teisipäev, 26. mai 2020

Reisike Pärnu

Teisel päeval oli meil teemaks "Skulptuur". Lõpetasime Lydia Koidula juures, kus sinna marssimine tundus ühtäkki nagu oleks rind kõlisevaid ordeneid-medaleid täis, väike marsisamm tekkis ja nagu pärjake või kimp oleks käes olnud, viimase ringi kõndisime teine teisel pool ringi, et vähendada nähtavat paatost. Õhtu lõpetasin üksi, prantsuse pikksai ja rosolje kotis, kergitasin hämaras puudevilus Vabadussõja mälestussamba kõrval Amandus Adamsoni hauakivil olevat üht teist kivi, mis varjas teksti ja läksin lähedusse roosasse majja magama.  

L. Koidula pargi serv.


laupäev, 23. mai 2020

Nüüd soojad päevad

'Liivi kollane munaploom'. Vähemtopelt õied pidavat paremini viljastuma. Juhuslikult on minu selektsioon vähemtopelt ja väiksemate õitega. Enne keskpäeva nautisin valgeid õisi.

'Märjamaa' olen pookinud 'Liivi kollase munaploomi' võrasse tolmeldajaks; mõlemal väga hea maiguga ploomid; kasvutüübilt sobivad ideaalselt. 'Liivi kollase munaploomi' omajuursed puud tekitavad teistest kohalikest sortidest vähem juurevõsu, nii on ka seetõttu pookimine rohkem õigustatud.

Miskipärast ei näe sel kevadel head välja kaks aastat tagasi ostetud kaks hilist ploomisorti; alõtša alusel; oli ju soe talv.

Pirnisortide õied näevad väga erinevad välja: 'Mramornaja',

'Kägi bergamott'.

Eelmisel pühapäeval harvendasin ja istutasin ringi õunapuu seemikaluseid. Tegin kaht moodi: kärpisin juurt ja ei kärpinud juurt. Tegelikult olen tähele pannud, et 'Antonovka' seemikud ei vaja juureotsa kärpimist, see paneb taime hoopis põdema ja ilma kärpimata juurestikul on reeglina ikka kolm tugevat haru olemas. Aga tegin nii.
Kirjanduses on andmeid kitaika seemikute sobimisest osadele sortidele - kitaikadel on ilus tihe juurestik, aga kirjanduses nimetatud sortidest mina eriti lugu ei pea, aga kui peaksin (mis on vähetõenäoline) mahlatootmiseks aia rajama, siis ilmselt kasutaks kitaika seemikaluseid küll.


reede, 15. mai 2020

Õunapuude vahekaugusest ja oma aiast

Minu plaanitav õunaaed ei ole plaanitud kaubanduslikul eesmärgil. Näen õunaaeda huvitava ja maitseelamusi pakkuva kohana. Olen teda planeerinud vist juba 12 eluaastast saati. Nii olen paari aiandusraamatu vahele jätnud oma tõlked ja nimekirjad. Nimekirjad on aastatega muutunud. Mulle meeldib mõelda pliiats ja paber käepärast, mõni vana skeem tuletab meelde olnud aegu ja mõne õunapuu.
Oma õunaaias kavatsen kasvatada 14 õunapuud ja 1 pirnipuud. Pirnipuu on 'Kägi bergamott' mille võrasse on poogitud lisaks vähemalt üks delikatess-suvesort. Maitselt pean parimaks suvepirniks 'Precoce de Trevouox'-i - suurim pirni maitseelamus augusti lõpul ühelt Stockholmi saarelt. Aga sort on külmahell, nagu väga hea maitsega 'Mliivska rannja'-gi. Ma ei soovi katsetamistega väga laiali minna, nii on hetkel peamised kaks katsealust sorti 'Mramornaja' ja 'Marssal Žukov'. Aga ühest mälus olevast pirnisordist tunnen siiski puudust: pirn oli väike ümarik roheline, viljaliha valge, suus sulav, südamiku juurest rohekas ja meeldivalt hapukas, kujult ja suuruselt sarnane 'Kägi bergamotiga'; kirjanduses on sarnasus 'Punase sügisbergamotiga'; viljad olid minuteada pärit Tallinnas kasvavalt puult, aga minu uudishimulikku järelpärimist võeti naljana ja lõin tol hetkel asjale käega.
Õunasorte on lõppnimekirja plaanitud 18. 14 puud jagunevad (neist 4 mitmesordilised): 4 suvi-hilissuvi, 3 sügis, 4 talvehaku, 3 talipuud.
Talisortidest on valikut välja kujundada kõige keerulisem: kindlal kohal on 'Liivi sibulõun', katses on 'Kersti', 'Studentšeskoje', 'Veteran', leitud seemik 'Kraavihall', 'Babuškino'-t jälgin ja veel üht vene sorti tahaks hinnata, kui võimalik.

