Estetism

Need õunad häirivad mind; puu läheb kõrvaldamisele. Kõige punasema sordiga võrdväärsed õied ja vitaalne hoiak on küll plussid, aga tahan rohkemat. Ideaalis näeks punaste õitega puid-põõsaid laialivajuva grupina väikse lagendiku tsentris, aga minu aiamaastik sellist pilti ei võimalda. Üksik tumeda lehestikuga puu teiste vahel mõjub liiga paljuna. Mulle piisab iluõunapuuhullusest linnades. Vahemärkusena eilselt linnaskäigult märgin kontrollimatult palju kordi kõrva hakanud sõna - ampel.

Üks rippoksaline iluõunapuu; plaanisin teda paljundada kõrgtüvikutel paarina talveiluks, aga läksin seal hoopis toiduaianduse teed; plaan oligi liiga estetistlik.

Aga see uusõitseja sobib viljapuude ja marjapõõsaste vahele, sest söögi mõõdukat mitmekesisust hindan kõrgelt.

Ka kuldsõstar on menüüs; hindan tema magushaput maitset väga heaks. Pildil on sort 'Laila'.

Viljapuu ja marjapõõsaste sortidega ma laiutada ei soovi; oleks tühi jõu ja aja raiskamine. Marjapõõsastel hindan osati ka värvi vaheldust, aga maitsehinne jääb ikkagi esimeseks.

Õunapuud sumisevad

ja maas on kauneid pilte.

Õitseb, õitseb ja õitseb, õitseb pikalt.

Kas päevik? Ööbik saabus siia 13. mail.

Päevad läevad omasoodu; kümme päeva tagasi käisin kaugemas külapoes; ostsin veini, aga nadi oli ainult vein; nii tegin pärast veini ostmist veel ühe tiiru poes; ostsin ühe õuna ja ühe pirni lisaks, et saan kokkamise postituse teha - "Kui majja satub õun ja pirn", või siis "Kahest puuviljast rõõmu kui palju", aga pärast rõõmustavat kõhutäit, mis oligi kogu päeva söök, jäin leiba luusse laskma.

Õuna-pirni salat, lihtsalt kerge eine.

Ülejäänud poolikud läksid õuna-pirni pannkookidesse...

Eile-üleeile pidasin plaani oma kööginugadest rääkida; et kasutan väikseid lõikelaudu, läbimõõduga 23.5 cm [hoian nõuderestil], et 21 cm kokanuga jääb sibula hakkimisel kohmakaks, kuigi ometi kasutan teda osavasti kala fileerimisel; üldiselt olen Victorinox'i nugadega väga rahul - head ja odavad, kerged teritada. Aga sibula, aedubade, paprika ja porgandi tükeldamiseks oleks veidi väiksem nuga (sellisel) lõikelaual mugavam; nii otsisin kauem teravana püsivat 16-17,5 cm pikkust nuga. Täna arvan, et 17,5 cm bunka oli mõislikuim valik. Selline /konkreetne/ noa ots annab lõikamisel täpsust juurde. Kasutangi köögis ainult kolme nuga, kolmas on 8 cm koorimisnuga.

Ja täna vaatasin möödaminnes 'Liivi sibulõuna'. Eile vaatasin samuti, ja üleeile.

Täna tegin peetide peenart; hakkasin mõtlema, et mida peedid tegelikult tahavad; suurt ei teagi, vett. Nii võtsin raamaturiiulist vana hea, 1977. aasta "Köögiviljakasvataja teatmiku", kõik lihtsalt ja segelt kirjas. Vaimustav. Sees ei ühtegi pilti. Vaimustav.

Viimase aja raamatukesed ajavad mind kohati vihale - sõnaseade imetlemise ja asjassepuutumatu lobaga ladna lobi.

Mulla suhtes on peet nõudlikum kui teised juurviljad. /.../ Rikkaliku väetamise korral annab peet suurt saaki nii kergetel kui ka rasketel muldadel, sest mulla füüsikaliste omaduste suhtes pole ta eriti nõudlik. Happelistel muldadel peet ei kasva ja neid muldi tuleb eelnevalt lubjata.

Ja mingi põrin pani põllu poole vaatama; ei näinud midagi. Võibolla hoopis pööras üks masin teeotsas ümber.

Ööbik hakkabki pärast päikseloojangut lauluga pihta. Lepapoi uputus on teist aastat. Kolm noort sarapuud on aeda laiali istutatud, et jälgida lehestiku värvust - kas valgus mõjutab... või kui ilmekalt vormi tunnused ilmnevad.

Tegin laupäeval pikema rattaringi, ja jalutasin. Kolmanda peatuse tegin ühes talukohas. Kusagil siinkandis kohtasin kunagi ammu-ammu aida nurgakive ja lamedat astumiskivi, ilusad olid, aga siin vist päris mitte. Siin elati veel 1960. aastal, nagu ka ümberkaudu kohtadel, siin oli muinasjutuline väikse hooviga talukompleks... nii neid illustratsioonidel kujutatakse. Lootsin romantikuna tajuda hooneid ja hoovi ja koha hingust ja hääli, aga ei midagi - savine tolmav põld ja rabani raiesmikud.

Vitaalne mustsõstar on.

Aga tee läks edasi...

Need õunapuud väga vanad pole; vahetult enne inimeste lahkumist kasvama pandud... kartuli- ja odralapile.

Inimesed kipuvad üle panema.

Tarnu vaatasin pikemalt.

Seekord mõtlesin, et kirikut ei pildista, aga uks oli lahti.

Siit ja sealt

Lillepeenart ma enam ei pea. Nüüd on marjapõõsaste pool-formatsioon. Asjalik.

Siit-sealt paistvad ja ootamatute rännakutega narsissid on liiga palju, liiga virr-varr, ka üks on liiga suur. Viimase, valge ja ajaloolise roosisordi võttis A. omale, keelas ära visata; las siis jändab.

-

-

Sügisel tehtud peenrad pragunevad, nagu ikka, no ei leidnud head tööriista mulla kobestamiseks: käsikultivaator teeb lihtsalt tükid; on kuiv olnud... vihmamärg aitaks lagundada. Otsisin netist ka miskit reha sarnast, aga sellega ei pääseks ikkagi taimede vahele.

Õuna- ja pirniseemikuid oli kuivavate pragude vahel valus vaadata. Lõpuks ostsin ehituspoest 7 euro eest sellise käsikõpla,

vist nimetatakse ka jaapani kõplaks. Täitsa hea tööriist - töötab nelja pidi: kahe otsa, tera ja seljaga. Selga kasutan nuiana. On ju enamvähem tulemus (peale kultiveerimist)? Pildil pirniseemikud. Palja käe jaoks oli käepideme plastivalu ja kleebitud katte serv liiga kare-terav-hõõruv ehk ebakvaliteetne; pidin terava noa ja liivapaberi abil siluma. Vars võiks pikem olla; siis saaks käe asendit muuta; sundasend väsitab ruttu.