laupäev, 28. jaanuar 2023

Seemned koos

Aia uute liikide-sortide pildilt on puudu kaks kurgi sorti ja kaks suvelille. Uusi kokku on päris vähe, või mis?
-

Eile tuli telefonikõne, et soovitud suvelill on olemas, nii et kõik seemnete soovid on täidetud. Eile sattusin ka väikelinna seemnepakikeste postipakki tooma. Vaatasin seal ka poodide seemnevalikut - seda lille polnud. Suvelillede kasvatamises olen viimased neli aastat väga-väga tagasihoidlik olnud - viimasel kahel ainult ainukesena jäänud roosi ümbrusesse külvanud, et koht rohkem hooldatud oleks; ühel rõngaslille, teisel madala mungalille, ja kõik. Sel aastal aga plaanin ühe pika suvelillede peenra aiamaale teha, et oleks rõõmsam; külvan pruudisõlge ja siia-sinna madalat peiulille, nii on plaanis.
-

Kuigi olen paar laiemat katsetust köögivija kasvatamises ette võtnud, ei pea ma end eriliseks katsetajaks. Katsetasin üks kord hernestega ja teine kord aedubadega. Olen reeglina kindlaks jäänud oma aiast korjatud seemnetele ja ostnud peaasjalikult aastast-aastasse 'French Breakfast 3' ja kurgiks 'Amour' F1. Minu kurgikasvatus on suhteliselt erandlik. Ma peaagu et ei kasta kurke. Minu vanaema kurtis samal maal, et kurk ei õnnestu, mina aga ei kurda. Tuleb kasvatada jõulisema juurestikuga sorte, selliseks on 'Amour' F1, talle on ka iseloomulik vähem harusid, see-eest on harud kaugemale ulatuvad ja pikalt saaki andvad. Põõsatüüpi ja suure esimese saagiga kurgisordid ei ole minu aiamaal end õigustanud.


pühapäev, 22. jaanuar 2023

Mis seal ikka

Vist enamik aednikke hakkavad juba jaanuaris seemnevaru täiendamise peale mõtlema. Aeg läheb ruttu. Eelmise aasta sortimendi pilt on meeles, kui aastast-aastasse pakutavat vaadata, siis on pilt väikste muutustega. Täna vaatasin igaksjuhuks Põhja-Ameerika ja Saksamaa seemnevalikut; üks kõrvits hakkas silma, ka Eestis pakutakse. Mul oli kujunenud lemmikpildiks üks Suur-Britannia seemnetootja, aga juba teist aastat nad EU-sse pakikesi ei saada, nii vaatasin eelnevatel päevadel Läti, Leedu, Tšehhi, Rootsi, Hollandi ja Prantsusmaa pilti, sest konservatiivsusega pole midagi peale hakata. Uudiste nimekirja panin ühe basiiliku ja veel 1-2-3-4-5, keda pole varem kasvatanud, aga basiilik sai määravaks, et sealt tellida, käes ja kapis. Kõike ühest kohast ei saa ja soovid võivad üleöö täieneda, nii on tahtmiste nimekirja teine osa veel liikvel, tean, et juba peamiselt täidetud... üks suvelill ongi ainult veel jäänud. Kodus teen osade kappi jäänud seemnetega idanemiskatseid, ühes pruudisõle karbis polnud aastaarvu ja ei suuda ka meenutada, et kummalt pruudisõlelt võetud, kas üldse võtsin neilt veel üks kord kasvatatud väiksematelt, neilt emalt jäänuilt. Idanemismärk jäi ilmumata. Ja hernest on veel neljast umbmääraselt määratavast satsist; peaks vist osa ära viskama. Ühe, vist vanima, panin täna likku; selle kuivatusrestil oli 2013. aasta valijakaart aja märkeks pandud peiulille seemnekihtide vahele. Lilleseemned ja sangata kastrulis olnud põldoad viskasin ära, aga herne prooviga olen vist irratsionaalne.


laupäev, 24. detsember 2022

Häid pühi!

Päike paistab tahatuppa. Kolm 'Aiarosaliat' ja kolm 'Liivi sibulõuna'. 'Aiarosalia' ongi nii mahlane ja maitsev.


laupäev, 10. detsember 2022

Talsik

Sumpasin põldudel

ja metsas.

Eemalt vaatasin, et kes inimene on metsas käinud, keskmise maa pealt vaatasin, et naisterahvas või laps. Lähedalt sain aru, et hunt. Hundi tegutsemist olen märganud juba üle aasta.

Vaikus.

Hunt on ilmselt metsast ja kraavijäält metskitsi jälgimas.

