin."

Ellen oli hea naaber, meil üldse vedas seal naabritega. Mõned pidasid Ellenit kurjaks naiseks; aga meie meelest inimene, kellega saab erimeelsused kenasti korda räägitud, ei ole kuri. Minu esimene mälestus Kopi Ellenist on... kolisime sügisel tema naabriks, esimesel päeval, veel kolimise ajal tuli ta kartulikotiga kuive halge lohistades meie hoovile ja ütles: "Nüüd vastu talve tulite, saate vähemalt kohe sooja majja." Meie äraolekul hoolitses ta ka meie kahe lamba ja ühe koera eest; konte tõi ta koerale ka niisama. Teise poole naabrite pool me lausa ööbisime külmal ajal, siis kui ema malevõistlusele oli sõitnud. Kui meie telekas katki oli, käisime reedeti samas Leopoldi vaatamas.

Elmut läks karjaga lauta, kus kohtas Suurna Ennu, kes oli seal söötjana ametis.

Suurna Ennu iseloom oli suurutsev ja ennast targaks pidav. Ülemuste ees lipitses; kui lauta tuli uus brigadir, siis kinkis sellele lilli, endine brigadir, kellele niisamuti oli esimesel tööpäeval lilled toonud, asus samas laudas lüpsja kohale, lüpsja käsklusi ta ei kuulanud, talle võis käsklusi anda vaid brigadir. Suurna Enn rääkis ka küla peal, et õpetas minu emale males karjapoisi selgeks. Seda vaene mees ei teadnud, et minu ema oli 12 aastaselt saanud rajooni meistriks males; endine meister veel protestis ja nõudis kordusmängu, mille ta samuti kaotas, siis heitis endine meister ette, et tegu on alaealisega. Aga kuna endine meister oli siiki vabatahtlikult kaks mängu mänginud, siis polnud tal enam midagi teha. Ema saadeti mandrile Saaremaad esindama; klassijuhataja tegi talle võileivad kaasa, eks ta oli võiduga koolis tehtud laps; emakeele õpetaja siiski imestas, ta oli arvanud, et male on tarkade inimeste mäng; ema oli reaalainetes tugev aga eesti keeles düsgraafik. Mandril sai laps haledaid kaotusi, sest tema polnud kunagi malekella kasutanud ja käikude ülesmärkimist teinud, tema jaoks uus süsteem röövis tähelepanu, seetõttu ei saanud mängule keskenduda... . Meil käis ikka keegi aegajalt malet mängimas, suvel oli laud väljas; emale meeldis rohkem üksi mängida, nii sai mängu paremini analüüsida. Jah, Suurna Ennu kiibitsemist mäletan... ema mängis temaga paar mängu, Ennust vastast polnud.

Niisiis, Kalmu Elmut ja Suurna Enn kohtusid laudas, kus Elmut rääkis talle, et kerge on olla, nagu hõljuksin, peas suriseb nagu. Suurna Enn vaatas meest, et hulluks läinud ja kutsus oma suures tarkuses Elmutile hulluarstid järgi. Kiirabi tuli, ainuüksi kiirabiauto külavahel oli juba suur asi; tagasihoidlik ja sõnatu Elmut viidi ära.

Selline pisut hamletlik lugu.

Hullumajas vaadati, et tavaline, võibolla lihtsameelne aga täiesti normaalne inimene ja lasid ta koju tulema.
Õhtul oli Ellen juhtunust kohkunud, aga loos oli ka musta huumorit.

Kõrvalkülas, kus Suurna Enn elas, elab ka Pisike Enn. Pisikesel Ennul oli svipsis peaga autosõit väga eripärane... võrreldes purjus miilitsa rallimisega. Pisike Enn armastas elu ja autot ja sõitis nina vastu esiklaasi ülitähelepaneliku pilguga 10 km tunnis, see oli naljakas. Pisike Enn elab tänapäevani, kui vahepeal surnud pole.



