teisipäev, 3. märts 2026

Veebruari viimane päev oli suur sula, käisin tiiru põldudel, jalad said märjaks; pärast ei saanud kuidagi sooja sisse.

Praegu paistab metsariba rabani läbi; ainus metsariba, mis veel alles; vaatan kui imeasja, erilise tundega. Nüüd käingi metsas, nagu pommitatud linnas. ["... et kui me tahame hästi elada, et see mets on üks väheseid asju, mida siin annab konventeerida... /naudime head elu/... /vist ei saa päris nii, et kõik rahul oleksid." T.Õ. ühes kummalises intervjuus ajakirjanikule.]

Täna; nii palju siis veel lund.

Toa põrandal kuivatan võimalikke kõbla varsi; läheksid nagu iga päevaga kõveramaks.

Kõik seemnete tellimised saabusid...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar