neljapäev, 14. oktoober 2021

Nüüd olen õunasordi 'Amorosa' maitse hinnanud

'Amorosa' oli mul selle kevade pookeokste nimekirjas, aga loobusin viimasel hetkel, sest võtsin nõuks, et kui, siis katsetan ainult Uppsala joonest üles poole soovitatud sorte. Aga nüüd on 'Amorosa' maitse hinnatud. Rootsi sort, 'Aroma' punase koorega mutant, mahlane meeldiv värskendav. Väga hea hapukas maik, viljakoor nahkjas-nätske, tekitab parkainetega pikalt kestva järelmaitse. Aga maitsete bukett on liiga lihtne, seetõttu talle oma aias kohta ei näe.
Pildil kaks vasakpoolset õuna on sahvri lae alt: seemikalusest kasvanud pepini moodi õun juba närtsib kergelt, aga on säilinud kuu aega kadudeta, seistes on muutunud magusamaks - suhkru eriline maik meenutab 'Leedu pepinit' ja 'Krameri tuviõuna'; keskmine õun on 'Põltsamaa taliõun' ja kolmas on 'Amorosa'. Kirjanduse andmeid kõrvutades on sortidel sarnane tarbimisaeg. 

Viimased porgandid võtsin täna üles ja nägin maasikat.




teisipäev, 5. oktoober 2021

Eile oli sume õhtu

Selle sügise aiavärvid:
Pirnipuu.

Pirnisordid on eristatavad ka sügisvärvi järgi.

Lõhiselehelisem harilik sarapuu on sel aastal väga huvitavat värvi.

Üks leht.



Käisin ka põllul jalutamas:


Täna on järsku palju rohkem kollast.


pühapäev, 3. oktoober 2021

"Matsalu piirkonna puhkekohad" (täiendatud)

Sissejuhatuseks üks vana ja must nali Pärnumaalt.
Üks jahiseltskond Pärnumaal:

"Kes tabas?"
/.../



Ilu Mikk Pikkmetsa mõistes.

Ilu kohaliku elaniku mõistes. Vaade samast kohast.

Unustamatu suurte kingadega visionäär Mikk Pikkmets lõi ilu. Mõtlesin pikalt, kas kasutan seda nime, et ta ei saa oma kaitseks enam midagi öelda. Aga nagu näha, kasutan, sest Mikk Pikkmets oli vääritu valetaja, valetas seal, kus poleks vaja olnud. Inimestele, kes imetlevad tema toodud kaasaegset tänavavalgustust, neile võin "õrnaks" vääritu käitumise näiteks tuua tema valimisliidu propaganda kujunduse kaaperdamise Lääneranna Teatajasse ja valda, millega lõi kogu valla inimeste maksude eest ainult oma liidu propagandat, see tegevus jätkub kahjuks senini (vaadake seotud inimesi). Kuidas vääritud ollakse ja lastakse olla? Ju ei mõisteta seal diktatuuri olemust. Lätis keelati selline asi ära; tegelikult ei ole mingit põhjust ebaausaid võtteid kasutades võimu järgi januneda. Võimujanu kustutab ka aus ja teisi lugupidav toimetamine.

Uus truup on endisest palju väiksema diameetriga ja kuidagi veidralt õhus ja sel suvel ehitatud kraaviperve "kindlustused" juba lagunevad.

Puhke- ja virgestusala.

Puhke- ja virgestusala. Suurefraktsioonilise killustiku all paikneb tonne vana asfalti tükke ja tolmu.

Bituumeni tükkidele toodi tolmu peale.

Asfaldi tükid ulatuvad veeni. Rõhutan, Keskkonnaamet probleemi ei näe.

Lääneranna vallavalitsuse suurejooneline ja isepäine ehitustegevus mille on heaks kiitnud Keskkonnaamet, kuigi ehitus toimus ranna või kalda ehituskeeluvööndis, ranna või kalda piiranguvööndis ning maaparandushoiualal. Lisaks toimuvad siin üleujutused ja koht on ka veevalgla ala. Ei saa märkimata jätta, et üks kupatuse osapool on MTÜ Terra Martima, kelle esindaja on Nele Sõber, olles samal ajal Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna projektijuht.

?