Reede, 4. november 2016

Vana kirjandus

Olen nüüd mõni päev vanat kirjandust lehitsenud; minu raamatukogu sisaldabki peamiselt vana kirjandust, tegelikult viidan suure osa oma ajast vana kirjanduse seltsis; mulle piisab sellest. Olen antikvariaatidest ostnud aiandus(põllumajandus)-kirjandust ikka väga valides, ma pole kollektsionäär; suure portsu raamatuid ja brožüüre olen saanud raamatukogude revideerimistelt ning posu kirjandust on minuni jõudnud tuttavate kaudu. Lisaks, vahest harva olen külastanud ka Akadeemilist Raamatukogu, et tutvuda eelmise sajandi alguse kirjandusega (Tallinnas elamise perioodil päris sagedasti).
Oma lapsepõlves veetsin õppeperioodil iga nädal kaks õhtupoolikut raamatukogus; neljapäev ja reede olid minu raamatukogu päevad, nii sain eemale kooli pikapäeva rühmast, kus alatihti oli nõmetsemist õpilaste ja õpetajate poolt; raamatukogu oli rahu koht; rahu on kõige tähtsam. Omamoodi olin kasulik ka raamatukogule, sest ilmselt veel tänapäevani käib raamatukogude eksistentsi vajalikkuse tõestamine. Minu ainus aukiri, mille olen elus saanud, on aukiri "Heade töötulemuste eest raamatukogus". Hakkasin mõtlema, et talvel oli üks pikapäeva-rühma nädalapäev ka spordi päralt, mulle meeldis suusatada, suusatasin viimase lumeni; enamasti käisin suusarajal üksi, kui kaaslased olid, siis need uimerdasid, tegin ikka sporti. Vahest sai ka maalinnal aleviomadega laskumises võisteldud, olin seal kõige noorem, aga mulle meeldis 2 km rada, seal oli üks järsk tõus ja mitu päris pikka laskumist, vahelduslik. Jah, lume ajal käisin nädalas ühel päeval raamatukogus.

Aga mis lugemisoskusesse puutub, siis olin enda arvates hea lugeja juba esimeses klassis, aga seal jäeti mind lugemises suvetööle. Sõitsin bussiga veidral ajal kooli ja lugesin seal. Absurd!
Teisel päeval andis ema punased varajased pojengid kaasa; bussis kaaslollakad narrisid mind, et viid õpetajale lilli, ise oled tema poolt suvetööle jäetud. Minu suvetöö lõppes selle teise korraga - lilled mõjuvad.
See oli ikka absurdne, kui pidid ajapeale lugema, komisjon, kolm liiget istus laua taga ja mina pidin minuti jooksul kokku lugema võimalikult palju tähemärke. Mis mõte sel oli??? Absurd. Absurdi tajusin eriti tugevalt pärast neile ette vuristatud esimest lauset, ei leidnud jätkamisel mingit mõtet ja vaikisin, stopper ühe komisjoni liikme pihus tiksus, ja ka teised kaks ootasid midagi. "Algus oli ju nii hea, miks sa edasi ei lugenud?" küsiti komisjonist. Oh, oleks ma siis osanud neile öelda - "absurd".
Ja lugemisoskuse näitamise vajadus, kui ma ei eksi, kestis vähemalt kolmanda klassi lõpuni.

Aga seda N. Tammoja artiklit 1970nda aasta "Sotsialistlikust põllumajandusest" vaadates tunduvad kõik variandid moodsad olema... kas pole huvitav, vaat mis aeg teeb!

Ja kummaline on see, et kirjandust viljapuude võra kujundamisest on nii palju, et sellega peaks iga aiandushuviline olema kokku puutunud, aga eeskujulikku võra kohtab heal juhul 1/2 puudel; ka minu vanaisa ei kujundanud korraliku tüvega puid, mis on viljapuude üks põhilisi pikaealisuse eeldusi; enamik neist on/olid mitmeharulised või kaheharulised, kellede suured harud aja jooksul puust välja murduvad/murdusid.