neljapäev, 29. september 2016

KELDER

Viisin hommikupoolikul raamatud raamatukokku tagasi; hoidsin neid oma käes pea kaks kuud; kõige paksem raamat jäigi tükati loetuks. Peategelasel ei olnud karakterit; kellelgi polnud; lihtsalt üks kulgemine ootamatu katastroofi eel. Tegelikult oli peategelaseks hoopis tavaline päev, ruum. Nii mõtlen lugemata raamatust.
Teel koterdasin vanas kolhoosi õunaaias. Kas tõesti 'Paide taliõuna' spontaanne punaseviljaline kloon?

Tee.

Vaher.

Remmelgas.

Tamm.


Ja sellist kolmeruumilist keldrit tahaks endalegi; oleks hea õunu hoida. Uste kõrgus oli silma järgi mõõtes u. 130 cm.

Olen tähele pannud, et pae- ja raudkive segamini kasutades on ehitised ajas vastupidavamad. Keldri otsasein.

Keldri parempoolne ruum; siin hoiaksin õunu.


'Borovinka' viljale on iseloomulik pikk peenike viljavars.

Pirakas puu on kunagi laiali vajunud, paistab et üks haru on juured alla ajanud, sest õhus on võraharu märgatavalt paksem kui maapinnal.

Viljad on mahlakad, hea kerge magus-hapu maitsega. Puuduseks on lühike tarbimisaeg ja ehk liiga lihtne maitse, aga teel kosutuseks head.


teisipäev, 27. september 2016

SÜGIS MUUDKUI TULEB

Mitmesordiline viljapuu. Kunagi umbes veerand sajandit tagasi otsustasime aeda istutada kaks uut õunapuud, et istutame uuemaid sorte, sest vanaisast jäänud aias oli küll (väga)palju õunapuid, aga sordid vanemad ja paljud keskpärase maitsega. Näiteks (hea maitsega) 'Sibulõuna' puid oli 8 tk. ja 'Antonovkaid' 5 tk. jne. Vanaisal oli alati soov pidada õunaaeda ja mesilasi. Tema viimases aias kasvas 55 õunapuud ja mesilasperesi oli peale kahtekümmet. Nii ta toimetas kokkuostudega ja mõnikord käis ka ise turul müümas. Näiteks, kui külastas tütart Tartus, siis läks linna kahe suure kohvriga ja istus päeva esimese poole, kui tütar koolis oli, turul. Nii ta lõhnas mee ja õunte järgi. Vahepeal arvasin, et vanaisa oli vana aja inimene, et ta tegutsemine jäigi enne II maailmasõja aja malli. Aga nüüd arvan, et ta toimetas täitsa õigesti; oma äranägemise järgi; ehitas elu jooksul mitu maja, rajas kaks aeda ja vaatas, et kõigil tütardel oleks katus pea kohal. Ta lihtsalt ei liigutanud igat sitta: näiteks jäid tema elust 9 tööaastat siberi kaevandustes ja avarustel kingituseks Nõukogude Liidule, sest ta ei palunud ennast "rehabiliteerida", et saada õigel ajal pensionile. Nii ta jäigi poliitilise paragrahvga "kurjategijaks" ja toimik lõpetamata. Tänapäeval, represseeritute raamatus seisab tema nime taga märkus: saatus teadmata. Ja nii ongi ilmselt kõige parem elada.
Läksin jutuga uitama. Üks uutest sortidest sai 'Talvenauding' ja teist ma ei nimeta, olen tema ammu likvideerinud. 'Talvenaudingu' loomupärane madal võra on väga hea omadus... aga tema viljad on minu jaoks igava maitsega; tihti ei viitsigi suuremat vilja lõpuni süüa. Ja tema säilitamine sahvris ei õnnestu kunagi hästi; viljad riknevad märkamatult seest poolt. Nii ma temast eriti lugu ei pea, kui et põhiliselt võra kujundamise rõõm. Aga üks suur hea omadus 'Talvenaudingul' on - kasutan teda oma "Sordivaramu" puuna - olen tema võrasse pookinud palju sorte.
Kui suvel viletsamate õunte eemaldamisega saaki normida, siis saab ühtlaselt suurte viljadega saagi. Saagi normimise eesmärgiks on ka okste saagiraskuse all murdumise vältimine. Tööd teen suve teise poole vältel; õunapuu viljad kasvavad küpsemiseni, nii annab ka augusti viimastel päevadel tehtud normimine veidi efekti.

Varajased üheaastased suvelilled teevad renessanssi.

Tänagi noppisin paraja peotäie rukolat.



Suvedaaliatel on veel lugusi varuks.