Aga nüüd õunapuude vahekaugustest.
Mina kasvatan seemikalustel õunapuid, sest tahan pikaealist aeda ja ei plaani kasutama hakata mustkesa ja kastmissüsteeme, multšimist aga küll.
Ringi liikudes jälgin ikka viljapuuaedade kavatisi. Suured kolhoosiaiad rajati tavaliselt 8x8 m istutusplaaniga. Olen kohanud ka väga nägusat veidi suuremate istutus-vahekaugustega aeda. Selliste aedade elujõud ehk nägusus sõltub suuresti mikrokliima oludest. Reeglina on lagedamates kohtades 8x8 m istutusskeemiga aiad saanud suuri kahjustusi põhjusel, et puud ei paku üksteisele sobilikku turvet. Aga tuntud aednik B. S. pooldas oma hästi kaitstud aias 8x8 m istutust, pidas aeda mustkesal, andis maale sõnnikut, kujundas võrad u. 3 meetri kõrguseks ja võrad puutusid üksteisega peaaegu kokku.
Kui mina aiandust õppisin, siis soovtati õunapuud istutada 4x8 m skeemis, aia eaks loeti 30 aastat. Võrad soovitati kujundada hõrendatud kombineeritud tüübil. Selline aed andis suuremat ning vähemperioodilist kaubanduslikku toodangut. Aga vaadates selliselt rajatud seemikalustel vanemaid aedu, see pilt pole meeldiv, 30 aastat on ikka lühike aeg; aed on alt laasunud - viljaoksad on kõrgustes, vahekäigud pimedusse kasvanud.
Tänapäeval soovitab Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutuse brošüür tugevakasvulised õunapuud istutada ritta vahekaugusega 5-6 m, reavahega 6-8m. Niisiis, maksimum on 6x8 m.
Päris puhtakujulist tugevaksvuliste õunapuudega uut aeda pole mina kohanudki.

Enda aias olen õunapuude optimaalseks vahekauguseks võtnud 5 x 9,5 m. Natuke ka arvutamist: kui võtta 8x8 m istutusvahekaugustega aia suuruseks 5x3 puud (15puud), siis on aia pindala 960 ruutmeetrit (40x24 m); kui võtta 5x9,5 m paigutusega sama arv puid, siis on aia pindala 756 ruutmeetrit (28x27 m), see on väikste arvude juures juba päris suur maa kokkuhoid.  

  

neljapäev, 14. mai 2020

Õun ja õun (värskendatud)

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu ja pika meeldiva järelmaitsega - avar. Parim maitse tuleb järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset ja mahlakust kaotamata jaanuarini. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel ja külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel teisel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem (9 viimast aastat) ei ole külmakahjustusi näinud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ja esineb saagita aastaid. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Antonovka' - näen sel vanal sordil tulevikku ka edaspidi; olen teda kasutanud toesemoodustajana õrna-tüvelistele sortidele ja kombineerinud kahesordiliseks puuks ühe talvehaku sordiga ('Antonovka' + 'Vaarikõun?'). 'Antonovka' on hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel; Saaremaal olen kohanud võrratut maitset.
'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed õunad kaotavad maitse. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga. Puu saagikus on ebaühtlane; vanal hooldamata emapuul on saagita aastaid ja saagiuputust pole kohanud; noorel puul vahelduvad head saagiaastad rahuldavatega. Puu on suure kasvuga.
'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kavatsen teda kasvatada poogituna külmakindlama sordi võras.
'Kasper' - parim suveõun, vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga. Harva, kui juhtub väga jahe suvi olema, siis jäävad viljad rohumaitseliseks.
'Kitaika-mat' - teda aeda pookides olid silme ees noore õunapuu kuni 90 grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise pargiga, aga mõjub puhtalt ja posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalilt pole nagu saanud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kliimas, või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul, säilivad väga lühikest aega.