Põlluvahel.




pühapäev, 30. oktoober 2022

Õun ja õun

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu, pika järelmaitsega - avar. Parim maitse tuleb järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset kaotamata veebruarini. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem ei ole külmakahjustusi näinud, 9 viimast aastat on soojad talved olnud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ja esineb saagita aastaid. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed ehk puult kukkunud õunad kaotavad maitse; puult nopitud õun on hea; päev-paar enne täisküpsut korjatud õun säilib kuni nädala. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga. Puu saagikus on ebaühtlane; vanal hooldamata emapuul on saagita aastaid ja saagiuputust pole kohanud; ka noorel puul on olnud saagita aasta, aga väga vahelduvat regulaarsust pole täheldanud - head saagiaastad on vaheldunud rahuldavatega. Puu on suure kasvuga.

'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kavatsen teda kasvatada poogituna külmakindlama sordi võras.
'Kasper' - parim suveõun, vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga.

'Kitaika-mat' - teda aeda pookides oli mälestuses noore õunapuu kuni 90-grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise (kitaikadele omase) pargiga, posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalilt pole saanud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kasvukohas-kliimas, või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul ja säilivad väga lühikest aega.

'Korobovka' - vana vene suvisort: tuntud ka meie vanemates aedades (olen kohanud Tallinna ümbruses). Õunad väiksed lamedad-lameümarad, kerge vürtsiga, magusad ja mahlakad.
'Liivi kuldrenett'
 - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Jääb nišisordiks maitsemeele puhkepäevadel. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.

'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga ja suurepärase aroomiga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam. Minu lemmik taliõun.

'Narodnoje' - suvelõpu ja sügissort. Kolme-neljaaastase puu ladvaks poogituna viljus juba teisel aastal. Saagikas. Küps õun on vahaja kollase tooniga, ilus, magushapu, mahlakas, väga küpsena muutub valgeklaarilikult koredaks, aga maitse on parem. Näib, et õunte käitlemisomadused - trantsporditavus, säilivus, köögis kasutatavus on meil levinud varasügise sortidest ('Kaja', 'Melba', 'Sügisdessertõun') etemad. Puu on loomupäraselt madalama kasvuga. Külmakindlust kommenteerida ei oska. Nimetatuna olen sorti kohanud ühe nõukaaja eesti kolhoosi/sovhoosiaia istutatavate nimestikus, kas istutati, ei tea. Eestis pole sort levima hakanud, võimalik, et see aed jäi riigikorra muutudes sööti ja enne täisküpsust rohekad õunad ei kutsu rahvast sööma.

'Paide taliõun' - suurepärase maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talvel on [korjata tuleb septembri alul] õuntel rahuldav maitse, vürts taandub, muutuvad mahedamaks ja magusamaks.

'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun. Enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad detsembrini. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

'?' - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias) - septembri jooksul, sahvris säilivad oktoobri lõpuniPookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult mis oli ostetud eelmise sajandi viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

Katsetuses olevad sordid:
'Babuškino' - vana vene talisort, hilise viljakandealgusega.
'Moskovskoje pozdnee' - Venemaal aretatud talisort.
'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort.
'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu.

Suurema tähelepanu alla jäänud sordid:
'Belorusskoje sladkoje' - Valgevenes aretatud magus talvehakusort; kärntõvekindel (Vf geen) - see on suur pluss. Tarbimisküpsuse saavutab sahvris seistes oktoobri keskpaiku, head ka jaanuaris.
'Orlik' - hea maitsega sügis- ja talvehakusort, happed ja suhkrud on tasakaalus, viljaliha veidi mõru-parkiv... aga järelmaitse meeldivalt pikaldaselt suhkrune.
'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast juba pigem vähese maitsega.
'Tallinna pirnõun' - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin klaasjaks muutunud vilju luksuslikult.

Jäänud, olnud:
'Aamisepa 14' - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust, oli 3 erinevat.
'Alesja' - Valgevenes aretatud talisort, magushapu. Maitse hinne jääb hea(nelja) tasemele.
'Anis alõi' ('Punane aniis') - kehva maitsega väiksepoolsed õunad.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') - ja 'Punane aniis' kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat 'Joonik aniisi' ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas - õunte hea maik tekib septembris hoiuruumi korjatud saagi järelküpsedes, siis aga hakkavad järsku riknema. Puus (üle)küpsenud õunad ei ole hea maiguga. Hoiuruumist võetult maitse kõrghetkel väga hea maiguga ja väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis. Noor puu on iga-aastaselt viljakas.
'Antonovka' - hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel, siis naudin vahelduseks ühe õuna omapärast vürtsi... lauaõuna-portsuks on nad liiga hapud.
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem ja on vähem hapud; maitsel ja viljaliha konsistentsil on sarnasust vana klassikalise turuõun 'Gravenstein'-iga.
'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.
'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.
'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. (Olen sellisest asjast ka Eestis 'Croncels'-i kasvatamiskogemust jaganud kirjatükist lugenud.) Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Olen seda sorti kohanud kolmes (nüüd juba rohkemas) vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valmi, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid seemikalusel ühtmoodi mittevalmivalt. Aga valminud õunu toon isikupärase maitsevahelduse jaoks oma sahvrisse.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe, loobusin sordist.
'Kersti' - Pollis aretatud magushapu talisort. Võra näikse kujunevat ebastandardseks; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Mureda viljalihaga, magushapu. Õunad närtsivad tavalises sahvris säilitamisel liiga ruttu, seetõttu ei saa põhisortide hulka. Üks puudus on veel - lehestik nakatub kärntõppe.
'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita - vesine maitse, st. liiga mahe.
'Konfetnoje' - suvisort. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad, aimdub imevähe hapukust, põhjas pisut-pisut parki ehk kuivust. Pisikese kuivuse tajumise pärast ta minu aia põhisortide sekka ei jõudnud, aga magusaid ja mahlakaid õunu armastavad inimesed ei lase end sellisest väga-väga väiksest probleemist häirida. 
'Koonik' - kehva-maitsetu maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.
'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga; puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist-kujunduslõikust, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre. Miks olen aastaid end saatnud sordi siia aeda toomata jätnud? Küllap on piisanud sügisest talvehakuni olemasolevast... ma ei vaimustu omapärasest meeldivast magusanoodist, mis iseloomustab 'Leedu pepin'-it ja temast aretatud sorte.
'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud maitsev suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Kvaliteetset saaki pole siin saanud.
'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.
'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.
'Melba' - magushapu suvelõpusort.
'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga, kuid minu jaoks jääb õuna maitse liiga mahedaks. Ilmselt kasvab paremini Lääne-Eesti saartel ja Edela-Eestis. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.
Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju. Saagikas sort.
'Pepin-šafrannõi' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, viinamarjasuhkru alatooniga - peene vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega, taastub hästi.
'Pervinka' - kasina maitsega. Kärntõvele resistentse (Vm geen) sordi viljad on viljamädanikule vastuvõtlikud. Sort saagikas. Puuduseks õunte lühike säilivus - põhisaak valmib septembri alul.
'Pirja' - Soomes aretatud magushapu suvesort.
'Pärnu tuviõun' - ei taha, kuigi lapsena Saaremaa aias sai üks sügis päris isuga söödud. Sordi puuduseks on hea maitse lühike kestvusaeg (peab peale sattuma) ja õun on muljumisele väga tundlik.
'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav, seemikalusel puu võra halvasti kujundatav.
'Streifling Herbst' ('Sügisjoonik') - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.
'Suislepp' - vana suvisordi poogendeid oli huvitav jälgida, aga vaimustust ei tekitanud.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse. Saagikas sort.
'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud mitmes vanas aias. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.
'Sügisdessertõun' - maitsel veidi puine alatoon (iseloomulik suurema parkainete sisaldusega õuntele), on hea magusapoolne mahlakas dessertõun. Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset. 
'Talvenauding' - on aias ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu-puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla.
'Tellissaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea. Mööndusega maitse suhtes, näen tal aias kohta hästi säiliva viimase õunana, kuigi loodan leida asendust.
'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.
'Tšernogus' - vana sort. Kasina maitsega viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.
'Vaarikõun' - vili valmib septembis ja säilib päris pikalt. Meeldiv tasakaalus ja vürtsikas maitse, aromaatne. Suur hulk vilju muutuvad südamiku ümbert klaasjaks. Õun kuni keskmise suurusega lameümmargune, kantidega. Karikaõõnsus peaaegu puudub. Karikas ümbritsetud viietiselt nibude ja kurdudega. Viljavars lühike, roostetaolise kihiga kaetud varreõõnsuses. Valminud vilja koor kaetud vahakorraga, hele rohekas-valge põhivärv kaetud vaarikpunaste tihedate joontega ning laikudega. Maitse puuduseks on lühike-kuiv järelmaitse, kuigi vili on aromaatne ja mahlakas.
'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu kõrge kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva tasakaalus hapu ja magus maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järgemööda. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väike.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Maitse magushapu, ei midagi erilist; mahlakas lõpumaitses on ploomilikku vesist ja veidi teravat hapet.
'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud.
__


Kui aiast üle tosina seemikut ja nelja sordikahtlust mitte arvestada, siis on hetkel aias viljapuid-õunapuid 35 sorti. Lisaks on veel aia äärealale tekkinud väike rida õunapuid sordiaretuskatseks, aga neisse suhtun üpris kergekäeliselt, sest pole kasutanud suunatud paaride valikut.

