Kui mul päevakajalised lood otsa saavad, siis olen mõni kord sõpradele rääkinud loo kiviaiast.
Seekord alustan kaugemast ajast. Üks kivine maanurk - mille nime etümoloogia viitab kuivale maale - seal on elatud muistsest ajast. Vanu kaarte vaadates jääb mulje, et mõisnik majandas peale lapipõllunduse ajajärgu lõppemist küla renditalusi talumeeste ande järgi, et kus olid paremad põllud, seal pidas agronoomi-andega talupoegi - sellistel taludel olid ka tuulikud. Teistes taludes kasvatati hanesi, või lehmi, või sigu, kuidas keegi. Aga 19. sajandi lõpus muutus mõisale kasulikuks maa müük talumeestele... et endale rohkem raha saada, nihutas mõisnik talude piirid nõnda, et kogu küla talude maad oleksid enam-vähem võrdse kvaliteediga ja võimalusel ühes tükis... ja kui senine rentnik ei jaksanud talu välja osta, siis müüdi see teisele. Mõisniku "demokraatia" tekitas vanades agronoomides pahameelt, sest jäädi ilma osast heast põllumaast ja vimm kandus uue maa harija peale - seni hanesid pidanud talu ostsid uued tulijad. Enamik küla elanikkonnast vahetus. Agronoom vaatas "oma" parimalt põllult 2,5 ha saanud uut tulijat kui hea põllu muidu saanut. Agronoom käis isegi kohtus, aga õigust ei saanud, sest ostjal polnud toimunus süüd, aga vimm jäi. Siis tuli Nõukogude okupatsioon ja uue maaseadusega võeti agronoomilt jällegi jupp parimast põllust, mis läks naabertalu sulase perele. Seepeale läks agronoom jällegi kohtust õigust nõudma - aga seekord jäi teadmata kadunuks.
Ah jaa - kiviaed! Niisiis, peale talude müüki jäi hanetiigiga talu maale kogukonna-aegne kiviaedadega ääristatud karjatanum, mis oli olnud rendimaade piiriks ja tanumataha 2,5 ha parimat põldu. Visuaalselt jäi see põld justkui naabri maale. Uues talus oli tööd tohutult, maa oli kivine, uute põldude tegemine vaevaline, lisaks võttis vana karjatanum tarbetult ruumi, peremees hakkas selle kiviaedu kokku tõstma, et saada mõni samm põldu juurde, ladus kive suure hoolega, tekkis kõrge ja lai topeltaed, aga töö katkes. Peremees suri parimas töömehe-eas kopsupõletikku. Kiviaedadega ei tegeletud enam. Nii jäi see kõrge, ühest küljest hoolega laotud eripärane topeltaia lõik mälestusmärgiks peremehele ja tunnistuseks maa kõrgele hinnale.
Möödusid 63-64 pikka aastat, vahepeal oli suur sõda, vahetusid võimud, talud olid ammu käest võetud ja viimastel kolhoosiaastatel jõudis külla suurem maaparandustöö, mis hõlmas enamvähem kunagist kogukonnaaegset põldude ala. Topelt-kiviaed ja karjatanum kadusid, see oli ka maaparandustööde piiriks. Sinna põldude nurkadesse tekkisid kaks suurt kivihunnikut, mis said endistesse kivide kogumiste nurkadesse vanade kiviaedade ristumiste õnarustes. Selline pilt oleks ilmselt olnud tööga kurnatud taluperemehe unistus, lõpuks sai põllu ühte tükki. Ka talukohta elama jäänud järeltulijatel paistis hea meel olevat. Aga üks sugulane, samuti järeltulija, tuli paari aasta pärast kunagisi radu vaatama ja perekonna loos nii kujunliku looga topelt-kiviaeda enam ei leidnud. Ta rääkis oma loo nüüd juba talumaad tagasi saanud sugulasest peremehele, lugu tuli peremehele üllatusena ja pani kukalt kratsima - mõjus lugu - loo jutustaja oli omakorda üllatunud, et seda lugu peremees ei teadnud. Nii oleks see kõik võinud jäädagi, olnut tagasi ei saa ja maaharimisel oligi karjatanum ebamugavalt tüliks. Aga möödusid paarkümmend aastat, oldi juba Euroopa Liidu liikmed... ja küla sai maastikupilti sama koha peale kiviaia tagasi, lihtsana, põiki üle põllu, tobedasti. Lisaks varastati kiviaia ehituseks naabri aiast kive - tüli jätkub ka 120 aastat hiljem.
* Kiviaia taastamise toetus antakse Eesti maaelu arengukava 2014-2020 alusel ja väljamaksed tehakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ning riigieelarvest.
Kiviaedade taastamise toetuse eesmärk on aidata kaasa kõrge ajaloolise, kultuurilise ja maastikulise väärtusega traditsiooniliste põllumajandusmaastike elementide-kiviaedade taastamisele, et:
• säilitada ja suurendada maastike esteetilist väärtust;
• luua elupaiku ning suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust;
• säilitada maastiku ajaloolist ja kultuurilist väärtust.