'Konfetnoje' - esialgse vaatluse põhjal pälvib see suvisort koha põhisortide seas. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad; vürtsil on veidi sarnasust 'Krügeri tuviõunaga' ja ka viljaliha konsistents on sarnane, siiski veidi pehmem.
'Liivi kuldrenett' - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Meeldiv sort maitsemeele puhkepäevadel. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.
'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam. Minu lemmik taliõun.
'Orlik' - väga meeldiva maitsega sügis ja talvehaku sort (säilitamiskatset pole veel teinud), mahe, happed ja suhkrud on tasakaalus, täisküpselt suhkrune järelmaitse.
'Paide taliõun' - väga hea maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talviseks tarbimiseks hoitud [korjata tuleb septembri alul] õunad jäävad maitselt rahuldava või hea piirimaile, vürts taandub - maitsevad mahedama ja magusamana.
'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun, enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad novembri lõpuni. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

Sügisõun - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Pookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult, mis oli ostetud eelmise aastasaja viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi nimi tahab väljaselgitamist. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias). Õunanäitustel on sort 'Jaspi' väga sarnane, teda aga pole maitsta pakutud. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

'Tallinna pirnõun' - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin klaasjaks muutunud vilju luksuslikult. (Aga tunnistan, et kui peaksin uue aia rajama, siis jätaksin ta välja, lepiksin vähemaga.)
'Vaarikõun'? - nimetan teda nii; leidsin ühe mõisa aednikumaja juurest, oli (on) ainuke õunapuu endises viljapuuaia kohas. Salapärase (roosiõli?) maitsenüansiga magusapoolne sügis ja talvehaku sort. Õunte parim maitse tuleb järelküpsedes. Kuivas hoiuruumis viljad närtsivad kergesti. Õunte kuju lapikümmargune, üks külg teisest kõrgem. Kattevärvus valgusrohkes tingimuses tumepunane triibuline. Viljaliha valge, peeneteraline, koore all, südamiku ja karika ümbruses roosakas(roosakiuline). Õitel ja noortel lehtedel punakas varjund.

Vaatluse all olevad sordid ja vaatluse all olev nime saanud leid*: 
'Babuškino' - vana vene talisort, hilise viljakandealgusega.
'Kersti' - Pollis aretatud talisort. Võra näikse kujunevat ebastandardseks; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Esialgne magushapu maitseelamus jääb tagasihoidlikuks, ilmselt on põhjuseks minu detsembrihaku kärsitus - õunad tahavad uude aastasse järelküpsemist.

'Korobovka' - vana vene suvisort, hilise viljakandealgusega. Seni olen maitsnud erinevatelt puudelt justkui kahe erineva maitsega korobovkasi: 1) tuumakas, vürtsikas-magus ja 2) vesisepoolne mesimagus; viljade välimuski oli erinev: 1) valgete täppidega puna, 2) valkjaskollane põhivärv kaetud punaste triipudega. Võibolla on asi kasvutingimustes.
'Narodnoje' - suvelõpu ja või sügissort.
'Pirja' - Soomes aretatud suvesort.
'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort.
'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Esialgse andme põhjal jääb tema magushapu maitse ei midagi erilist kanti. Aga kui tema õunad säilivad kehvas hoiuruumis suhteliselt hästi, siis see kompenseerib mingil määral maitse eimidagierilisust.
'Kraavihall'* - talisort*. Puu kasvukuju on väga kena, lehed tumerohelised. Õunad tahavad pikemat järelküpsemist; maitse magus, milligramm haput. Säilimise ja maitse kujunemise karakter tahab veel uurimist. Seemikalusele poogitult viljus 3 aastal.

