laupäev, 26. november 2016

Lihtsast toidust

Mind on nii kasvatatud, et toitu minema ei visata ja see on ka mõjunud. Mulle meeldib odav toit ja puhas tooraine. Näiteks lihadest pole paremat madalama hinnaga sealihast, pisut räbalast abatükist või kaelakarbonaadist. Abatükk koosneb nelja moodi osast: taid on kaht moodi, õhukesest pekikihist ning kamarast; assortii teeb toidu huvitavaks. Sea sise- ja välisfilee on igavad ja kallid, luksus ongi igavus. Veel meeldib mulle ribi- ja küljetükki kasutada. Rasv ei tee paksuks!

Paksusks teeb arutu õgimine ja vähene liikumine; alkoholi ja suhkruga liialdamine punktiks.

Lihatükke marineerin muidugi ise, maitseaineid jahvatan ja uhmerdan ise, ainetega tegelemine on meeldiv osa toidust, lihtsustatult öeldes – pool toidust. Aeg ei saa olla vabanduseks pool- või valmistoidu ostmisel, sest kaob pool toidust. Imestan inimeste üle, kes ostavad poest fileertud räimi; selline kala pole kunagi värske ja hõrk.

Ka oma koerale valmistasin toidu ise, sest mulle ei meeldinud kuivtoidu lõhn ja selle lõhnaline koer; kuivtoidu kasutamist ei vabanda aja puudus, sest koerale söögi tegemine võttis nädalast kõige rohkem kolmveerand tundi; muidugi koer oli ka väike. Ostsin turult kanapugusi, seasüdant, veidi kuumtöötlesin nende tükke koos neljaviljapudruga, sama kaua kees ka riivitud juurvili ja oligi üks kompleksne toit valmis; segasin juurde ka suureteralist kohupiima (kodujuust), vahel ka toore muna. Kõik oli koeraga korras; kuigi loomaarst ei soovitanud toorest muna koerale anda, et on kõhule paha ning sirutas käe kohe koerte kuivtoidu riiulile, pakkumaks alternatiivi – õppinud ärikas. Looduses on ju koerlaste toitumise osa linnupesade rüüstamine; ka minu vanaema koer lasi viisakalt kana oma kuuti munele ja ise ootas mõnuga väljas, kui kana lahkus, siis kähku-kähku sõi muna ära ja oh seda pettumust, kui inimene taipas lõpuks asja ja alatut võtet kasutades tema kuudist muna võtmas käis.


Täna kasutasin toidu komponendiks soolaheeringa marja...
Lisasin rapsiõli, sibulat, tilk mett ja sorts õunaäädikat.


Ja mõni päev tagasi kasutasin õunasiidri põhja pannkookide(pannileiva) valmistamiseks - see andiski neile sellise värvi:
Siidri põhi sisaldab settinud pärmi ja mahla kuivainet; on pärmine hapukas aine. Lisasin portsu vedeldatud mett ja nisujahu; maitseks uhmerdasin kaneelikoort, lisasin ka jahvatatud kardemoni ja ka ühes topsis olnud aegunud vaniljesuhkrut. Köök oli jõululõhnaline. Toit täitsa hea suustäis; rebisin need tükkideks ja sõin prantsuse filmi vaadates – "Tous Les Matins Du Monde". 



2 kommentaari:

  1. Üldiselt olen sinu toidufilosoofiaga täitsa päri. Ma ise pole küll eriline söögitegemise fänn aga ilma ka ei saa kuidagi ja selline katsetamine ja segamine mulle meeldivad. Vahel on mul meie koerikust kahju, sest ma ei oska kuidagi midagi talle jättea, kõik läöheb kasutusse. Eelmise päeva roast kasvab välja järgmise päeva oma :)

    VastaKustuta
  2. Endavalmistatud kodutoidust parimat pole ja toidu äraviskamine on lausa kuritegu

    VastaKustuta