Muidugi on minu aedade ajaloos ülalkirjeldatust rohkem sorte ja vorme, aga, aga... kõigest pole vaja ja ei jõuagi juttu teha. Siiski lisan postitusse posu sorte keda ei plaani aeda tuua... on aga minu degustatsiooni laualt läbi käinud:
'Amorosa' - meeldiv värskendav hapukas õun, nahkjas-nätske viljakoor lisab kaua kestva järelmaitse, aga maitsete bukett on liiga lihtne,
'Antei' - taliõun, kehval agrofoonil viljade kvaliteet ei rahulda, maitse magushapu, hapete bukett veidi ninnahakkav/murune,
'Auksis' - ilusa välimusega ja mõnusalt koreda viljalihaga talvehaku õunad on meeldiva maheda magushapu maitsega - maitse liiga iseloomutu,
'Delikates' - löögiõrn, magushapu,
'Eva kuld' - kaunilt värvuv magusapoolne maheda peene vürtsiga sügisõun on jätnud mulje, et kõige peenem maitse jääb Kagu-Eesti kanti,
'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort, maitses igav ühekülgne veidi terav hape; viljad puult liialt varisevad,
'Jaspi' - 'Melbat' meenutab,
'Kaari' - vähese maitsega vesine hapukasmagus,
'Kaidi' - kauni punaka värviga nahkjas vahane koor viitab heale säilivusele, magushapu, meeldiv-värskendav, viljaliha punakate kiududega, 
'Kaimo' - pestud-magus sügisõun,
'Karamba' - magus õun, värvub väga kenaks, maitse kõrghetk jääb sügisesse, uuel aastal on endiselt mahlane, ent vürtsita,
'Kastar' - magus, tuim,
'Katre' - näib, et puus arenevad viljad väga ebaühtlase suurusega; turul mõjub viljade välimus tuhm-määrdunult, heaks säilimiseks tuleb saak koristada õigel ajal - nii saabub peen maitse jaanuari lõpul, mahedal tasakaalus maitsel iseloomulik noot, meenutab kollast ploomi, aga vesised õunad lõpetavad isu ruttu,
'Kirki' - igav 'Talvenaudingu' maitse,
'Komsomolets' - Tallinna botaanikaaias tutvusin puuga kellel stabiilne ja kvaliteetne saagikus, võibolla on punased õunad head moosiks keeta,
'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort; väga kaunid sügavpunaste joontega õunad; keskpärasel hapukasmagusal maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), (lisaks) muutub osaliselt klaasjaks,
'Kovalenkovskoje' - lage,
'Krista' - küps vili väga isuäratava välimusega - kumav, aga maitse liiga vesine - magushapu,
'Lea' - rohu maitsega,
'Liberty' - mureda viljalihaga, värskendav... miski vastu ei hakka, viljad tarbimisküpsed juba oktoobrist, taliõun; aretatud USA-s; puuduseks võib olla nõrk külmakindlus - võibolla katsetan teda siiski,
'Ligol' - mureda viljalihaga magusapoolne õun, peene vürtsiga, kauni kuju ja värvusega, aga teadmine, et kümmekond aastat tagasi kahjustusid Eestis puud külma tõttu, tekitab küsimuse soovitussortimenti arvamise põhjendatusest; ilmselt tasub intensiivaedades kvaliteetse saagi pärast riske võtta,
'Liivika' - mahedamaitseline, veidi puine "kõigilemaitsev" sort,
'Lobo' ja 'Spartan' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldi sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks, järelmaik väga-väga lühike,
'Madli' - tuumakas puine-mage õun, aga ka vürtsikaks hinnatud,
'Maikki' - punane pisut suislepliku happega valgeklaar,
'Make' - mage,
'Meelis' - oleks nagu Polli magushapude uudisaretiste maitse-etalon, liiga peene-vähemärgatava maitsega,
'Merry Gold' - mahe, meeldiv, veidi hapukas, tasakaalus magus ja hapu; veidi mõru koor lisab omapärast vürtsi ja toob magusust esile,
'Mõnu' - mõnusalt magushapu, vihjega 'Antonovkale', löögiõrn,
'Pfirsichroter Sommerapfel'? - septembri alguspooles valmiv õun on kooniline, kantidega, siiski veidi rulljas, kuni keskmise suurusega, värvub joonelise punaga, koor nahkjas, viljaliha valge, pehme, koore all punakas, maitselt mage, kuigi aimatavat hapet siiski on, aga rahuldavale maisemomendile tuleb peale sattuda, on korraks; puu on viljakas, nõrga kasvuga, rippuvate okstega, lehestik iseloomulikult punakate roodudega, näib sinakas - pikad lehed hoiavad keerdu (lokki),
'Pobeda' - magushapu, igav,
'Raeda suviõun' - mage,
'Raile' - mahe, ei midagi erilist,
'Salla' - kirjanduse andmetel kompoti ja marineerimise õun, helekollased väiksed viljad küpsevad puus üle ja maitsevad magusa ja jahusena, ise eelistaks köögis kasutada happelisemat õuna,
'Sinap orlovski' - keskpärane või kasin maitse, kirjanduse andmel vajab sort maitse arenguks sobivat suve,
'Solnõško' - hapukas, vürtsiga, löögiõrn,
'Sputnik' - vähese maitsega,
'Zarja Alatau' - magushapu jõulise maitsega taliõun, vürtsid-happed jäävad liiga lihtsaks, aga sellegipoolest hea õun, ja ilusa ühtliku kujuga; kusagilt kirjandusest hakkas silma, et sordi parimad omadused põhja pool välja ei kujune,
'Virve' - maitsetu, kerge, magus, löögiõrn.

