pühapäev, 24. november 2019

Kummaline metsaskäik

Käisin metsas jalutamas, et vaatan-kuulan kuidas vesi vuliseb ja vaatan raba, viis minutit on toast esimeste laugasteni minna. Aga keegi paugutas kusagil raba serval just minu päikeseloojangu käigu ajal pea tunnike püssi. Paugulemb. Mul oli rabapeal hirmus olla. Mida ta seal rabaserval paugutas, hämardumisel läks küla poole ja paugutas metsaservaski, kokku tublisti üle kümne lasu. Vahepeal käis korraks mõte peast läbi, et hüüan talle, et milles asi, aga kartsin lähemale minna ja mis ma ikka karjun. 

Sõin jõhvikaid, nad on külmaga ülekäinult nii head, see mahlasus, vitamiinid ja mõrkjus.


Kummaline nähtus: kas metsloom on laukkasse sattund? Nagu oleks taevast midagi suurt kukkunud, või vee alt miski pressinud ja veemuhu üles löönud.








teisipäev, 19. november 2019

Raili intriig

Ühel lähimineviku õhtul sattusin pabereid korrastades lugema üht lehte, kus muuhulgas on kirjas sõnad - ... intriigide loomist. Allkirjastatud paberit vaadates olin kirjutatust üllatunud, sest see ei seletanud mingilgi määral nähtamatu kaebekirja sisu. Seetõttu oli toimunu tühine külamuttide lalin.

Aga siiski nägin järgneval ööl häirivat und. Ja see oli nii realistlik. Nii tõepärase unenäo ühtedeks tegelasteks olid keegi Ülemus ja keegi Raili.

Oli üks kriitiline hetk, kui keegi Raili teatas, et teab minu kohta õudsat juttu, et ma ei ole midagi nii süütuke - oli Mehikoorma poes kuulnud, aga rohkem ei tahtnud rääkida.

Nii käituvad tüüpilised intrigaanid-manipulaatorid. 

Mõtlemisvõimetu õrnhing oleks seepeale endast välja läinud... järgmisel kriitilisel korral soovitasin tal juba eos Mehikoorma poodi minna.

Raili mõtles seepeale päeva-kaks, kuni pidas vajalikuks "õudsa" loo ära rääkimist.

Loo oli rääkinud Ülemus... Raili paigutas Ülemuse interpretatsiooni Mehikoorma poodi. Saamatuke ei teadnud kuidas asjade käik tegelikult oli, ta ei teadnud, et loos esitatud kaks klienti saatsin isikliult ära ja nad olid heas tujus ja Mehikoorma poole nad ei läinud. Ainuke "kolmas isik" meie läheduses oli Ülemus. Loo teeb eriti koomiliseks asjaolu, et kliendid käisid päev-kaks hiljem kui "õudne" lugu oli kuuldud.

Unenäo lõpetas jutt küla pealt, et Railil pidavatki sellised intrigaani kombed olema. Sellele järgnes Ülemuse jutt, et külas pidavat üks intriigitseja olema. Nad olid/on nii alasti ja lihtsakoelised, ja tüütud. Jantliku unenäo tõepära sisustas häirivalt kogu hommiku.


reede, 8. november 2019

Järvselja taimeaia viletsus

Veidi arglik soov midagi ära teha viis mind Tulba taha. Aga sattusin tulemusi mittehindava ja valetava juhi alla...
Pookimiste väljatuleku % on masendav. Ja kvaliteet. Aga see ei välistanud taimeaia juhataja juttu, et tema oli väljavalitu, kellele usaldati pookimise "saladused", tõlgin: väikse inimese jutt lootuses, et teadmine on ehk võim.

Igaks juhuks lisan, et pookimise oskus pole salateadus, on vaja teada taimede füsioloogiat, õppida käsiraamatutest ja meistritelt ja kasuks tuleb ka miski, mida mina nimetan lihtsalt tunnetuseks; ka seda viimast on võimalik õppida, tuleb kogemusega, siiski veidi keeruline õpetada, näiteks, et puuliikide koor on erineva tugevusega.