Pruudisõled.





kolmapäev, 21. september 2016

SÜGIS ALGAB HOMME

Jah, viirused liiguvad juba ringi, paar pärva tagasi oli kurk hommikul haige, päev läks pead valutades, kurguhäda taandus, aga siiani hoian hõlmad koomal ja tajun viirust, küll külmavärinate ja siis aevastuste seerjatena. Aga ilmad on täitsa kenad. Ja nii plaanisin oma kere ja hinge väikse rattatiiruga kosutada. Isegi uni oli häiritud väikse retke ärevusest: mõtlesin öösel vanaema peale... tema käis talviti, siis kui maja põdejaid täis, soomekelguga sõitmas - kihutas kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi ja nõnda veelkord, tegi seda öösiti, et külarahval ei tekiks küsimust, et misasja ta seal tühja kihutab. Vanaemale tõbi külge ei hakanud.
Tänane hommik oli pilvitu, metsavahel madala päikse varjus täitsa külm, olin soojalt riides ja nautisin rattaseljas päeva loomist. Polegi hommikuti niimoodi sõitnud, et ainult vaatad ilma. Linde oli palju ja metskitsi oli palju, viimased on kõrrepõldudega ühte värvi ja täitsa julged, päevaks tõmbuvad ikka metsa. Kahe ja poole tunnise tiiru tegin. Ühes kohas panin ratta teeäärde puu najale ning jalutasin kõrrepõllul, mekkisin pihlakat, polegi teist vist aastakümneid mekkinud... kogu kere sai pihlakast osa, tuli laps olemise tunne.
Pihlakad võivad täitsa erineva värviga olla. See nooruk on täitsa punane.





pühapäev, 18. september 2016

MINU SEPTEMBRI-ÕUNAD

'Paide taliõun' käitub nagu sügisõun; minu lemmik. Palju maitset, magus-hapu.

'Serinka'. Vana-aja maitse (tegelikult on enamik minu aia sorte vanad); hea magus-hapu, spetsiifilise happega, samas ka portsu suhkrutega. Paljudele pole 'Serinka' esmamaitsmisel meeldinud, sest sordiomane hape on isikupärane. Mulle aga ta viljad väga maitsevad; kui neid rahulikult maha istudes süüa, siis saab aimu maitserikkusest, maitse viib rännakule ja veel kuhu soovid, kas pole tore! Viljaliha on roheka tooniga ja pehme, konsistentsilt isegi kreemjas. Ja jällegi need paljud... paljud peavad ka tema terrakota-karva välimust mitte-isuäratavaks; samas nad naudivad kalli raha eest hallitusjuustu ja austreid, millede-kellede välimus pole teps mitte parem. 'Serinka' hea omadus on, et septembri alguspoolel nopitud õunad küpsevad hästi järgi, maitse ei kannata; õunad säilivad keldris detsembrini. Üks puudus tal siiski on... ja see on väga hiline viljakande algus (10 aastat). Elagu 'Serinka'! 

'Liivi kuldrenett'. Praegu, siin kirjutades söön. Poogitud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest minu jaoks piisab, sest üleküpsena kaotab maitse.


Peale nende on minu aias veelgi seprembri-õuna sorte-seemikuid, aga siin tõin ära kindlalt tõestanud sordid. Olen karm aednik.


esmaspäev, 12. september 2016

AED ON PRAEGU SELLINE

Kollaseid suvedaaliaid eraldi vaadates pole nad nagu eriti dekoratiivsed, aga nad loovad miljöö.

Suvedaaliad on mesilasi täis, korjavad õietolmu.


Serbia kuusk 'Nana'.


laupäev, 10. september 2016

'PAIDE TALIÕUN'

Aias potsatavad juba küpsed 'Paide taliõunad' alla; kasutangi sorti sügis-sordina. 'Paide taliõun' on minu kõige-kõige suurem lemmik; imeliselt hea maiguga õun.


esmaspäev, 5. september 2016

Mõned...
Käisin eile suvelõpu vilju vanadest aedadest otsimas, et ehk leian midagi huvitavat. Ei leidnud, miskipärast on lootus alati suur. Varem olen vanade aedade tiiru teinud valgete klaaride ajal või siis sügisepoole; seekord siis septembri neljandal päeval. Ja nii palju on puid, mille sorti mina ei oska määrta, ometi kasvavad nad teiste vahel reas ja kunagised soovitussordid on mulle teada. Nõnda mõjuvad tundmatud sordid müstiliselt... mis nad ikkagi on? Kuna seekord ma midagi uut oma aeda ei leidnud, siis mõtlesin, et jätan blogi igasugu õuntega koormamata, teen pildid enda jaoks dokumenteerimiseks. Aga siis tuli üks loom minu juurde ja ütles midagi... , niisiis... seekord ikkagi koorman oma blogi, aga napilt.

Loom tuli...
'Suislepa' moodi õunad. Vasakpoolsed on pisut magusamad ja aimatava 'Suislepa' vürtsiga, puu kasvukoht oli jäänud kehvaks - tegu vast ikka 'Suislepaga'. Parempoolsel, paremas kasvukohas kasvanud õuntel puudub suisleplik vürts, lihtsalt väga mahlane magus-hapu õun.


-

'Kägi bergamotid' võimaldavad pirnilõhna ja maitset tunda.