Seekord alustan kaugemast ajast. Üks kivine maanurk - mille nime etümoloogia viitab kuivale maale - seal on elatud muistsest ajast. Vanu kaarte vaadates jääb mulje, et mõisnik majandas peale lapipõllunduse ajajärgu lõppemist küla renditalusi talumeeste ande järgi, et kus olid paremad põllud, seal pidas agronoomi-andega talupoegi - sellistel taludel olid ka tuulikud. Teistes taludes kasvatati hanesi, või lehmi, või sigu, kuidas keegi. Aga 19. sajandi lõpus muutus mõisale kasulikuks maa müük talumeestele... et endale rohkem raha saada, nihutas mõisnik talude piirid nõnda, et kogu küla talude maad oleksid enam-vähem võrdse kvaliteediga ja võimalusel ühes tükis... ja kui senine rentnik ei jaksanud talu välja osta, siis müüdi see teisele. Mõisniku "demokraatia" tekitas vanades agronoomides pahameelt, sest jäädi ilma osast heast põllumaast ja vimm kandus uue maa harija peale - seni hanesid pidanud talu ostsid uued tulijad. Enamik küla elanikkonnast vahetus. Agronoom vaatas "oma" parimalt põllult 2,5 ha saanud uut tulijat kui hea põllu muidu saanut. Agronoom käis isegi kohtus, aga õigust ei saanud, sest ostjal polnud toimunus süüd, aga vimm jäi. Siis tuli Nõukogude okupatsioon ja uue maaseadusega võeti agronoomilt jällegi jupp parimast põllust, mis läks naabertalu sulase perele. Seepeale läks agronoom jällegi kohtust õigust nõudma - aga seekord jäi teadmata kadunuks.
Ah jaa - kiviaed! Niisiis, peale talude müüki jäi hanetiigiga talu maale kogukonna-aegne kiviaedadega ääristatud karjatanum, mis oli olnud rendimaade piiriks ja tanumataha 2,5 ha parimat põldu. Visuaalselt jäi see põld justkui naabri maale. Uues talus oli tööd tohutult, maa oli kivine, uute põldude tegemine vaevaline, lisaks võttis vana karjatanum tarbetult ruumi, peremees hakkas selle kiviaedu kokku tõstma, et saada mõni samm põldu juurde, ladus kive suure hoolega, tekkis kõrge ja lai topeltaed, aga töö katkes. Peremees suri parimas töömehe-eas kopsupõletikku. Kiviaedadega ei tegeletud enam. Nii jäi see kõrge, ühest küljest hoolega laotud eripärane topeltaia lõik mälestusmärgiks peremehele ja tunnistuseks maa kõrgele hinnale.
Möödusid 63-64 pikka aastat, vahepeal oli suur sõda, vahetusid võimud, talud olid ammu käest võetud ja viimastel kolhoosiaastatel jõudis külla suurem maaparandustöö, mis hõlmas enamvähem kunagist kogukonnaaegset põldude ala. Topelt-kiviaed ja karjatanum kadusid, see oli ka maaparandustööde piiriks. Sinna põldude nurkadesse tekkisid kaks suurt kivihunnikut, mis said endistesse kivide kogumiste nurkadesse vanade kiviaedade ristumiste õnarustes. Selline pilt oleks ilmselt olnud tööga kurnatud taluperemehe unistus, lõpuks sai põllu ühte tükki. Ka talukohta elama jäänud järeltulijatel paistis hea meel olevat. Aga üks sugulane, samuti järeltulija, tuli paari aasta pärast kunagisi radu vaatama ja perekonna loos nii kujunliku looga topelt-kiviaeda enam ei leidnud. Ta rääkis oma loo nüüd juba talumaad tagasi saanud sugulasest peremehele, lugu tuli peremehele üllatusena ja pani kukalt kratsima - mõjus lugu - loo jutustaja oli omakorda üllatunud, et seda lugu peremees ei teadnud. Nii oleks see kõik võinud jäädagi, olnut tagasi ei saa ja maaharimisel oligi karjatanum ebamugavalt tüliks. Aga möödusid paarkümmend aastat, oldi juba Euroopa Liidu liikmed... ja küla sai maastikupilti sama koha peale kiviaia tagasi, lihtsana, põiki üle põllu, tobedasti. Lisaks varastati kiviaia ehituseks naabri aiast kive - tüli jätkub ka 120 aastat hiljem.
* Kiviaia taastamise toetus antakse Eesti maaelu arengukava 2014-2020 alusel ja väljamaksed tehakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ning riigieelarvest.
Kiviaedade taastamise toetuse eesmärk on aidata kaasa kõrge ajaloolise, kultuurilise ja maastikulise väärtusega traditsiooniliste põllumajandusmaastike elementide-kiviaedade taastamisele, et:
• säilitada ja suurendada maastike esteetilist väärtust;
• luua elupaiku ning suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust;
• säilitada maastiku ajaloolist ja kultuurilist väärtust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar