Väiksed maastikud,

tegin väikse rattatiiru.

Kabeliaed.

Valged meelespead ja teised.

Kaks liiga rammusat lõhna.

Nimetan seda kohta väikseks maastikuks, on kabeliaia ja talukohtadega liigendatud heinamaa, mis oma soppidega meenutab veidi Saaremaa karja- ja heinamaade välju.

Kilomeetreid eemal põikasin ülaste metsa. Orhideelised. Kahjuks ma ei tea nende nime. Soos ja metsas kipun värvitute kohta esimese asjana ütlema "mõni neiuvaip".

Sealt paistab kivihunnik.

Kes kilpsamblikest?

Tõsi, kunagi õppisin aiandust, minu herbaariumitöö tugev külg oli samblike kollektsioon, kellelgi polnud neid nii palju ja haruldusi, olid ümbrikutes ja nimed peal, nagu ikka. Osa eriti hinnalisi võtsin endale mälestuseks; on praegugi ühes klaaspurgis üksteise kukil, aga nendest poolte nimed on meelest läinud, või ehk umbmääraselt meeles.

Tegin hommikul metsa jalutuskäigu

Eile sain teada sõbra surmast; tõin poest veini ja mõtlesin ta peale. Rahu asemel läks mõtlemine liiga hoogsaks, aga küllap oli seda virr-varri pähe vaja. Täna vaatasin oma aiamaad kuidagi elavama pilguga, elavalt ja asjalikult. Läksin ka metsa piibelehti vaatama. Sõbral oli sünnipäev millalgi nüüd. Temaga sünnipäeva pidamist ma ei mäleta, kuigi Tartu ajal olin just kevadeti temaga rohkem koos, ta jäi pärast kooli aega igavlema, otsis seltsi. Viimati käisin tal külas oktoobri lõpul. Ta aias kasvab üks teistmoodi lehtedega harilik vaher; otsisin lehtedest vilju, tema näitas taskulambiga valgust, oli just tihe vihmahoog. (Täna küsis A. neist tärganud taimed endale.) Millest me rääkisime... kaks puit-briketti teevad toa liiga lämmiks... . B. sõitis täna siit läbi, võttis ühe teise vahtra taimed enda parki, põldvahtra.

Aed

Aed, aed. Aias on tuhat kaadrit, aga las nad olla. Eelmisel aastal oli öökülm mis ühe hübriidse kirsisordi õied võttis, kahju oli. Sel aastal katsin külmadel öödel puu topelt-kattelooriga, viimasel külmal ööl juhendamise kaudu, et ei tekiks kasvuhoone efekti, eks näis... . Ma ei ole uurinud, et kas räägitud -7 meil oli. Ühel päeval siiski hakkas miinust kerima enne südaööd, aga siis -4 madalamat temperatuuri ei näinud. "Viimasest" külmast ööst ei tea ma midagi.

Varestest üks jääb dotseerivalt pesa juurde, kuldnokkade pesakastid sidistavad, linavästrikul on pojad, rästasas lendab ootamatust kohast ootamatus suunas. Kaks ööbikut on vist-vast liiga lähestikku laulma sattunud. Aastast-aastasse on aias laulnud johncagelikku noodikirja (vastuolu) püüdlikult lugev ööbik. Nüüd on glaudedebussylik konkurent ilmunud. Ma ei tea, kas see on kummaline, et esimesel juhul tahan lõpetatust-vormi, teisel juhul pisut toorust. 

Valitud iluõunapuu seemik rõõmustab õierohkuse ja vitaalsusega.

Eile külvasin kuki, kastsin kümme meetrit vagu  nelja ämbri veega. Kohev aiamaa muld täieliku põua tunnuseid ei näidanud, siiski on külvid tugevas vee puuduses. Täna kaevasin kaks poeedinartsissisorti vana lillepeenra kohalt välja - seal on põud.

Nädalavahetus Tartus

Tartu botaanikaed.

Tartu aiad.

Toomel.

Redis

Redis, sel aastal läks 28 päeva, ikka avamaal.

Ja rabarberikisselli keetsin.

Pikk nädalavahetus Tallinnas

Sõpradele rääkisin, et pole Tallinnas käinud 9 aastat ja 11 kuud, aga valetasin, oma märkmeid vaadates... 9 aastat ja 5 kuud. Ja miks siis Tallinnas käisin, ei mäleta. Võibolla keegi teab? Mäletan vaid üht pealtkuulatud vestlust; detailideni, aga mis oli minul asja?

(Tal)linn on nagu lõputult vannitoas remonti tegev naabrimees. Ja 9 aastaga on palju ehitatud. Vaatamist kui palju. Muutus tekitas igasugu mõtteid; aga kasutasin muuseumipiletist vaid pool. Distantsi tajumine on mõnu(aine).

Tallinn:

harilik pöök 'Atropunicea',

kõrgetüveline sarapuu (Corylus colurana),

tahan arhitektuuris näha vormikeelt; sellel tornil on. Aga kahjuks, enamasti püütakse (kõrg)hoonetele anda visuaalne elavus pelgalt värvilaikude ja triipudega, nii kukuvad hooned välja sitsikitlite ja nöörkeraamikana.

Pühapäeva õhtul võtsin Vanalinnas ühe roa ja kolm õlut.

Öömajas...

Sukulptuuri looja ütles usutluses, et töö sündis põhjaliku ja pika mõttetöö tulemusena. Kuigi mul pole "Estonia" juurde-ümberehitamise vastu midagi, siis siiski uus pargi kujundus meeldib mulle väga. Mulle meeldib kui park lisab ehk kajastab skulptuurina kujutatud isiku kaasaja tunnetust. Selles mõttes on tallinna Pätsil rohkem vedanud kui tartu Tõnissonil. Et ei võetaks minu arvamust pelgalt komplimendina, siis lisan, et põhjalik ja pikk mõttetöö võib olla sama õõnes nagu mõni spetsialist, professionaal, tark või tunnustatu.