teisipäev, 19. veebruar 2019

?

ÜKSKORD tegin enda lõbuks eesti aiastiilide karikatuurid, eeskuju võtsin Suurbritanniast pärit kirjandusest, kus on esindatud lihtsustatud stiili-skeemid antiikajast tänapäevani. Tookord tekitas üllatuse see, et Eestis tänapäeval tehtud (laias-laastus) avalike parkide kujundus on abstraktses stiilis, mis oli moes enne postmodernismi, et oleme täpselt 100 aastat moest maas. See selleks. Aga miskipärast, ilmselt peapõhjuseks on laiskus, jätsin oma lõbu lõpuni viimistlemata, tuues vabanduseks, et ehk kõik ei saa naljast aru.

NÄDALAVAHETUSEL sattusin tähelepanelikumalt lugema maastikuarhitektide koostatud eestikeelseid ajakirju... teema huvitab mind. Ühe artikli jätsin eriti magustoiduks, sest olin sama teemaga tegelenud. Aga oh kuidas mind häirib, et niigi nappide materjalide juures (materjali nappust tunnistab ka artikli autor) pole kasutatud üht väga illustratiivset ja informaatiivset materjali. Kuidas küll nõnda? Ja ebaselgeks jääb (kas absurdne?) mõiste -staatiline aiaruum-, mõistes on etteheide - järeldan, et isklik maitse. Ainult dünaamilist aiaruumi ihaleda on ülepingutus(, võibolla maitsetuseni). Loos kirjeldatakse aedade visuaalia muutusi põhjusi välja toomata, see on primitiivne: omandisuhete muutusi, II maailmasõja eelseid, aegseid, järgseid elanikkonna muutuseid ei ole poole sõnagagi puudutatud; kujunenud pilti analüüsida 1930ndate ideaalide taustalt on puudulik; kummaliselt mõjub omaaegse kirjanduse sidumine ilmumiseelse ajaga, kallis (rahaliselt) ja vähelevinud kirjandus on ületähtsustatud, traditsiooni ilminguid nagu poleks olnudki. Metoodika markeerimise võimalus tekitas naerupurtsatuse.
JA artikli materjali guugeldades jõudsin viis aastat tagasi ilmunud artiklini mis ei puudutanud teemalt eelnevat, selles linna-ametnik ja "spetsialist" ei suutnud põhjendada ühe tamme looduskaitse all olemise põhjust. Kas tõesti ei ole keskkonnaspetsialist lugenud üht raamatut Eestis tegutsenud maastikuarhitektist (sellist raamatut ongi vist ainult üks). Raamatu kaanel on kirjas kunagise aia autori nimi, sisus on vist isegi aia plaan olemas ja kuskilt tuleb silme ette ka üks vana foto sellest väiksest pargist, selline kultuurilooline lugu, mida spetsialistid võiksid ikka teada.
AGA siiski on üritused õilsad ja harivad, kuigi esineb puudujääke, mis panevad mõtlema...


pühapäev, 10. veebruar 2019

Üks õunapuu põlluservalt...

Olen tükati päris põhjalikult uurinud Kesk-Eesti vanu taluaedu, asulatelähedasi prahipaiku, teedeääri ja põlluservi eesmärgiga leida väärtuslikke viljapuid. Kesk-Eesti kliima annab külmakindluse garantii ja hooldamata kasvamine näitab saagivõimekust.
Olen elanud viljapuid vaadates. Näiteks Tartus elades kujunes välja minu oma "Õunaaed", mida viitsimistmööda külastasin.
Vahel tunnen kahetsust, et pole mõnd õunasorti endaga kaasa toonud, viimati juhtus see kolm aastat tagasi Tartus, kui läksin ühelt puult pookeoksi võtma... puud enam polnud, ühiskondlik maja oli müüdud eraomandiks ja vana majahoidja aiake hävitatud... enam polnud suureviljalist ja saagikat sibulõuna; puu oli rippuvate okstega ja madala kasvuga, vilja maitse 'Liivi sibulõunast' gramm magusam, viljad püsisid kaua puus, eripäraks oli, et õunad olid ka toorepoolselt täitsa maitsvad, viljade heale säilimisele vihjas paks vahakihiga kaetud viljakoor ja hiline valmimine, see on nüüd ainult mälestus, kuskil on mul foto sellest õunapuust ja sellest kuidas tema õuna söön, aga las nad olla.

See pilt on Kesk-Eesti põldude vahelt.

Neil järgmistel on põldudevahelt poogend koduaias. Suured õunad.

Küpse õuna värv on imeline!

Soe suvi küpsetas rakke purustavalt. Õuna maitse on puust võttes päris terava happega, kuigi suur kogus suhkruid on selgelt tuntav, järelküpsedes muutub järsku magusaks, happed muutuvad omapäraselt kuivaks parkaineks, mis jätab magusast viljalihast kuiva järelmaitse. Maitse on kokkuvõttes keskpärane, aga võibolla kellegi jaoks väga maitsev, sest olen kohanud väga erineva maitsemeelega inimesi. Tarbimisaeg jääb keskmiselt septembri keskpaigast novembri keskpaigani.
Olen teda nüüd hinnanud ja rohkem temaga ei tegele, kuigi õunte välimus ja puu saagikus on suurepärased.


esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Täna keskäeval -11 kraadi, tuulevaikne. Hommikul oli -17.
Eile oli -4, puhus terav põhjaloode-tuul, aias oli tuulevaikne, istusin päris pikalt õues, pingil.


teisipäev, 15. jaanuar 2019

Kaunis koduaed 18/Eripreemiad

Olen palju mahajäetud aedades konnanud ja mõelnud - mis on jäänud? Stiil. Nad on õpetanud: katsu nii elada, et rämpsu ei teki, palju pole vaja.

Postituse pealkirja "Eripreemiad" võtsin ajakirja "Kodu ja Aed" aastatagusest numbrist (mitte segi ajada 2018. aasta eripreemiatega). Huvitaval kombel meeldisid mulle kogu eelmise aasta aastakäigust ainult need kolm eripreemiat saanud aeda, üks neist siiski väikse mööndusega - need aiad polnud amorfsed ja vaated olid taustadega. Üks neist aedadest pani mõtte liikuma, et kääbus-viljapuud lasevad kujundada valgusküllase aia, kääbus-viljapuud ja (tavalised) marjapõõsad passivad aeda raamivasse peenrasse nagu madalakasvulised ilupuud ja (tavalised) ilupõõsad.

-

Eraklik aed:

-

Ebatavaliselt valgekoorelised kased.



Seal, selles aias elavad ka inimesed.

Ja selles.

Neis mitte:

Kevade päike on kivid soojaks kütnud.



-

Siin elatakse.

Ja siin:

-


-


-



-

Linna-aed.

Linna-aed, juhin tähelepanu pingile.

-


-

Talukoht.

Talutee.


Täna aias





kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Paar filmi, või rohkem

Veidi eesti filmikultuuri TV vahendusel maale satub. Aasta lõpus seriaal "Pank", loodusfilm "Tuulte tahutud maa" ja 1.01.19. mängufilm "Seltsimees laps". Fotograafia õpingute katkemise järel sattusin juhuslikult videokunsti otsa, algust täpselt ei mäleta, seda miks ja kuidas sattusin videot filmima, aga filmimise päeva mäletan, sõber oli operaator ja teine ehk kaadritagune tegelane, ta kukkus jääl oma püksid katki, järgmisel hetkel istusin ühe kursaõe kõrval, kes materjali arvutisse võttis ja mõned olulised lõiked näpunäidete järgi tegi ja tiitrid lisas ja oligi videofilm "3:33" galerii seinal jooksmas, nii lihtne, ainult idee pidi olema ja oligi minu töö, lõpuks olen kolme enda tööga rahule jäänud, mis kõik ka Eesti esindusgaleriides jooksnud. Peale esimese video tegemist, mis täitsa edukaks osutus, otsustasin kooli eksternina lõpetades ühe foto eriala-aine asendada filmikursusega, millest võtsin osa väga pealiskaudselt, sest ainepunkte polnud eriti vaja. Mingid algteadmised sain stsenaariumi olemusest, olid ka operatoritöö loengud [külastasin üht loengut, Jüri Sillarti kool(kond) mulle ei istunud], režissööri tööst oli ilmselt juttu kui mind polnud ja siis paratamatu montaaž, sest töö tuli esitada. Muidugi läksin oma rada, sest antud ülesandes kiputi lavastaja (minu) tööd üle võtma ja ma nägin läbikukkumist ette... minu idee oli asjaosalisele arusaamatu. Niisiis võtsin täiega oma raja, sündis "Minu film".

"Panka" ma rohkem näha ei taha - tühjad kujundid.

"Tuulte tahutud maa" kohta pole ma midagi lugenud, vaatasin ainult intervjuud autoriga, millele järgnes film. Tunnistan, et trimpasin filmi kõrvale 2013. aasta Carmenere'd, öeldes A-le, et olen nii imetlusele rohkem avatud. Aga rääkima hakkas järeltöödeldud Hannes Kaljujärv. Kõrvale oleks parem olnud uuriv, teravam ja eeterlikum Erik Ruus või isikustav Indrek Ojari, või hoopis naishääl! Kui Eesti alal oli veel tundra, ka siis kujundasid maastikku pigem veed. Eesti tuuled kujundavad rannamännikuid ja liivikuid. Põtrade lugu oli soe ja sümpaatne, aga ilma igasugu kommentaarita pankranniku pilt ja ilmselt sisemaa (Soomaa?) üleujutuse pilt vahele mõjusid ülearustena. Jah, nad on Eestis olemas, aga ka Peipsi järv on olemas ja liivakivipaljandid ja kanjonid on olemas, väheke laasi, Abrukal laialehine mets, puisniidud on olemas jne. Kui ainult põtrade elust filmile raha ei anta, siis võiks proovida Lääne-Eesti madalikuga. "Tuulte tahutud maa" jääb piltlikult öeldes filmi esimesse 14 sekundisse. Aga pildid olid väga hea atmosfääriga, eriti meeldiv oli stseen põtradega, kus paistis kevade madal päike nende peale ja linnud laulsid - milline atmosfäär! Kui mul jäi midagi nägemata või ununes kohe, siis seda võis põhjustada joodud vein; filmi kordusvaatamise võimalust ma ei ole kohanud.

"Seltsimees laps" on täitsa hea film, huvitav on Leelo ainiti lihtsameelsus, lõi pinge, ootuse, isegi ängi; samuti sandi mehe lõpuni sant olemine. Aga mind häirib (eesti) filmides esinev jutustuse fragmentaalsus, mida võimendab "postkaardimõõtu" jääv pilt. Lood ei kujune ja pilt on vähejutustav - keskplaanides etlemine - esimese võrdlusena tuli pähe BBC seriaal "Allo 'Allo!". Ma ei tee nalja, sest olen näinud Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud", Jim Jarmusch'i töid, Krzysztof Kieslowski "Punane", Otar Iosseliani töid, jt.
Proovisin seda filmi vaadata 4 vaatajana: ennast pean täiskasvanuks, siis lapsena, siis pubekana ja siis okupatsiooni mittekogenuna. Jah, elu oli selline. Aga jutustus jäi hõredaks. Vanaema majas olevad kõrvaltegelased ei lisanud jutustusse peale "villaste vestide" suurt midagi. Kes need võsavahel lauljad olid? Laps on uudishimulik olend, ja mina ka. Nii tekkis mul küsimus, kas "statiste" on liiga palju, või hoopis liiga vähe?? Miskipärast on pead valutama ajav (võibolla on see ainult minu viga) jälgida hüplikke plaane (võtet kasutati isa ja tütre vestlusel alleel ja lõpus, kui pere astus perroonil). Kui näen filmi tehnilise pargina, siis film ei ole minu jaoks kõige parem.



laupäev, 22. detsember 2018

Jõulupuud

Täna peale südaööd algas ametlik talv. Põhjapoolsel aknal on jäälilled. Lund on. Vaatan aknast puid, linde ja puuriita, lund. Trepil on nirgi ja lindude jäljed.

Sel aastal panin rõhu ehetele.



-

Ja kultuurileht "Sirbist" lugesin Elkeni kokkuvõtet 2018. aastast "Kildkonlikkus. /.../": Lõppev aasta on mõnes mõttes üldisemalt leinalise tähendusega: NO99 kadumine ehk enneaegne nullijooksmine ja ühtlasi eesti noorema põlve teatri­publiku reetlik käitumine teeb kurvaks.
Reetlik käitumine on ikka hull väljend. Kas keegi tõesti arvab, et publik peaks olema kaastundlik ja teatrile vastutulelik. Aga maalikunsti osundus Alvar Reisnerile tegi meele heaks (tutvudes A. R-i loominguga naersin südamest ja imetlesin värvikäsitlust).