Lihtne elu

Käisin täna metsas ja sattusin lollaka otsa. Olin saabumas mustikate kanti ja hakkasin kuulma pauke, sarnaseiseid pauke olen lapsenagi teinud, kui ratta kodarasse tiku väävit sai pandud ja laks sai antud. Aga kes rabas nii entusiastlik plärtsutaja on? Rabas on paukude kauguse hindamine keeruline, siiski lugesin  kõik paugud üle ja hoidsin nende suunast puude taha. Sain 9 pauku ja tagasiteel kohtasin mustikate nõlval, paukude suunas, pikka kasvu keskealist meest, kirjadega töötunked seljas, sättis usinasti-kiirustades mingeid asju kokku - all oli pang, edasi mingi rõivakuhi ja siis punane marjade korjamise kühvel. Tema lahkumise järel rohkem pauke ei kuulnud. Ei ole minus külma kõhtu, et tegelinskile paugutamise kuritegelikkust selgitada. Ilmselt pakkus hirmutamine talle naudingut, et hea mõte. Raske mõelda, et metsa peab sisenema kui kuriteo paika... . Veidi ka metsast. Kui kaks senist seenerada on metsa raiumise tõttu kadunud, siis olen õnnelik ka tatikute üle. Aga samas, roosa liimiku leiukoht on metsas sõitnud-toimetanud masina tõttu kadunud, nii juba paar aastat. Jälgin huviga sealse valgusküllase nõlvaku taastumist: seni on null - tatikud on kadunud, kase ja kahvatud puravikud on kadunud. Kaua neil aega läheb, pinnast on põlvest kõrgemaks kergitatud ja siis ratastega silutud... . Samuti on kadunud nüüd lõunapäikse ja tuule kätte raiutud puravike kraavinõlv, kohta pidasin varem endamisi seente indikaatoriks, et kas üldse tasub edasi minna, kasepuravikud ja männi-kivipuravikud on sealt kadunud. Aga mis seal ikka, nagu ütleb ka Erametsa Liidu esimees: "Me oleme loodusest võõrandunud ja väga väike osa ühiskonnast on neid, kes iga päev loodusega tegelevad, need on metsamajandajad ja põllumehed." Tema lause lõpp läheb küll lappama, aga mida rohkemat ikka oodata.

Vahukoores-35% rõõsas koores seened, sool ja pipar lisatud.

Röstleib. Lihtne elu.

Laialehine ebajasmiin veel õitseb ja lõhnab.