Mõistatuslikud külvid. Kaks viimast pilti on õunapuude teise suve seemikalustest; mis kvaliteeti loodetakse nõnda saada - nõutuks tegev. Seemned on külvatud imelikult tihedalt ja jäetud pikeerimata. Tühi, aega raiskav töö on tehtud.


Veel külvipeenraid. Nende juures pahandasin taimeaia juhatajaga, et soov siit mullapalliga istikuid saada on jabur, võtsin kollased kastanid müügilt maha. Ühtlasi sain juhatajalt teda, et "õige aednik" oskab siit mullapalliga välja kaevata... poolaasta jooksul kuulsin korduvalt mõisteid "sündind aednik" ja "õige aednik". Aga neil sõnapaaridel pole mõtet peatuda.

Väsitav oli kuulata taimeaia juhataja juttu, et külvid on puukooli jätkusuutlikkuse alus. Oh, kui äraspidine kogu see värk oli, algusest lõpuni.


Arusaamatu.

Selline (omandatud) kolme võttestikuga avamaa-puukooli pidamine on puudulik. Pildil on kolmas võte; esimene ja teine on külv ja tiheistutus kõrgpeenrasse. Sellist pilti nägin elus esimest korda.

Neid veel mõned aastad tagasi hooldatud ja laiendatud peenraid pole tarvis taga igatseda, majanduslikus plaanis oli ja on tegu hullusega.

Kauplemisel oli/on omapärane loogika - ärme taimede eest eriti hoolitse ja laseme hinna poole võrra alla, lõpuks katsume euroga lahti saada. See mõtteviis on täiega ära lörtsinud mõiste -UUS SOODUSHIND!-. Jah, tunnistan, mind ärritasid "uued soodshinnad" ehk 1 € ja 0,5 € maksvate taimede müümine.

Nii katsusin hiina sidrunväändikule algset hinda tagasi saada.

See pole teab mis erandlik punt. Tuhkpihlakas. Vist olid poogitud. Kuidas sellise arengu eest ühtlast (määratud) hinda küsida...


Need korea vahtrad tõin müügipatsilt okaspuude vahelt ära nüüd sügisel. Kevadel nägid nad välja pleekunud hallide kuivanud latvadega. Kuivanud osa lõikasin kevade lõpus välja. Umbrohu kitkumisel ei näinud mingit mõtet, kogust arvestades lootsin tööliste peale, et ümberistutades teevad ka umbrohust puhtaks. Aga selgus, et nii siin ei tehta. 

Siin sain ühe praktikandi üheks päevaks appi, valisime tugevamad-tervemad punased vahtrad välja ja istutasime ringi.

Need jõuetud mandžuuria vahtrad istutasin kolm (kas tõesti?) aastat hiljem samasse potti tagasi. Suvel vaikselt proovisin, et kas on perspektiivi kui taime normaalsele kõrgusele kergitan ja uue mulla panen. Hakkasid kasvama küll. Siin taimeaias välditakse taimede ümberistutamist kui katku. Siin kraabitakse umbrohuga pott pooltühjaks, mis tähendab, et potti jäetakse ka osalt umbrohu jäänuseid ja pannakse uus muld peale ja surutakse puuke kõdunenud mulda sügavamale sisse, puu juurekael jääb mulla alla ja juured poti põhja, umbrohi saab värsket kasvukeskkonda. 

Segadus taimeaias on üldine, põllul ja müügiplatsil, püsililli on siin ja seal, süsteemitult.
Ühe näitena... kevadel paigutati roosid kaootiliselt üle platsi laiali. Roosid sain kevadel enam-vähem kokku koondada, seda läbi vaidluse, et selleks pole aega, nad on kogu aeg nõnda olnud, kus tühi koht sinna paneme ja veel jaburaid põhjusi, lõpuks taimeaia juhataja valas pisaraid, aga tehtud sain. Kuigi pilt sai parem, ei tunnistanud juhataja seda kordagi, sest toimunu oli jäik hoop tema "autoriteedile", alandas seni "saavutatut".
Aga nüüd ülal olev pilt. Siin küsis klient:"Miks nii väärt taimed on sellises olukorras?" Kuna taimeaia juhataja sattus samas olema, palusin tal vastata. Aga too jooksis lihtsalt ära. Nagu ikka, ega tal tööpuudust ole.

Sügiseni laiali olnud marjapõõsad koondasin ühele reale, kohe tekkis sortidest selge ülevaade... mis kõik jäi klientidel kevadel ja suvel avastamata, sest prügimäega võrdsustatav segadus peitis endas paljutki.

Mul pole aimugi sellise kvaliteediga maarjakaskede müügiplatsil hoidmise eesmärgist. Ja neid oli kolmes kohas, vist isegi neljas ja üksteisest täiesti eemal.

Ja need ladvata püramiid?-tammed. Kui vanad nad on? Kellele? Mis hinnaga?

Kokkuvõtteks: kogu suve jooksul tegelesid neli (põhikohaga) töölist okaspuude ja lehtpuude müügiplatsil umbrohu eemaldamisega neli tundi, see oli maksimum kaks kasti näo kohta.
Tegelik vajadus oleks olnud teha kogu platsilt vähemalt neli umbrohu eemaldamise ringi. Kuna tajusin selgelt taimeaia juhataja vastutöötamise taktikat, siis tegutsesin peamiselt üksi, nii kuidas motivatsiooni jagus. Palju taimi sai uuesti kasvama ja värvi aetud, ja maha müüdud. Vaatamata jamadele sai stabiilne aastast-aastasse aastakahjum vähendatud kolmandiku peale, ilmselt veel vähemaks, aga see pole enam minu asi. (Kui juunis sai ületatud eelmise aasta teenistus, siis pöördus läbipõlenud juhataja lõpplikult veidrasse võitlusesse, nimetades rapsimist enda eest seismiseks.) Ega jamad minu lahkumisega sealt kuhugi kao. Taimeaia juhtimist iseloomustab jätkuvalt süsteemitu sipsimine ehk korralagedus.

Hüve ei peaks eeldama nõudlikuse vähenemist töö kvaliteeti. Odav populaarsus on odav.

Maslow' püramiidi järgi jääb Järvselja taimeaia seltskond puudulikkusvajaduste ossa:
1. füsioloogilised vajadused – vee-, toidu-, une- ja seksuaalvajadus;
2. turvalisusvajadus – vajadus kaitstuse järgi;
3. armastus- ja kuuluvusvajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse;
4. tunnustusvajadus – vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele

Püramiidi tippu seal ei taheta, ei osatagi tahta, seetõttu on seal töötamine tüütu, igav, nüri.

Maslow' püramiidi ehk inimvajaduste hierarhia tipuks on eneseteostus. Eneseteostust iseloomustavad käitumistunnused: 
1. täie tähelepanuga kogemine;
2. kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);
3. hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);
4. kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;
5. julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;
6. osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;
7. kaasnevad tippkogemused;
8. patoloogilistest kaitsemehhanismidest loobumine.



esmaspäev, 4. november 2019

Õpinurk

Mis paistab pildilt? Pildilt paistavad KAHEAASTASED iluõunapuu poogendid, kellele pandi sügisväetist oktoobri teisel nädalal. Puud on müügis 6 € taim.
Pilt näeb väga õnnetu välja.
Kaheaastane õunapuu peaks võrakujunemisega algust tegema.
Mis siis on valesti läinud?
Pookimise kvaliteet on väga kehv ja pookeoksteks on kasutatud alaväärtuslikku materjali. Toitekeskkond on vale. Üks põhjus on nõrkade taimede talveõrnus (ilmselt ka peamine, sest vegetatiivaluste juured on külmahellad, aga kiratsevaid artikleid on aias siiski palju rohkem).
Neid ja veel teisigi kiratsevaid taimi nähes tekkisid minul küsimused, et kas neid on väetatud, millisesse mulda ja millal istutatud jne... osad vastused on ilmselged, aga kuna öeldi, et kõik on hästi, siis võtsin jälgiva hoiaku. Andsin neile 30% lämmastikusisaldusega kevadväetist. Aga tulemus ei paranenud, toitainete omastamise võime oli olematu. Minu hinnangul pole mõtet nende iluõunapuudega muud teha, kui et ära visata. Aga see keelati ära. Viletsaid põõsaid annab üles putitada... aga puu vajab võra.