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli (K. Kase) uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid on minu maitsele igavad. Olen elu jooksul küllalt palju kohanud huvitava-isikupärase-meeldiva vürtsiga magusaid seemikuid, peamiselt jagan nad kahte rühma: 1) sordikirjeldustes nn.vürtsikamatena kirjeldatute laadsed nimetan puisteks ja 2) kergema maitsega mahlasemad tüübid nimetan pestuteks. Ja Kase magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised - mis veest närida? Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde - pean maitset tähtsaks.

Tundub, et olen õunte (põhisortide ja katsetuses olevate) valiku piisavalt laiaks kujundanud, et maitseid on piisavalt. Ma ei pea enda aeda kollektsioonaiaks; kollektsioon on minu peas, ja ka märkmetel, ja aedades kokku. Võin kergemeelselt öelda, et minu aias on aastatega välja kujunenud tasakaalus arvudega põhjuslik sortide-leidude väljapraakimine ja juurde toomine. Hindan õunte maitset, mis on loomulikult seotud viljade teiste kvaliteedinäitajatega, muud süsteemi pole, ei mingi koha patriootlikust ega lõputut geneetilist mitmekesisust. Aed on söögi pärast.


PS: kuna on tulnud küsimusi, et kas kasvatan viljapuid ka soovijatele, vastan - ei.


reede, 28. oktoober 2022

Hiline pealelõuna Tartus

Tähtverest Emajõe äärde.

Emajõgi.

Kesklinn.

Ülejõe.

Raadi. Sõbra aias kasvab suhkruvahtra-lehtedega harilik vaher, suur puu.


kolmapäev, 19. oktoober 2022

See sügis ja õunajuttu

Täna jalutasin aias, nagu ikka. Paidetalid on lehetud. Vaatasin jaheda põhjatuulega sinist taevast läbi raagus võra, talvine, kevadine, sügis. Olen sel sügisel vähe pilte teinud, kuigi värvi, päikest ja sumedust ja väikest tasast vihma on olnud.

5. oktoobri õhtu eel käisin põldudel jalutamas; testisin oma uut tuule- ja vihmajopet. Töötas. See vaade näis eemalt köögiaknast vaadatuna kõige kirjum, lähedalt vähem.
-

Rebase õuna- ja kartulitalust toodud 'Liberty' pakkus õuna maitset mida olen otsinud - 'Elstar' + metsik noot. Metsikud noodid on väga võluvad, pärinevad pärisõunapuudelt.

Sel aastal viljus esimest korda 'Belorusskoje sladkoje', neli suurt vilja. Täna sõin viimase, et võrrelda ühe teise magusaga.
-

Päikest.

Sumedust.

Täna võtsin puust suveõunu. Minu aia keeles 'Kondaja pirnõunu'. Huvitav leid; õunu on puust võtta augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani, kaks kuud. Leid on väga saagikas.

Täielikud suhkrupommid kosutasid kange kohvi vahel ennelõunal. Lühikese unega ööle, tegelikult jahmerdavate unenägudega hommikuunele järgnes magusate õunte isu.