Veebruari viimane päev oli suur sula, käisin tiiru põldudel, jalad said märjaks; pärast ei saanud kuidagi sooja sisse.
Praegu paistab metsariba rabani läbi; ainus metsariba, mis veel alles; vaatan kui imeasja, erilise tundega. Nüüd käingi metsas, nagu pommitatud linnas. ["... et kui me tahame hästi elada, et see mets on üks väheseid asju, mida siin annab konventeerida... /naudime head elu/... /vist ei saa päris nii, et kõik rahul oleksid." T.Õ. ühes kummalises intervjuus ajakirjanikule.]
Täna; nii palju siis veel lund.
Toa põrandal kuivatan võimalikke kõbla varsi; läheksid nagu iga päevaga kõveramaks.
Kõik seemnete tellimised saabusid...





Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar