Kas päevik?

Päevad läevad omasoodu; kümme päeva tagasi käisin kaugemas külapoes; ostsin veini, aga nadi oli ainult vein; nii tegin pärast veini ostmist veel ühe tiiru poes; ostsin ühe õuna ja ühe pirni lisaks, et saan kokkamise postituse teha - "Kui majja satub õun ja pirn", või siis "Kahest puuviljast rõõmu kui palju", aga pärast rõõmustavat kõhutäit, mis oligi kogu päeva söök, jäin leiba luusse laskma.

Õuna-pirni salat, lihtsalt kerge eine.

Ülejäänud poolikud läksid õuna-pirni pannkookidesse...

Eile-üleeile pidasin plaani oma kööginugadest rääkida; et kasutan väikseid lõikelaudu, läbimõõduga 23.5 cm, et 20 cm kokanuga jääb sibula hakkimisel kohmakaks, kuigi ometi kasutan teda osavasti kala fileerimisel; üldiselt olen Victorinox'i nugadega väga rahul - head ja odavad, kerged teritada. Aga sibula, aedubade, paprika ja porgandi tükeldamiseks oleks veidi väiksem nuga (sellisel) lõikelaual mugavam; nii otsisin kauem teravana püsivat 16-17,5 cm pikkust nuga. Täna arvan, et 17,5 cm bunka oli mõislikuim valik. Selline /konkreetne/ noa ots annab lõikamisel täpsust juurde. Kasutangi köögis ainult kolme nuga, kolmas on 8 cm koorimisnuga.

Ja täna vaatasin möödaminnes 'Liivi sibulõuna'. Eile vaatasin samuti, ja üleeile.

Täna tegin peetide peenart; hakkasin mõtlema, et mida peedid tegelikult tahavad; suurt ei teagi, vett. Nii võtsin raamaturiiulist vana hea, 1977. aasta "Köögiviljakasvataja teatmiku", kõik lihtsalt ja segelt kirjas. Vaimustav. Sees ei ühtegi pilti. Vaimustav.

Viimase aja raamatukesed ajavad mind kohati isegi vihale - vaimukuse/sõnaseade imetlemine ja asjassepuutumatustega pikendamine. Loba.

Mulla suhtes on peet nõudlikum kui teised juurviljad. /.../ Rikkaliku väetamise korral annab peet suurt saaki nii kergetel kui ka rasketel muldadel, sest mulla füüsikaliste omaduste suhtes pole ta eriti nõudlik. Happelistel muldadel peet ei kasva ja neid muldi tuleb eelnevalt lubjata.

Ja mingi põrin pani põllu poole vaatama; ei näinud midagi. Võibolla hoopis pööras üks masin teeotsas ümber.

Ööbik hakkabki pärast päikseloojangut lauluga pihta. Lepapoi uputus on teist aastat. Kolm noort sarapuud on aeda laiali istutatud, et jälgida lehestiku värvust - kas valgus mõjutab... või kui ilmekalt vormi tunnused ilmnevad.

Tegin laupäeval pikema rattaringi, ja jalutasin. Kolmanda peatuse tegin ühes talukohas. Kusagil siinkandis kohtasin kunagi ammu-ammu aida nurgakive ja lamedat astumiskivi, ilusad olid, aga siin vist päris mitte. Siin elati veel 1960. aastal, nagu ka ümberkaudu kohtadel, siin oli muinasjutuline väikse hooviga talukompleks... nii neid illustratsioonidel kujutatakse. Lootsin romantikuna tajuda hooneid ja hoovi ja koha hingust ja hääli, aga ei midagi - savine tolmav põld ja rabani raiesmikud.

Vitaalne mustsõstar on.

Aga tee läks edasi...

Need õunapuud väga vanad pole; vahetult enne inimeste lahkumist kasvama pandud... kartuli- ja odralapile.

Inimesed kipuvad üle panema.

Tarnu vaatasin pikemalt.

Seekord mõtlesin, et kirikut ei pildista, aga uks oli lahti.

Siit ja sealt

Lillepeenart ma enam ei pea. Nüüd on marjapõõsaste pool-formatsioon. Asjalik.

Siit-sealt paistvad ja ootamatute rännakutega narsissid on liiga palju, liiga virr-varr, ka üks on liiga suur. Viimase, valge ja ajaloolise roosisordi võttis A. omale, keelas ära visata; las siis jändab.

-

-

Sügisel tehtud peenrad pragunevad, nagu ikka, no ei leidnud head tööriista mulla kobestamiseks: käsikultivaator teeb lihtsalt tükid; on kuiv olnud... vihmamärg aitaks lagundada. Otsisin netist ka miskit reha sarnast, aga sellega ei pääseks ikkagi taimede vahele.

Õuna- ja pirniseemikuid oli kuivavate pragude vahel valus vaadata. Lõpuks ostsin ehituspoest 7 euro eest sellise käsikõpla,

vist nimetatakse ka jaapani kõplaks. Täitsa hea tööriist - töötab nelja pidi: kahe otsa, tera ja seljaga. Selga kasutan nuiana. On ju enamvähem tulemus (peale kultiveerimist)? Pildil pirniseemikud. Palja käe jaoks oli käepideme plastivalu ja kleebitud katte serv liiga kare-terav-hõõruv ehk ebakvaliteetne; pidin terava noa ja liivapaberi abil siluma. Vars võiks pikem olla; siis saaks käe asendit muuta; sundasend väsitab ruttu.

Laukude aeg...

... teeb kala praadimise lihtsaks.

Ajalugu

Siin oli kunagi sauniku koht ja maja ees 3 hektarit põllumaad; põllumaa jagunes Eesti ajal kolme külas asunud talu lahustükkide all. Rohkem ma siin ajalugu ei tea, kui et sauna kõrvalt läks teeke turbarappa ja naabrimehe pajatusi mõnest külainimesest ja üht-kaht lugu II maailmasõja ajast, ja siis muidugi kolhoosi saaga. Ja, ja veel inimkontidest, mis ahjuehituseks liiva kaevates välja tulid, et on surnuaed. Kõik. Ah jaa, üks pelgupaik, mille kasutuse aega tõestavast materjalist pole mul aimu, on linnulennult 2 km kaugusel.

Igavusest hakkad otsima märke, et äkki on kuskil siin rohkem ajalugu. Vaatad mägrauru liiva, otsid küntud põllult teab mida - selle künka otsas on tumedam muld ja kõrgemad liivased ääred, äkki on ka tulekahjustusega kive, või üldse kive? Kividega oli siin kitsas, on maa sees peidus. Kõrval asus ilmselt juba muiste suurem küla, seal suure paesaare peal oli algeliste atradega parem künda. Siin tehti alet. Külje alla ulatus vanal aal üks Pärnu jõe lisajõe algusots, ulatub praegugi, aga jõest pole sel enam midagi; enne kolhoosi tehtud maaparandust oli sauna taga kevadeti uputus, niidu lohkudest võis lõksu jäänud lutse ja hauge korjata. Põld on dreenitud. Sel aastal käis üle põllu kartulikorjamismasina laadne kivikoristusmasin; viis põllult kartulisuurused kivid ja paakunud mulla tükid minema; suurtest kividest masin jagu ei saanud, need viis hiljem tõstuk minema. Põld on nüüd tihkeks tambitud ja tolmav, tolmab teist päeva, õues saavad silmad liiva täis. Eks näeb, kui põuda ja tugevat tuult veel on, mis külvist saab.

Eile õhtul käisin telefoni teel elust aru andes põllul tehtud tööd vaatamas, uudishimust, jutu kõrvaseks. Kivikeste-mulla hunnikust (hunnik on minust kõrgem ja suht pikk) hakkas silma teistmoodi moodustis. Täna hommikul külastasin kivikeste-mulla hunnikut veelkord, leidsin kaks tükki veel, vaatasin veel, et ehk on ka tulekahjustusega kive või põletatud savi:

Lõuna paiku läksin kindlas suunas põllule; läbi aja on hakanud põllult silma üks ebatavaline kividerohke koht. Arvasin maapinna kõrgusi vaadates, et seal võis olla muistse põllu serv, kivid kanti-veeretati kõrgema koha alla - nii nad osati tänapäevani seal olid. Aga üks versioon oli veel, et kusagil seal oli maaparanduse järgne riguhunnik; kolhoos maksis selle põletamise eest vanaisale palka.

Leidsin veel kolm kamakat. Kõik ühe koha peal; kõik enamvähem ühes mõõdus-kaalus:

Liiva sisse on rauda valatud.

-

Need kaks asja olen leidnud enda aiamaalt, ühe koha pealt - enne laibamatuseid on siin ka põletusmatuseid toimunud, või mis?