Laupäev, 1. oktoober 2022

Septembri lõpp tõi palju külapeal olemist. Külas muutun närviliseks... aga Tartu üks viimaseid hommikuid kustutas esimeste päevade tunde/mõtte, et kõik oleks nagu nähtud, eks huvi tule(b) kasvatada. Sel hommikul käisin paaris aias; ühes neist olin veerand sajandit tagasi elanud; vanad õunapuud olid vast kõik alles, aga majade peale ühine krunt oli jagatud ja kõrge aia vahele saanud... üht puud tahtsingi peaasjalikult vaadata, olen temalt pookeoksad võtnud... ja temale pääseb ligi, on laiuvamaks kasvanud, kunagi oli kõrge tüvega kiitsakas puu, parima saagi potsatas kuuri katusele, enam seda hoovi häbiplekist lääbakil puukuuri pole - on uued ja mahukamad ja puu alla olengu koht jäetud. Ja teist aeda olen ikka ja jälle külastanud, ja igal aastaajal... kaua ta veel nõnda on? 'Joonik aniis', 'Okerö', 'Antonovka', 'Tartu roosõun', 'Liivi sibulõun' (mitu puud) ja 'Pärnu tuviõun' ja võibolla veel keegi. Sealt on pärit fotol olevad 'Antonovkad' - eriliselt mühklikud.

Eelmisest postitusest sai lugeda, et tõin Järvamaalt 16 sorti õunu degusteerida. Tänaseks pole neist kolme proovinud, sest tahavad järelküpsemist, tegelikult vajavad kolm veel järelküpsemist. Ükski 13 proovitust ei ületa ega lisa rikkust kujunenud aeda. Isegi väikestviisi hea meel on, et piisab juba olemasolevast valikust. Taldrikul on lisaks 'Antonovkale' (mis söömiseks liiga hapu on) 'Serinka', 'Narodnoje' ja vaarikõuna moodi õun, mis nädal seistes muutub magus-hapust hapukasmagusaks. Varsti toon pisimuudatustega "Õun ja õun" postituse värskemaks.

 

Neljapäev, 22. september 2022

Sügis algab homme varahommikul

Eile jalutasin aias, nagu tänagi: iluõunapuu.

Aed.

Täna käisin Põhja-Järvamaal, tegelikul Järvamaal. Tõin Märjandi külast Rebase talust õunu degusteerida; kokku sai 16 sorti ja tagasiteel käisin veel ühest aiast läbi, kust olen ikka läbi käinud. Nüüd on õunu.


Neljapäev, 8. september 2022

Sitt ehk toit

Praegu on kägi bergamottide aeg.

'Narodnoje'. Tegelikult on taldriku palett värviline: lisaks ?, 'Orlik'.

Mesilane askeldas roosis.

'Bajana' hilised marjad maitsevad nagu viinamarjad.

Kõrrepõllul jalutades trehvasin mägra sittu. Nii mõni nädal tagasi trehvasin mäkra ennastki. Käin vist pea iga päev öö eel 10 ja 12 vahel jalutamas, pead tuulutamas; suvel vaatan taeva kuma, nüüd tähti ja tehiskaaslasi. Siis nägin värskelt korjatud odrapõllult looma tulemas. Esmalt oli nagu kass, siis korraks mõtlesin, et kährik. Seisin nagu post; tuli 5 meetri kaugusele, aga ilmselt haisesin imelikult, läks teekraavi tagasi ja ületas tee nii 15 meetrit minust eemal. Ma ei olnud teadnudki, et mäger nii hõbe-valkja karvaga on; ja et kärplane on... mäger on mäger. Aga tõepoolest ninaga õhku uurides kerkis ta kael kärplasele omaselt pikaks-kõrgele; jõe ääres oleks eemalt saarmaks pidanud. Mäger on ploomidega maiustanud. Minu aias sellist saaki küll pole; tekkis endalgi soov überkaudu aedu uudistada, aga ei tihka-viitsi naabrilt uurida, et mis kus... mägra sitast nägin, et ploome on... . Sitas on ka satikaid.

Ikka mägra hunnik; uba on vast minu aiast... uba ja karvad pole kõikse seedujad.

Veel sitta; ilus ploomikivide torn. Ma ei viitsi kellegi toitumisest eriti kunagi lugeda ega kuulata, ikka mõtlen, et toitumine on sittumise osa.

