Tegin laupäeval pikema rattaringi, ja jalutasin. Kolmanda peatuse tegin ühes talukohas. Kusagil siinkandis kohtasin kunagi ammu-ammu aida nurgakive ja lamedat astumiskivi, ilusad olid, aga siin vist päris mitte. Siin elati veel 1960. aastal, nagu ka ümberkaudu kohtadel, siin oli muinasjutuline väikse hooviga talukompleks... nii neid illustratsioonidel kujutatakse. Lootsin romantikuna veel tajuda hooneid ja hoovi ja koha hingust ja hääli, aga ei midagi - savine tolmav põld ja rabani raiesmikud.

Vitaalne mustsõstar on.

Aga tee läks edasi...

Need õunapuud väga vanad pole; vahetult enne inimeste lahkumist kasvama pandud... kartuli- ja odralapile.

Inimesed kipuvad üle panema.

Tarnu vaatasin pikemalt.

Seekord mõtlesin, et kirikut ei pildista, aga uks oli lahti.

Siit ja sealt

Lillepeenart ma enam ei pea. Nüüd on marjapõõsaste pool-formatsioon. Asjalik.

Siit-sealt paistvad ja ootamatute rännakutega narsissid on liiga palju, liiga virr-varr, ka üks on liiga suur. Viimase, valge ja ajaloolise roosisordi võttis A. omale, keelas ära visata; las siis jändab.

-

-

Sügisel tehtud peenrad pragunevad, nagu ikka, no ei leidnud head tööriista mulla kobestamiseks: käsikultivaator teeb lihtsalt tükid; on kuiv olnud... vihmamärg aitaks lagundada. Otsisin netist ka miskit reha sarnast, aga sellega ei pääseks ikkagi taimede vahele.

Õuna- ja pirniseemikuid oli kuivavate pragude vahel valus vaadata. Lõpuks ostsin ehituspoest 7 euro eest sellise käsikõpla,

vist nimetatakse ka jaapani kõplaks. Täitsa hea tööriist - töötab nelja pidi: kahe otsa, tera ja seljaga. Selga kasutan nuiana. On ju enamvähem tulemus (peale kultiveerimist)? Pildil pirniseemikud. Palja käe jaoks oli käepideme plastivalu ja kleebitud katte serv liiga kare-terav-hõõruv ehk ebakvaliteetne; pidin terava noa ja liivapaberi abil siluma. Vars võiks pikem olla; siis saaks käe asendit muuta; sundasend väsitab ruttu.

Laukude aeg...

... teeb kala praadimise lihtsaks.

Ajalugu

Siin oli kunagi sauniku koht ja maja ees 3 hektarit põllumaad; põllumaa jagunes Eesti ajal kolme külas asunud talu lahustükkide all. Rohkem ma siin ajalugu ei tea, kui et sauna kõrvalt läks teeke turbarappa ja naabrimehe pajatusi mõnest külainimesest ja üht-kaht lugu II maailmasõja ajast, ja siis muidugi kolhoosi saaga. Ja, ja veel inimkontidest, mis ahjuehituseks liiva kaevates välja tulid, et on surnuaed. Kõik. Ah jaa, üks pelgupaik, mille kasutuse aega tõestavast materjalist pole mul aimu, on linnulennult 2 km kaugusel.

Igavusest hakkad otsima märke, et äkki on kuskil siin rohkem ajalugu. Vaatad mägrauru liiva, otsid küntud põllult teab mida - selle künka otsas on tumedam muld ja kõrgemad liivased ääred, äkki on ka tulekahjustusega kive, või üldse kive? Kividega oli siin kitsas, on maa sees peidus. Kõrval asus ilmselt juba muiste suurem küla, seal suure paesaare peal oli algeliste atradega parem künda. Siin tehti alet. Külje alla ulatus vanal aal üks Pärnu jõe lisajõe algusots, ulatub praegugi, aga jõest pole sel enam midagi; enne kolhoosi tehtud maaparandust oli sauna taga kevadeti uputus, niidu lohkudest võis lõksu jäänud lutse ja hauge korjata. Põld on dreenitud. Sel aastal käis üle põllu kartulikorjamismasina laadne kivikoristusmasin; viis põllult kartulisuurused kivid ja paakunud mulla tükid minema; suurtest kividest masin jagu ei saanud, need viis hiljem tõstuk minema. Põld on nüüd tihkeks tambitud ja tolmav, tolmab teist päeva, õues saavad silmad liiva täis. Eks näeb, kui põuda ja tugevat tuult veel on, mis külvist saab.

Eile õhtul käisin telefoni teel elust aru andes põllul tehtud tööd vaatamas, uudishimust, jutu kõrvaseks. Kivikeste-mulla hunnikust (hunnik on minust kõrgem ja suht pikk) hakkas silma teistmoodi moodustis. Täna hommikul külastasin kivikeste-mulla hunnikut veelkord, leidsin kaks tükki veel, vaatasin veel, et ehk on ka tulekahjustusega kive või põletatud savi:

Lõuna paiku läksin kindlas suunas põllule; läbi aja on hakanud põllult silma üks ebatavaline kividerohke koht. Arvasin maapinna kõrgusi vaadates, et seal võis olla muistse põllu serv, kivid kanti-veeretati kõrgema koha alla - nii nad osati tänapäevani seal olid. Aga üks versioon oli veel, et kusagil seal oli maaparanduse järgne riguhunnik; kolhoos maksis selle põletamise eest vanaisale palka.

Leidsin veel kolm kamakat. Kõik ühe koha peal; kõik enamvähem ühes mõõdus-kaalus:

Liiva sisse on rauda valatud.

-

Need kaks asja olen leidnud enda aiamaalt, ühe koha pealt - enne laibamatuseid on siin ka põletusmatuseid toimunud, või mis?