Esmaspäev, 30. märts 2020

Ikka mõni sõber või keegi tahab pookealuseid või mõnd sorti puud. Aga ma pole kunagi ekstra selleks valmis, seekordki polnud sõbrale võtta pookealust pirnipuule. Olen liiga usinasti vööni kasvanud pookealuseid ära visanud, sest enda vajaduse olen kätte saanud... 
Nii käisingi täna jällekord ühe 'Morna 1' tüüpi pirnipuu all kulus tuhnimas. Puu on kasvanud pookealusest. Pildil on kogu lindudest ja hiirtest jäänu...


Reede, 20. märts 2020

Kevade algus


A-le, vanale esteedile. Üks päev tuli A-lt sõnum: "Kui selle nädala ... vaatama asud, jäta palderjanijuur igaks juhuks käeulatusse."
Vaatasin... ja jäin täiesti rahulikuks, vaat et magama. Hiljem küsisin, et mis siis? Asi oli esteetikas...





Kolmapäev, 18. märts 2020

Teisipäev, 17. märts 2020

Sama moodi edasi?


Vaatasin eile telesaadet "Osoon". Saade oli rääkivatest inimestest ja loodusvaadetest. Tahaks siiski probleemiga tegelevat saadet vaadata. Vaatefilme ja osapoolte küsimusi vastuseta jätvaid saateid on juba piisavalt nähtud-kuuldud. Samas see osapoolte metsa viimine ja iga üks eraldi rääkimas oli omamoodi filmilik; 27:24 on kolmandik täispikast mängufilmist; veniv proloog või tembukas diip lõpp. Kummastav. Veidi kõhe on mõelda, et see polnud ikkagi indie-film. Aga lõbus on mõelda, et nii väikse-eelarvelises filmis astusid põgusates saatejuhtide rollides üles staarid Willem Dafoe ja Mickey Rourke; nelja peaosalist mängisid Gerard Depardieu, Danny Trejo, Jackie Earle Haley ja Robert Knepper. Nali naljaks - saate teema oli siiski tõsine ja kõik päris-eluline. 

Kas pole mitte tühi loosung - "Mets on hästi hoitud!"

Küsimus: miks ei leita Eesti metsanduse tulevikuks täna kompromissi?
Üks vastus: võibolla on küsimus selles - need kompromissiotsijad tahavad minna nii-öelda vana moodi, teha nii, nagu kogu aeg on tehtud. Me ei taha mõelda teistmoodi. Niisiis me räägime kogu aeg sellest, kui palju saaks raiuda, mitu miljonit tihumeetrit. Aga kas see on see lahendus, mida me täna tahame saada? Me räägime ju sellest, mis saab edasi kümne aasta pärast. Aga me ei räägi sellest, milline võiks olla Eesti mets näiteks 50 või 100 aasta pärast.

Ma ei saa üldse aru, millest jutt käib. Tule taevas appi! Kes ei mõtle metsast pikas nägemuses? Kas vastaja on kahestunud isiksus või mõtleb, et see mida 10 aastat metsaga teeme, sel pole 50 või 100 aasta pärast tähtsust??? See vastus on väga kummaline konstruktsioon. Miks niimoodi hämada, kellele demagoogia suunatud on?? Nagu natuke kahju mehest.

Küsimus: miks suhtub ühiskond nii valulikult meie metsade tuleviku teemadesse?
Üks vastus: ühiskond on hoopis teises situatsioonis täna kui oli mõned aastad tagasi. Info levib hetkega ja levib paljudele ja kui see info on ühesuunaline või loosunglik, näiteks, et meie metsad saavad kõik otsa, meie metsad on maha raiutud, keegi midagi asemele ei istuta, siis see tekitab inimestes valulikku tundmist. Aga inimesed, kes metsas liiguvad, näevad toimetamist seal ja asjade tegelikku seisu, on teistsugusel arvamusel.

Võiks juba veel otsemalt öelda, et mis metsas toimub ei ole ühiskonna asi, väga väike % ühiskonnast on üldse võimelised asjast aru saama. Me loome 50 või 100 aasta pärast kestvat õitsengut, ärge segage meid igasugu petitsioonidega, te ei saa asjast nagunii aru. Ärge püüdkegi meid oma pärimistega lolliks teha, ei lähe läbi!

Veel üks vastus teadmata küsimusele: metsamajandamine osutab ühiskonna konnasilmale. See lausa tallab valusalt konnasilmal. See raielank on meie ökoloogiline jalajälg. Me ei tahaks ju tarbimisest loobuda, aga tehtagu seda kusagil mujal. Kui kogu see tootmine oleks meie silma all, siis meil oleks palju parem kontroll selle üle.
Teine asi on kindlasti ka see, et me ei ole enam metsarahvas. Me oleme loodusest võõrandunud ja väga väike osa ühiskonnast on neid, kes iga päev loodusega tegelevad, need on metsamajandajad ja põllumehed.

Uh, uh, uh, mis see nüüd on?!??


Esmaspäev, 16. märts 2020

+1 sooja ja lobjakat

Tänane ilm mulle meeldis:  +1 sooja ja lobjakat. Niiske õhk on minu kopsudele hea ja veetilkade hääl meelele. Lihtsalt passisin tuulevaiksemas musikaalsemas kohas ja vaatasin-kuulasin aeda.
Lõkketegemise ilma pole olnud, nii on lõigatud oksad siin-seal. Sordivaramu puudelt lõikasin ühe 'Suislepa', ühe kitaika ja ühe kogemata toodud 'Liivi sibulõuna' oksa välja.

Eile paistis päike, tugev tuul, öö hakul lõhkuv. Vaatan aeg-ajalt aknast välja, lillepeenart ja teisi; krookused paistavad; seekord ei taha sedagi värvilisust. Hiired on möllanud lillepeenras; vähemalt ühe kaasaegsema iirise risoomi leidsin mulla pealt, üks teda oligi, ja see oli täiesti mädanenud, kaks elumärkidega väikest külgrisoomi surusin mulda tagasi; teised kaks samuti peenemat sorti ei hakanudki silma, eriti hoolsalt ei vaadanud kah. Jah, talve lõpul pole mul värvijanu, piisaks õunaaia lumikellukestest.


Pühapäev, 8. märts 2020

Mesilased puhastavad end ja oma elamist.

On ikka päev.