Sordid - kes on veel aias, aga võivad ka olemata olla:
'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.
'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Minu aia õunad säilivad veebruarini, maitse seismisel veidi paraneb - keskpärane värskendav magushapu, meloni nooti ei teki. Olen seda sorti kohanud kolmes vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valminud, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid ühtmoodi mittevalmivalt.
'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita - vesine maitse, st. liiga mahe.
'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud maitsev suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Päris kvaliteetset saaki pole siin õnnestunud senini saada.
'Melba' - väga hea maitsega suvelõpu sort, aga näen talle huvitavamaid asendajaid, üheks näiteks, näiteks külmaõrnemat 'Kaja'.
'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.
'Pervinka' - nii tuttav maitse, tükk aega nuputasin, kuni ühel õhtul taipasin - 'Sügisjoonik'! Kärntõvele resistentse sordi viljad haigestusid eelmisel aastal tugevalt viljamädanikku. Maitse keskpärane. On plaan tema kohale muu sort pookida, või lihtsalt ruumi teha.
'Suislepp' - teatud mõttes on oma aias erinevaid 'Suislepa' poogendeid huvitav jälgida, aga vaimustust pole see tekitanud.
'Sügisdessertõun' - maitsel veidi puine alatoon, kuigi on suurepärase maitsega nüansikas dessertõun. Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset. 
'Talvenauding' - on ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla. 
'Tšernogus' - vana sort, järgmisel kevadel lõikan veel viimase sellest sordist puu aiast välja. Kasin maitse, viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.
'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu suure kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järk-järgult. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väiksepoolne.

'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud. Kui uued puud suuremaks kasvavad, siis eemaldan sordi aiast.

Sordid mis minu aias olid või aedadesse jäänud:
'Aamisepa 14'? - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust (3 erinevat), siiski, ühe magedaviljalise sordi taasavastasin, aga mage õun mulle ei maitse.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') ja 'Punane aniis' - mõlemad sordid kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat esimest ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas, aniis tahab järelküpsemist ja siis hakkab üleküpsema ja riknema. Õunad on väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis, ja hea maiguga; noor puu on iga-aastaselt viljakas.
'Punane aniis' küpseb hiljem ja säilib kauem, aga maitse on kehv ja õunad väiksemapoolsed. 
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem, maitse vähemvürtsikas. Kasvatasin tema seemnetest kõrge tüvega seemikaluseid.
'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.
'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort. Maitses igav ühekülgne hape.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe. Loobusin sordist.
'Kitaika sanninskaja'? - suur tugeva kasvuga puu, uhke õitseja. Viljad silinderjad, triibulised, tavalisest kitaikast suuremad, häda pärast päris head süüa - mõrkja kõrvalmaitsega. Siidri tootmiseks oleks tema mahl vast parim.
'Koonik' - kehva maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.
'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort. Väga kaunid sügavpunaste joontega õunad. Kasinal maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), muutub osaliselt klaasjaks.
'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga. Puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Miks ma ei ole seda sorti füüsiliselt endaga kaasa toonud? Küllap on piisanud olevast. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre.
'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.
'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.
Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju.
'Pärnu tuviõun' - ei taha.
'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Üks õun on alati hea aga suur saak muutub üksluiseks, veidi puine. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast juba pigem vähese maitsega.
'Raeda suviõun' - mage õun, värvub väga kenaks, aga kehvas mullas jäävad viljad tühiselt väikseks ja täiesti maitsetuks.
'Safran-pepin' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, meeldiva pika vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega.
'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav.
'Spartan' ja 'Lobo' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldinud sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks.
'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud päris paljudes vanades aedades. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse.
'Sügisjoonik' - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.
'Tellssaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea.
Terava happega õun - väga saagikas varasügise sort, iseloomulik oranžika varjundiga kattevärvus, õunad säilivad lühikest aega. Sordiks pean teda seetõttu, et olen kohanud teda kahes vanas aias. Liiga terava happega, lämmatab suhkrud. Mina ei osanud teda millekski kasutada (oma aeda silmastasin selle sordi iga-aastase viljakuse järgi, ennemalt maitsmata).

'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.


Ja siis on minu aias lisaks veel 13 erinevat seemikut ja 4 sordikahtlust. Kokku polegi kuigi palju - 59.


Muidugi on minu ajaloos veelgi sorte, näiteks posu määramata sorte regulaarselt hinnatud lähipiirkonna aedadest jne. 

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid jäävad minu maitsele igavaks-puiseks, sarnast nüanssi olen kohanud vahel ka enda aia seemikute juures - esimene amps on hea magus, aga edasi tüütab ära. Ja magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised. Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde, sest suurest ja varajasest saagikusest pean tähtsamaks maitset. Kindlasti on ka uusaretiste seas soovitud või üllatavalt hea maitse olemas, aga mina pole degusteerimistel kõikide kokkusattumuste juurde sattunud. Üks Polli uusaretis mul aias on, olen talle pannud suure lootuse, vaatab.


kolmapäev, 13. mai 2020

Tõstsin silmad aknast välja

Olen kolm päeva arvutis istunud, sealhulgas sooja päikselise pühapäeva, aegajalt käisin ikka ka jalgu sirutamas ja pead tuulutamas. Esmaspäeval oli pea nii ülekoormatud, et läksin öösel kell üks teda jahutama, et tuleks pingsa ajutöö, kohvi ja rohke rohelise tee järgne veidigi rahulikum uni; lihtsalt jalutasin ja seisatasin vaikuses ja pimeduses, tuul ja pilveräbalad olid, jahe, vaatasin keset heinamaad taevast.
Täna. Hommikul tegin tule pliidialla. Hommikul vaatasin aknast oma vähehooldatud lillepeenart; kaks nartsisside punti kumasid valguses, hämar päev, mingi hea vaikne rahu ja kuma olid. Tegin pilte. Siis hakkas äike müristama ja tuli tuul ja terav vihm ja siis suurem valgus korraks, nagu vahest ikka. Saan seda lugeda selle aasta esimeseks äikseks, kuigi müristanud on varemgi. Teate küll neid vanarahva tarkuseid maha ja kivile istumise kohta. Miskipärast jälgin neid. Igal kevadel kordan ka vana-vanaisa sõnu: "Kevadine lõunatuul puhub põhjast."





reede, 8. mai 2020

Kurrelid


Jumalik lõuna.


neljapäev, 7. mai 2020

Ööbikut kuulsin esmaspäeval enne südaööd, lühidalt,


nii on ta jubinal edasi toimetanud.

Harilik püvilill ei taha  minu lillepeenras edeneda, liiga lahja liivane koht.

Meelespead täna isegi üllatasid.


esmaspäev, 4. mai 2020

Kägu kuulsin hommikul. Pealelõunal tuli päike välja ja soe oli. Linnulaulu tippaeg on. Mõni päev tagasi, kui külmad ööd olid, siis esimesel külmal ööl peale kella 4 oli linnulaul nii tihke, rästad olid rästatas ja teised...  ka kaelustuvid.

Kas olete karusmarja õisi vaadanud?


pühapäev, 3. mai 2020

teisipäev, 28. aprill 2020

Külm vihm

Tuba on soojaks köetud. Pealehommikul keetsin kartuleid, sõin soolaheeringa, sibula ja hapukoorega. Päeva esimese poole toimetasin ühe tekstiga; pole jupil ajal pidanud aju nii kokku võtma, muidu mõtted ikka harali. Üks sisult korduv lõik sai eelmisega üheks komponeeritud. Vast ikka oli minust abi. Märg külakass jalutas läbi aia. Vihma on terve päev sadanud. Silmad on arvutist väsinud. Lõunauinak ei pakkunud puhkust. Nii otsustasin vihmasesse metsa jalutuskäigu teha. Lageraielangid on palju tuulemurdu tekitanud. Ametlik statistika näitab, et surnult seisvate puude kogus on samaks jäänud, aga lamapuidu hulk on 20 aastaga ligi kahekordistunud. Keskkonnaagentuuri ametnik seletas SMI infopäeval olukorda sellega, et seni surnult seisnud puudel on saabunud kõdunemise tõttu ümberkukkumise aeg. Minu loogika ametniku juttu mõista ei suuda, sellist tehet pole olemas. Kuidas spetsialisti suust sellised infantiilsed purtsatused tulevad? Ettesalvestatult peaks olema võimalus "naljad" välja jätta. Aga seda enam...

Teeäärsed pajud köitsid minnes ja tulles tähelepanu:


Laia lund hakkas sadama.


esmaspäev, 27. aprill 2020

Salus

Hallvaresed on nii armsad; see kuidas aiast ja salust materjali kogusid, tormiga tugevdasid. Minu toa aknast paistab pesa kätte, kuni õunapuud ja teised lehte lähevad. Just lendas üks pesale. Ronkade pesa on vist liiga lähedale sattunud, aga üle põllu metsatuka taga on nad ikka olnud, nii nagu varesed salus. Rabapistrik ükspäev laveeris-rippus vareste pesa kohal, talle tehti tuul alla.




esmaspäev, 20. aprill 2020

Õhtu tuulevaikne, seitsme ajal 10,1 sooja. Linnud laulavad.