Kui oled paar päeva tagasi neli seakeelt loorberi, pipra ja tilliseemnetega maitsestatult keetnud ja puljongi saanud, siis teed puljonist suppi. Vist maitsvaimad road sünnivad liiga pisikestest peetidest, mitmeharulistest porganditest, kartulikonksult pihta saanud kartulitest, sibulast, küüslaugust... praed-pruunistad roostevaba poti põhjas rapsiõlis veidi, lisaks kübeke rosmariini, raatsimise järgi kraakovi vorsti, valad pokaali toorest garnachat peale (minu pokaal on 187,5 ml ehk 75cl jagatud neljaks) ja puljongi ja kolm peotäit pestud ümarateralist riisi lisaks. Vein annab nüansikama happesuse kui mistahes (eriline) äädikas.




Teisipäev, 30. august 2022

Eile

Eilne kurgisaak. Kas oli selle suve viimane soe päev? Sel suvel toimetasin kurkidega teatava nürimeelse järjekindlusega: veel 28. juunil tegin kurgi III külvi, lugesin suvesse jäävaid päevi ja vaatasin aiaajaloo päevikutest esimese saagi kuupäevi; ei tea, milline suvi tuleb-on. Rahaliselt läks ligi 3-euroseid seemnepakke mulda tühjendada kulukaks, aga restoranis pole odav. Kaks soojalainet kurgile sobisid; sel aastal ei kastnud aiamaad kordagi. Viimaseks külviks kasutasin 'Cantara' H-d; tema kurgid on omapäraselt veidi konksjalt karvased, saagikus väga hea. Kurke marineerin miskit kolmkümmend aastat tagasi ajakirjas "Maakodu" ilmunud "Nii..." pealkirja all Kasukakurgid viisil. Mina kasutan 3-l purgi jaoks soola, suhkru, äädika vahekorda laias laastus: 2-2,5 sl:3 sl:3 sl. 

Kurk näeb veel täitsa värske välja.

Selle sibulakorvi suutsin lõuna eel silmade kõrguselt lauda põrandale kukutada. Nüüd pean mölkidega sibulad välja sorteerima: 'Corrado' nimeline tippsibul kasvatas väga ilusa saagi.

Vana herneselektsioon sai üle selekteeritud, kuigi annab täitsa stabiilse kvaliteediga saaki, aga nii on ajast-aega tehtud.


Kolmapäev, 17. august 2022

Jälle nädal suvest läinud:
Must sõstar taluaedade valikust. Tegin aastaid tagasi küllaltki põhjaliku ümbruskonna aedade revideerimise. Valik oli karm; pistikud tegin kolmest leiust. Üks oli tarjas suurte esimeste marjadega; maitse oli võibolla liiga hapu, aga saagikus ja pahklestale ja haigustele vastupidavus head. Teine oli tuntud 'Öjebyn'. Komanda valisin püstaka kasvu järgi; saagikus ponud just kõige parem, aga tahtsin näha, et kuidas aias käitub. Enda meelest praakisin järelhinnangut tehes edasi istutamiseks kolmanda välja, aga sel aastal sain aru, et kõik kolm on alles. Tõsi, esimest ümberistutamist ei teinud mina, lasin teistel teha - "saate põõsaid". Sel aastal "ilmus välja" suurte marjadega variant, mida pidasin ebaõnnestunuks ja olin ta vähese saagi pärast kevadel lõkkesse viinud. Nüüd tean, et olin lõkkesse viinud siiski alles jäänud kolmanda vaiandi ja suurte marjadega varianti pidasin viletsasse maasse jäänud 'Öjebyn'-iks. Suurte marjadega leid sai kasvuhoo ja saagi 'Öjebyn'-ist kolm aastat hiljem. Segaduse kingitus: 
Olen seda karusmarjapõõsast endamisi kaheteist liitri põõsaks nimetanud. Sel aastal saak kõige suurem polnud, seeeest oli palju suuri marju ja 10 liitrit sain, lisaks veel mõned hommikusöögid. 


11. augusti tuul raputas esimese pirnisaagi maha: 'Mliivska Rannja', aretatud Ukrainas; meil külmaõrn. Maitse väga hea, viljaliha mahlane ja sulav.
Sel aastal on pirnid pisemad.