Vihmased päevad augustis.

Vana paatide veeskamise koht kus mõned privaatsust hindavad inimesed ka ujumas käisid on nüüd mullitava-läppunud sogase veega, varem settus seal vesi ruttu, enam ei settu. 

Virgestumisega kaasnevad loomulikud nähtused. Käimlat paigaldada ei saa, on üleujutusoht, aga ehitada sai... ilma keskkonnamõjusi hindamata ja seadusi rikkudes.

Eks see foto iseloomustab Lääneranna valla ametnikke ja Nele Sõber & Co-d väga ilmekalt.


Lõpetuseks üks vana ja must nali Pärnumaalt.
Üks jahiseltskond Pärnumaal:

"Kes tabas?"


reede, 1. oktoober 2021

'Eesti pirn'

Sordi aretas Aleksander Kurvits Tartus ' Tongre' seemnete 1948. aasta külvist. Sort on külmaõrn. Minu aias viljus võrasse poogitud rõhtne oks kolmandal aastal 7 ilusa viljaga. Saagi panin tallele 18. septembril. Täna on viljad küpsed. Maitse on minu aia pirnisortide seas parim, kuigi võiks hapukam olla.


kolmapäev, 29. september 2021

Kaks päikeseküllast päeva Läänemaa aedades

Aiad 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11.
Sügis ja õunapuud.

'Vaarikõun'.

Kasari sild ja jõgi.


Kasari küla:
pihlakas,

õunapuu,

kibuvits ja teised...


Kasari lumm.

Kasari.

Teise päeva hommik:

Päeval käisin Kirbla vanal surnuaial.
Kõlksutasin siin mõtteid "Heast avalikust ruumist". On kohalike valimiste aeg, siis tulevad absurdid ja saamatused reljeefsemalt esile, eriti külapoliitikute esituses. Võtame näiteks Tiina Lobja; ta esitab Lihulasse muinsuskaitsenõuetega vastuolus olevat "Hõbelauku". Millest siis Lobja aru ei saa? Tuleb välja, et tegu on pehmelt öeldes labase (lihtsameelse) inimesega, vaatamata sellele, et enamik plaanide tärne on siiski mõistlikud, kuigi võib tekkitada valgusreostus ja parklate laiendamise soov kisub hulluse kanti, ja vene kirikusse tuleb galerii - paneb mõtlema Lihula kultuurimaja ja veel mõne teise hoone "ülemehitatusest".

Üldine heakord eeldab kultuuri mõistmist. Mõismatuse näiteks võtame lagedale Läänemaale omased väikeste teede äärsed puud, kes viimase mõne aastaga on "teehoolduse" sildi all tüügastatud, ilmselt on läinud "metsikult võsa"(tsitaat Mikk Pikkmetsalt) nime all kohalikkesse raskesti majandatavatesse katlamajadesse. Huvitav, et aianduse arengut koduaedades mõistetakse, aga (kultuur)maastike (romantilist) kultuuri mitte. Puisniitudest ma hetkel ei kirjuta.

Millega on tegeletud Kirbla vanal surnuaial? Millest räägivad meile sireli ja läätspuude kraapivad tüükad ja uus võsa?


Kirbla küla maastik - mulle meeldib see muld:

Aed "nr. 4" Seira külas.

Pealelõunal tegin ka väikse retke Kasari kivikülvile. Olin seda senini ainult eemalt silmanud, jalutuskäigud Keskkülla ja Kasarisse on pea alati ööeelses pimeduses lõppenud, mil tee on orjentiir.
Samas, karjamaal olid ka veised. Arvasin, et aiman nende tegevust ette, lasin kummikuid lakkuda... olen lehmadega küll ja küll kokku puutunud, aga korraks siiski tekkis paanika, kui komistasin sunnitud tagasivaate pärast tarnamätta taha ja minu kere käis puusani maha, hiljem tundsin, et olin nimetisõrme kere raskuse hoidmisel üle hinnanud, valutab praegugi. Aga püksid väga mustaks ei saanud ja kaaslased läksid tagasi kõrgemale rohumaale, karjamaa mulku saatsid mind vaid kaks pruuni.

Õhtu Kasari ääres:

Ööseks kogunevad kuldnokad jõe pilliroogu...