neljapäev, 30. juuli 2020

SUUR SUVI

Täna südaööl pidin juba kompimismeele abiks võtma, õhtud on ka hämaramad. Eile hommikul tõin külast leitud valgelt sõstralt pistoksi, loodan, et dopinguga ikka juurduvad veel. Põõsas on seemnest kasvanud, olen teda mälu järgi nagu varemgi mekkinud, aga jätnud unustusse. Seekord siis miski võlus... võibolla korraks.
Ükskord tuli ühe kollektsionääriga jutuks, et just praakisin ühe valge sõstra aiast välja, et kasvatasin leidu paarkümmend aastat, huvitav põõsas oli, püstise ja kõrge kasvuga ja päris saagikas, kuigi mari oli pisut väiksem ja kobar lühem, aga saak stabiilne ja kvaliteetne, tegin temast kahvatut värvi mahla. Kollektsionäär vangutas pead, nüüd mõtlen, et võibolla oleks masinkorjeks ideaalne leid olnud. Käisin veel algkohast põõsast otsimas, aga teeäärset kraavi on aja jooksul mitu korda raadatud, nii ta jäi... pilte on veel ainult.

Kapsas 'Parel' F1. Eile tegin esimese pea; 23. mail külvasin avamaale. Ei kasvata taimi ette.

'Karri'.

Üks õhtu võtsin enda aia mustsõstrasortide degusteerimise ette. Mul on 7 sorti; 2 taluaedade valikust - tundmatu ja 'Öjebyn', teised - 'Elo', 'Intercontinental', 'Karri', 'Lentjai' ja 'Pamjati Vavilova'. Töö tõttu võin veel ka 7 sorti lisaks hinnata, aga las nad olla; 'Varmase' mainin kui varajase ja maitsva ära, esimesed marjad tunduvad ikka head ja omal kohal.
Tundmatu - lühikeste kobaratega püstakas põõsas, hapukas värskendav peene mustsõstravürtsiga maitse, esimesel saagiaastal saagikus hea, aga on tahtnud paaril aastal okste kuivamise tõttu tagasilõikust ja nii on teda hinnata keeruline, üks aasta langes kährikute saagiks, ja nii suuri marju kui leiukohas, pole minu aias olnud, ilmselt eelistab niisket savikat maad.
'Öjebyn' - kõige kindlama saagiga, moosid keetsin temast. Põõsas kipub laiuma, nii on lohaka multšimise tõttu äärmisi oksi põõsa kõrval juurdunud. Täitsa söödav, maitse veidi igav. Marjad püsivad hästi põõsal.
'Elo' - maitse eelmisega sarnane, aga põõsa kasv püstakas. Üllatas suuremate marjade käe alt kerge varisemisega, põõsaalune suuremaid marju täis. Marjade varisemise tõttu on teda raske soovitada.
'Intercontinental' - hea maitsega, mahlakas, põõsas püstakas, tahab head agrofooni - minu aias on põõsa kasv väiksepoolne ja saagikus tagasihoidlik, pean kompostiga multšima ja kanakakaga turgutama, muidu on liiga kuiv kasvukoht.
'Karri' - põõsas püstine, vitaalne, marjad meeldiva mahedama maitsega, mari paksema viljakoorega ja viljaliha konsistents lihakam.
'Lentjai' - ebakorrapärase suurema kasvuga põõsas, saak küpseb veidi hiljem ja on meeldiva maitsega, maitselt minu eelistus. Puuduseks on marjade ebaühtlane suurus ja ebaühtlane valmimine, aga koduaias saab mitu tiiru teha.
'Pamjati Vavilova' - põõsas iseloomuliku välimusega, kasv nõrgem, põõsas püsib sügisel kauem lehes. Marjad väiksemad, ühtlase suurusega, veidi pruunikat tooni, hea, õrnalt spetsiifilise mahedama maitsega.

Põõsastomat 'Gartenperle' tomatid küpsevad avamaal; väga hea maitsega ja õrna viljalihaga. Üle-eelmisel aastal viljad lõhenesid, aga eks näeb ilmade jahenemisel. Külvasin kolm aastat aegunud seemned 29. märtsil ettekasvatuseks, tärkasid vist kõik.