'Marssal Žukov' on juba võtta. On varieeruva suurusega, suurest keskmiseni; maitse rahuldav või hea, pisut hapukas ja pisut magus, värskendav; plussiks on sulav viljaliha, südamiku ümber on kivisrakke, aga söömist nad eriti ei sega. Pirnid säilivad külmkapis päris pikalt - vähemalt kaks nädalat, siis said otsa. Külmakindlust kommenteerida väga ei oska, sest tema aja talved pole -25 kraadist madalamale langenud. 'Marssal Žukov' oma lahja maitse tõttu ei leia põhisordina kohta minu aias.  


Neljapäev, 4. august 2022

Suvereis III, Sangaste mõis

Läksin metsa magama ja ärkasin metsas.
Teel.

Vidrike järv

ja rohumaad.

Pühajärv. Otepäält põikasin läbi, et pildimasina akut kusagil laadida, bensiinijaamas oli ainuke hommikune kohvik. (Raha?-)teenindaja oli vaimustavalt loll, sest loll klient ei tohiks nii mõjuda, sketš "idiootidest" bensuka kohvikus, minuga poldud seni kohvi soovi eel suheldud kui vaegkuuljast närvidele käiva seniilse vanamehega, võibolla saab tüdruk tuleviku hommikutel targemaks. Olen küllalt salliv ja piisava enesehinnanguga, et pisiasjadest stseeni mitte teha, aga sellegipoolest on häirinud ühes Eesti kohvikus kuulma satutud teenindaja rumal-kommentaarid töökaaslastele klientide suhtes, samas naeratas klientide ees imalalt; siis mõtlesin, et sellise koht pole kohvikus inimesi teenindada.

Sangastest edasi ja vaade tagasi ja sinna-tänna: Tiidu küla ja Lossiküla küla.

Sangaste mõia peahoone Lossiküla külas. Minu arvamusel on tegu maitsetu ehitisega. Jah, tegu on suurejoonelise esindusliku hoonega, siit-sealt lugedes, et ühe esinduslikuma hoonega Eestis, aga kui liita viktoriaanlik elamu ja historitsism, siis on kokku poolmaitse, mida interjööris iseloomustab eriti kujundlikult maalingutega kahhelahi, mis siiski on maitse, aga vähene. Peahoone ehitati 1879-81. Bergile meeldisid lihtsad, lausa talurahvalikud toidud.

Vana Berg, rukkikrahv. Isiksus. Tema elulugu lugedes saab järeldada, et tegu oli keskendumisvõimelise ja tegudele suunatud inimesega - reisipäevikud, ehitamine, töö põllumajanduses. Büsti juues noriks nina kuju üle, ka Bergi vanapõlve piltidel on tal ümarduv nina ots, mis ei ole skulptuuripäraselt teravduvalt alla vajunud; ilmselt oli skulptor klassikalise dilemma ees, et kuidas lahendada veidi pehme vanainimeselik nina. Enamasti skulptorid "ilustavad", seeasemel et õilistada portreteeritavat karakteriga, oskuse asi.
Kui vaadata krahv Bergi perekonnalugu ja tema kaasaja kirjandust, siis ei saa kuidagi üle ega ümber teisest krahvist, krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi'st - "Sõda ja rahu" (perekonna lugu) ja tolstoilisus klapib sisult juttudega Bergist - https://et.wikipedia.org/wiki/Tolstoilus.

Berg katsetas igasugu maailma taimedega ning rajas liigirohke pargi, ka tiigikalandust proovis.

Metsaparki on matkarajad rajatud; on hooldatud, aga rahvahariduslikult väheinformatiivsed. Infotahvlitega on eesti loodusradadel üldse nii ja naa (on ja pole): üldjuhul satutakse märgitud radadele lastega, või grupiti, tehakse (parves) läbiränne; ja siis on pikk jutt sitt jutt, pea haaramatu, lausa tülikas; nii oleks vaja mõelda kavalamalt.

Maamärke ja kultuuriloolisi pilte vaadates (täiuslikud ansamblid) jääb mulje, et mõisnikul oli (kuldajastul) plaan vanast loobuda, aga nüüd on vist kõik muinsuskaitse all. Aerofotodelt on hästi näha ilmne kompleksi kujundamise plaan: loss on maastikus suveräänne, kõrvalhooned paiknevad ühtse süsteemina kõrval (tööliste elukohad-töökohad).

Uus tall-tõllakuur on überehitud elamuskeskuseks.

Meierei, ilmselt tööliste korteritega.

Veetorn.

Üle suplustiigi paistab mõisa rehe vare.

Lõpp.