reede, 23. juuli 2021

neljapäev, 22. juuli 2021

Juuli, juuli ja üks saag

Minu aia liilia millalgi juulis. 

Uskuge, olen kasvatanud raudürte, mungalillede peeneid sorte, nemeesiaid, lõvilõugu ja leeksalveisid jne. Nad kõik on mul meeles. Rõngaslille või lehterlille suve pilt eelmise sajandi 90-ndatest on meeles. Sel ajal sai aed vikatiga niidetud, nautisin lopsakat rohtu jalgtee ääres. Ütlesin sel ajal, et isegi topsik, kust telefon majasse satub, on ilus. Nüüd see topsik lihtsalt on. Aeg liigub. Aga tänases lilleilus olen veidi pettunud: päike söövitab õielehti ja liiga tihe külv mõjub hõredalt. Kuumal päeval.

Esimese kurgisaagi korjasin 13. juulil. Külvi avamaale tegin 1. juunil. 43 päeva kulus saagini. Pildil on esimene saak.

Ah, jne.

Kuumus...  hernes on kolmandiku võrra madalam ja ruttu kolletas.

Eile.

Nüüd viimane mesi oli tume. Ka eelmise suve viimane mesi oli tume, aga mitte nii tume - oli kuuse vürtsi ja aroomiga - väga hea. Minu hinnang lahkneb kirjandusest, milles väidetakse, et kuuseokka mesi on testest meeliikidest vürtsikam; ei ole. Kevadine paju ja võilille mesi on vürtsikam, on viskoossem ja kurku kõditav. Aga sel aastal on tume mesi maitselt hoopis melassi ja pisut kõrvetatud karamelli meenutav, mõnusalt mahe, meenõud näpuga puhastades ja näppu limpsides ei hakanud mesi vastu - kevadine mesi hakkab liialt kurku kraapima. Just nuusutasin ja maitsesin viimase mee üle - kuuse kohta ei oska midagi öelda. Võibolla on lehetäid maitse andnud.


Viimati Pärnus olles vaatasin pea kõik aiatööriistu pakkuvad poed üle. Mul on soov saada käele veidi üle meetri pikendust, et saaks redelilt ladvaoksi vähema võimlemisega lõigata, aga sellist asja poodides polnud. Olen tööriistade ostmisel väga ettevaatlik ja uuriv, aga siiski olen pidanud viimaste (sel aastal) pisukeste rahakulutamiste juures tõdema, et olen 50% mööda pükse saanud: ühe aiasae ostsin, täielik lollus, saag ei lõika midagi, nüüd otsin kohta, kuhu saag peita ja ühed odavad naise käe oksakäärid ostsin, juhuslikult õnnestus enne ostu peenikesi roosioksi selle mudeliga lõigata, käes väga mugavad ja krõmps-krõmps võtsid, aga need käärid ei kõlba liikuva koorega okste (õunapuu ja ploomipuu jt.) lõikamiseks; vastutera kisub koort kaasa ja lõiketera libiseb. Kuna mul on väike käsi, siis jätan oksakäärid mullatööks ja taimevarte lõikamiseks, nii et päris tühja 9.90 ei läinud.

Neid, odava klassi Gardena oksakääre olen aastaid kasutanud: on kerged, käes parajad, kiired ja hästi hooldatavad.

Selle liigendsae ostuga olen väga rahul: käepideme küljes puuduvad väljaulatuvad nupud-klambrid

Sae puuduseks loen esimese asendi olemasolu; piisaks kahest järgmisest asendist; oleks lihtsam-hõlpsam kasutada, vähem mööda paneku võimalust. Selles esimeses asendis nii lühikese tera puhul ei ole täpsuse võitu.

Kõrgele saelehele vaatamata on lõige tundlik.

Kolmas asend hõlbustab oksa saagimist alt poolt.

Lõige on täpne ja puhas.


teisipäev, 20. juuli 2021

Jalutuskäik mereäärses kuurortlinnas (meri jäi seekord nägemata)

Pärnu:
Salfeet.

Ja Rembrandti autoportree.

Pärnu jõe suue.

Jalutasin. Teatrimaju kiputakse kujutama templitena; otsitakse platse, et olla eraldiseisev. Nii ka Endla. Aga, aga (praegune) Endla on sattunud tagumikuga linna poole. Keskväljak on autoparkla ja liiklusmagistraalide saareke. Keskväljaku parki pole inimesel põhjust sattuda. Nii on Endala esine plats tänava tasku, nagu linnaliini- või taksopeatus. Hoone 2001. aasta ümberehitus on püüdnud säilitada isikupärast joont ja templikkust. Aga, aga, kas ei mõjuks hoone esinduslikumana, kui juurdeehitus oleks muutnud peafassaadi osaks Pikka tänavat lõpetavas tagasiastega nurgakvartalis; juurdeehitus jälgiks tearimaja ja ümbritsevate majade kõrgust. Praegu ei osale Keskväljak ja juurdeehitused arhitektuuri (teatrihoone fassaadi) esile tõstmisel. 

Jalutasin edasi...

Rannarajoon...
Viljapuud.

Jugapuu.

Kesklinna tagasi...
Kaks maja sobivad kokku.

Koidula park. Lydia Emilie Florentine Jannseni (Koidula) eluaastad kattuvad küll Biedermeier-i ajajärguga, aga eesti rahvuslik liikumine vastandus lõpuks suuresti saksalikkusele, otsiti oma, põhjamaist, vaadati pigem Soome poole. Kuigi jah, omal ajal oli C. R. Jakobsoni käega joonistatud lillepeenra plaan asjaarmastajalikult Biedermeier ja Koidula eestindas saksa luulet. Pargi kujundasid kaks balti-saksa arhitekti, park avati 1929. aasta suvel. Väikekodanlik park viis mind kultuuriuuringu põikele.

Ja öösel üle silla tagasi.

Ja vaarikaid käisin öösel pildistamas; nägin vajadust.