pühapäev, 26. juuli 2020

SUUR SUVI

Suur suvi on. Kohtasin teelist, tuli vanalt Läänemaalt ja läks Virumaale, ta rääkis ilmauudiseid, et Läänemaal käuravat ringi kari lindpriisid, et peamees olla endine euroametnik kes Euroopa tsentrist nägi, et võim ehk otsustusõigus tuleks võtta kohaliku võimu kätte. Nüüd siis tegutseb, olla isegi Metsikust Läänest inspiratsiooni saades valla nime muutnud Läänerannaks. Lihula katlamaja vajavat kütteks võsa, aga seda polegi piisavalt. Nii käivat punt lindpriisid elanike aedade tagant puid ja võsa rüüstamas, ettekäändeks on tee hooldus. Nii kaovad Läänemaalt kandile omased metsõunapuude ja teiste puudega teeääred, isegi vanu tammesid ja pärni on salamahti ära viidud. Ja nii ka Matsalu rahvuspargi alalt, kus muidu pehmete väärtuste ametnik isegi sauna katuse värvi soovitab, aga loodus- ja maastikuväärtuse hävitamist oma aia tagant vasikasilmadega vaatab. Külajutt räägib, et üks prominent olla siiski lindpriidelt kahjutasuks pikki planke kaubelnud, ja saanudki. Teine külajutt räägib, et pehmete väärtuste ametnikul olla kellegi tähelepanelikkuse tõttu lambike siiski põlema läinud ja olla kutsunud jõugu peamehe loodusväärtuste loengut kuulama. Loodame, et kaua tundmata kirjamees Heinrich Dawid Rosenstruchi pärandit meenutav lugu saab siiski rahumeelse lahendi ja lindpriid heale teele abistatud.  

Keetsin mustasõstramoosi.

Eile sõin liiga palju.

Täna käisin metsas. Vaarikad raiesmikul.

Murakad rabal.

Ideaalne mustikate korjamise päev.

Ja mets.

Kaunis mets.

Kui väiksel alal on mitmekesisust!

Puravikud olid ülekasvand ja isegi väiksed ussi täis.




kolmapäev, 22. juuli 2020

Külalugu - Kiviaed

Kui mul päevakajalised lood otsa saavad, siis olen mõni kord sõpradele rääkinud loo kiviaiast.
Seekord alustan kaugemast ajast. Üks kivine maanurk - mille nime etümoloogia viitab kuivale maale - seal on elatud muistsest ajast. Vanu kaarte vaadates jääb mulje, et mõisnik majandas peale lapipõllunduse ajajärgu lõppemist küla renditalusi talumeeste ande järgi, et kus olid paremad põllud, seal pidas agronoomi-andega talupoegi - sellistel taludel olid ka tuulikud. Teistes taludes kasvatati hanesi, või lehmi, või sigu, kuidas keegi. Aga 19. sajandi lõpus muutus mõisale kasulikuks maa müük talumeestele... et endale rohkem raha saada, nihutas mõisnik talude piirid nõnda, et kogu küla talude maad oleksid enam-vähem võrdse kvaliteediga ja võimalusel ühes tükis... ja kui senine rentnik ei jaksanud talu välja osta, siis müüdi see teisele. Mõisniku "demokraatia" tekitas vanades agronoomides pahameelt, sest jäädi ilma osast heast põllumaast ja vimm kandus uue maa harija peale - seni hanesid pidanud talu ostsid uued tulijad. Enamik küla elanikkonnast vahetus. Agronoom vaatas "oma" parimalt põllult 2,5 ha saanud uut tulijat kui hea põllu muidu saanut. Agronoom käis isegi kohtus, aga õigust ei saanud, sest ostjal polnud toimunus süüd, aga vimm jäi. Siis tuli Nõukogude okupatsioon ja uue maaseadusega võeti agronoomilt jällegi jupp parimast põllust, mis läks naabertalu sulase perele. Seepeale läks agronoom jällegi kohtust õigust nõudma - aga seekord jäi teadmata kadunuks.
Ah jaa - kiviaed! Niisiis, peale talude müüki jäi hanetiigiga talu maale kogukonna-aegne kiviaedadega ääristatud karjatanum, mis oli olnud rendimaade piiriks ja tanumataha 2,5 ha parimat põldu. Visuaalselt jäi see põld justkui naabri maale. Uues talus oli tööd tohutult, maa oli kivine, uute põldude tegemine vaevaline, lisaks võttis vana karjatanum tarbetult ruumi, peremees hakkas selle kiviaedu kokku tõstma, et saada mõni samm põldu juurde, ladus kive suure hoolega, tekkis kõrge ja lai topeltaed, aga töö katkes. Peremees suri parimas töömehe-eas kopsupõletikku. Kiviaedadega ei tegeletud enam. Nii jäi see kõrge, ühest küljest hoolega laotud eripärane topeltaia lõik mälestusmärgiks peremehele ja tunnistuseks maa kõrgele hinnale.
Möödusid 63-64 pikka aastat, vahepeal oli suur sõda, vahetusid võimud, talud olid ammu käest võetud ja viimastel kolhoosiaastatel jõudis külla suurem maaparandustöö, mis hõlmas enamvähem kunagist kogukonnaaegset põldude ala. Topelt-kiviaed ja karjatanum kadusid, see oli ka maaparandustööde piiriks. Sinna põldude nurkadesse tekkisid kaks suurt kivihunnikut, mis said endistesse kivide kogumiste nurkadesse vanade kiviaedade ristumiste õnarustes. Selline pilt oleks ilmselt olnud tööga kurnatud taluperemehe unistus, lõpuks sai põllu ühte tükki. Ka talukohta elama jäänud järeltulijatel paistis hea meel olevat. Aga üks sugulane, samuti järeltulija, tuli paari aasta pärast kunagisi radu vaatama ja perekonna loos nii kujunliku looga topelt-kiviaeda enam ei leidnud. Ta rääkis oma loo nüüd juba talumaad tagasi saanud sugulasest peremehele, lugu tuli peremehele üllatusena ja pani kukalt kratsima - mõjus lugu - loo jutustaja oli omakorda üllatunud, et seda lugu peremees ei teadnud. Nii oleks see kõik võinud jäädagi, olnut tagasi ei saa ja maaharimisel oligi karjatanum ebamugavalt tüliks. Aga möödusid paarkümmend aastat, oldi juba Euroopa Liidu liikmed... ja küla sai maastikupilti sama koha peale kiviaia tagasi, lihtsana, põiki üle põllu, tobedasti. Lisaks varastati kiviaia ehituseks naabri aiast kive - tüli jätkub ka 120 aastat hiljem.


* Kiviaia taastamise toetus antakse Eesti maaelu arengukava 2014-2020 alusel ja väljamaksed tehakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ning riigieelarvest.

Kiviaedade taastamise toetuse eesmärk on aidata kaasa kõrge ajaloolise, kultuurilise ja maastikulise väärtusega traditsiooniliste põllumajandusmaastike elementide-kiviaedade taastamisele, et:

• säilitada ja suurendada maastike esteetilist väärtust;

• luua elupaiku ning suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust;

• säilitada maastiku ajaloolist ja kultuurilist väärtust.

  

teisipäev, 21. juuli 2020

Õied

Liilia 'Pink Champagne'. Praegu on looduses õitsemiste kõrghetk; eile oli äiksepilvede vinaga soe päev. Eilsed pildid. Täna ennelõunal sadas tasast sooja vihma, seisin räästa all ja vaatasin. Viljapuud on muutunud aia peaelemendiks. Kõrge lillepeenar hägustab pilti... lähen köögiviljamaa, marjapõõsaste ja viljapuude teed... lillepeenra muudan madalamaks taustaks ühele vormi-õunapuule.

Kartul 'Ando'.

'Platina' H. Sel aastal kasvatan üle aastate üht teist sorti kurki; kevadel polnud minu lemmikut 'Amour' F1 lähimatest väikelinnadest leida; nii ostsin Maximast 'Platina' H; hiljem toodi mulle ka lemmiku seemned, nüüd on võrrelda: 'Platina' H on varasem, vilja-algeid on mõelemal võrdselt, aga eks näeb ka viljumise perioodi pikkuse ära, 'Amour' F1 olen hinnanud pika viljumise perioodi tõttu ja kurkide ülekasvamine on aeglasem.


kolmapäev, 15. juuli 2020

Lihtne elu

Käisin täna metsas ja sattusin lollaka otsa. Olin saabumas mustikate kanti ja hakkasin kuulma pauke, sarnaseiseid pauke olen lapsenagi teinud, kui ratta kodarasse tiku väävit sai pandud ja laks sai antud. Aga kes rabas nii entusiastlik plärtsutaja on? Rabas on paukude kauguse hindamine keeruline, siiski lugesin  kõik paugud üle ja hoidsin nende suunast puude taha. Sain 9 pauku ja tagasiteel kohtasin mustikate nõlval, paukude suunast endast pikemat keskealist meesterahvast, kirjadega töötunked seljas, sättis usinasti-kiirustades mingeid asju kokku - all oli pang, edasi mingi rõiva kuhi ja siis punane marjade korjamise kühvel, igatahes peale tema lahkumist jäid ka paugud järgi. Ei ole minus külma kõhtu, et tegelinskile paugutamise kuritegelikkust selgitada. Ilmselt pakkus hirmutamine talle naudingut, et hea mõte. Raske mõelda, et metsa peab sisenema kui kuriteo paika... . Veidi ka metsast. Kui kaks senist seenerada on metsa raiumise tõttu kadunud, siis olen õnnelik ka tatikute üle. Aga samas, roosa liimiku leiukoht on metsas sõitnud-toimetanud masina tõttu kadunud, nii juba paar aastat. Jälgin huviga sealse valgusküllase nõlvaku taastumist: seni on null - tatikud on kadunud, kase ja kahvatud puravikud on kadunud. Kaua neil aega läheb, pinnast on põlvest kõrgemaks kergitatud ja siis ratastega silutud... . Samuti on kadunud nüüd lõunapäikse ja tuule kätte raiutud puravike kraavinõlv, kohta pidasin varem endamisi seente indikaatoriks, et kas üldse tasub edasi minna, kasepuravikud ja männi-kivipuravikud on sealt kadunud. Aga mis seal ikka, nagu ütleb ka Erametsa Liidu esimees: "Me oleme loodusest võõrandunud ja väga väike osa ühiskonnast on neid, kes iga päev loodusega tegelevad, need on metsamajandajad ja põllumehed." Tema lause lõpp läheb küll lappama, aga mida rohkemat ikka oodata.

Vahukoores-35% rõõsas koores seened, sool ja pipar lisatud.

Röstleib. Lihtne elu.

Laialehine ebajasmiin veel õitseb ja lõhnab.


esmaspäev, 13. juuli 2020

reede, 10. juuli 2020

Tabasin end seenenäitust sättides täiesti puhta meelega.


laupäev, 4. juuli 2020

Õied

Käisin võhumõõku vaatamas, aga tippaeg on möödas. Kolm aastat tagasi oli oli kogu savikas jõevall (kopaga puhastatud sirgeks aetud jõe äär) risoome täis, aga nüüd on lõikeheinad ja teised võimust võtnud.

Tagasiteel vaatasin teeäärt:



kolmapäev, 1. juuli 2020

Kui käisin kevadel üht õitsvat õunapuud vaatamas, siis tagasiteel sõitsin nurgiti läbi metskonna maa


- - -

Mind häiris hingepõhjani kusagil silmatud kirjaread; autoriks oli kas Keskkonnaministeerium või Riigimetsa Majandamise Keskus; tekst oli midagi sellist: meil või neil on 700 eriharidusega spetsialisti, et pole põhjust meie või nende kompetentsis kahelda. See ei ole mingi argument probleemide lahendamisel!!! Seepeale tutvusin tähelepanelikumalt Kolmanda Riigi propagandaga - "valgustatud aarialastega"...

- - -

Loodus (mets) on avatud raamat.
Vaatan, et intensiivne metsamajandus on DEFORMATSIOON, loodusest eemaldumine, kontseptuaalne elust võõrandunud jamps. Huvitav... "valgustatud metsamajandajad" näevad "(intensiivset) tulevikumetsa".


- - -

11,2 ha suurune lageraie lank riigimetsas. Taamal ja külgedel üraskite kahjustatud keskealised kuused. (Kuna siin pole raieküpset metsa üraskite eest "päästa", siis siin oli lindude pesitsusaegne raierahu.) Praegune ehk viimasel ajal intensiivistunud metsamajandamise viis on kahjustanud järsult ökoseisundi näitajaid. Sellist olukorda õigustada riikliku (majanduse) tellimusega ja puidutööstuste puidujanuga on lihtsalt SAAMATUS. Röövimise kõrval on ka muid raha teenimise võimalusi olemas. 

Selles riigimetsa massiivis on alles jäänud kuni 40 aastane mets. Kaasiku keskealised kuused on üraskist kahjustunud. 

Noor kasvuhoos kaasik.

7,5 km metsatee äärne üks väheseid ja suurim küpse metsa ala: 3,2 ha 81 aasta vanust kaasikut??? (RMK andmed), sanitaarraie tehtud 2014. aastal. Sarnaste metsade ala jääb seal alla 10%, majandamata metsa sel 1700 ha metskonna lapil pole. Laias laastus puudub kogu alalt 40-nest kuni 80 aastani vanuses mets. Tekitatud olukorda on võimatu nimetada normaalsuseks.

9 aastased istutatud kuused ei näe head välja, sama võib öelda ka lähikonna 16 aastaste kuuskede kohta.

See pilt on teisest Eestimaa kandist, Haanja kõrgustikule 70ndatel istutatud kuusikust. Pildi tegin kümme aastat tagasi, illustreerisin kunagist põldu, mille tunnistajaks kokku lükatud kivid on. Vilets mets, ja see polnud seal erandlik koht. Kui paju nüüd siis targemad ollakse?