Nädalaselt Oktoobripuhkuselt tulles sain teada... K. E. teatas, et pani vahepeal iluõunapuudele väetist (viletsad taimed olid lehed ammu maha ajanud), käskis töökäsuna ka mul sügisväetist panema minna, aga ei täpsustanud, kellele. Olin enda meelest selle töö lõpetanud septembri lõpus mõnedele oksapuudele väetist andes. Lehtpuud-põõsad said varem.

Kui kolme katsega sügisväetamise mõtet selgeks ei tee, siis pole lootustki. Aga optimistina teen veel ühe katse..., samas, tarkuse nõudmine ei välista mõistvust rumala suhtes. Asja juures on kurb-koomikat rohkemgi, nimelt, eelmisel aastal ei pidanud K. E. üldse vajalikuks sügisväetamist (mis veel varem toimus, ei tea). Seega väike edasiminek on, kui nüüd veel ka aja paika saaks.

Kuigi viimane anekdoot kõlas lühidalt kokku võttes nii, et K. E. tuginedes targematele peab õigeks sügisväetamist ka soojal detsembril. Palvele targemaid nimetada, kõlas nimi E. T.

Sügisväetamisest  leiab materjali mitmelt poolt...

Sügisväetamise korral on tähtis pidada silmas, et väetist tuleb anda siis, mil taimed on veel rohelised ja jõuavad omastada vajalikke toitaineid enne külmade saabumist.
Parim aeg on augusti teine ja septembri esimene pool, siis jõuavad taimed vajalikud toitained omastada enne kasvuperioodi lõppu. Liiga hilja antud sügisväetis enam ei mõju, see on raha ja oma aja raiskamine.


kolmapäev, 30. oktoober 2019

Sügis I

Septembri viimane laupäev. Olin üksi tööl, vist kolm klienti käis, ilus ilm tuli äkki, ootamatult. Käisin pildimasinaga ringi, mõtlesin unarusest ja kõhedusest. Kui ei teaks, et töölised olid eile tööl ja esmaspäeval tulevad jälle ja et kohal on peremees-perenaine, siis oleks olnud hea jalutada. Jalutasin häiritult, kuigi silmasin ilu.

Teravalehised magnooljad, Magnolia acuminata, kaks puud.

Paraadvaade. Enam ei ole mul häbi Järvselja taimeaia pärast. Esiplaanil vasakul kasvatatakse elupuid. Pole juhus, et väike, veidi eraldatuses olev taimeaed, kus töötasin, ei sattunud tööga siia blogisse, kordaminekud jäid minu üldise rahulolematuse varju. Mis siis ikkagi tehtud sai? Aastast-aastasse stabiilne aastakahjum sai vähendatud kolmandiku peale, võibolla vähemakski. Vähemalt endale tõestasin, et äri on lihtne: paku kvaliteetset kaupa hea hinnaga ja oledki mäel. Hulk taimi sai korda tehtud ja maha müüdud. Kliendid olid toredad ja külas käinud taimefriigid südant soojendavad. Aga minu kordaminekud häirisid taimeaia juhataja "autoriteeti", õnnetu juhataja oma piiratud mõtlemisega ei osanud "hoopide" all muud teha, kui et hakata vastu töötama. Mõned arenematud "enesenäitamised" võin ju andeks anda, aga valetamisi ei. (See on vastus, mis juhtus.)




Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna kontor.


Selgjärv.

Korgijalakas, Ulmus minor var. suberosa Rehder - Järvselja jahilossi pargis.

Amuuri tamm, Quercus mongolica.

Amuuri korgipuu, Phellodendron amurense. Amuuri korgipuu on üks minu lapsepõlve küla puudest, muljusin vetruvat koort tookord, ja nüüd. 

Endine Järvselja koolimaja, praegu on siin paar korterit ja raamatukogu.

Järvselja jahiloss.