Laupäev, 29. märts 2014

KEVAD, KEVAD




Täna oli ilmselt krookuse kõrghetk; esimesed õied pole veel pleekunud ja enamus õisi on lahti.

Sillad.




Neljapäev, 27. märts 2014


Sõstrasilm.


-

Täna jõudsin palju; puud said kõik istutatud, pookisin, piima käisin toomas, vähendasin aiast ühe okaspuu-liigi ja ühe roosisordi. Küll oleks hea veel sauna minna; mine tea, äkki teengi öösel tule alla (praegu on kell 22:18). Ma olen ikka väsinud. Millalgi peaks sööma ka? Elu tuleb rahulikult võtta.


Kolmapäev, 26. märts 2014

AED JA POOKEOKSI TOOMAS

AED üleeile.
See pilt võib olla häiriv. Rebane on talvel nartsisside kohal tänulikkust näidanud. Minul on temast hea meel!

Kurekell.

Märtsikelluke.

-

POOKEOKSI TOOMAS; kuigi on natuke vara, aga mis sest, midagi targemat poleks eile nagunii teinud. Ilmateade lubas vihma, läksin siiski.
Sõitsin läbi Pilistvere.



Siin,
Räsna oja ääres tundsin, et üks minu kummikutest on kõrge säärega kaloss. Kanna kohal oli suur lõhe. Väänasin sokkidest vett ning jätkasin sõitu. Enamus teest oli veel ees. Märg jalg tegi mind turtsakaks; vastik oli olla. Mõnus veeremine muutus spordiks. Ja pealelõunal jõudsin vihmale vastu. Nüüd oli tegu juba raskejõustikuga. Paremate punktide eesmärgil jätsin vahele kaks plaanitud peatust (need ei olnud pookeokstega seotud).

Pookeoksad said toodud.


Pühapäev, 23. märts 2014

ÄRGE TEISTELE RÄÄKIGE!

Täna varahommikul ärkasin üles: mis, kas olen nüüd ikkagi päris hulluks läinud? Hääled. Külm higi tekkis särgialla ja kuklataga kuumas. Rahulikku und enam ei tulnud - ikka nagu hääl. Lõpuks tõusin voodist ja vaatasin köögiaknast välja: kõik oli rahulik ja ütlesin häälekalt ühe lihtlause ja läksin tekialla tagasi. Ikka nagu kahtemoodi hääled. Pikapeale uinusin.
Hommikul välja minnes kuulsin jälle hääli, suur kohin ja muu. Minu maja oli tuhande (ebatäpne arv) hane poolt ümberpiiratud...

Ja päeval tekkis vaimne tasakaalutus; selle viljad on alumisel pildil.
Nimelt, eile rattaga sõites nägin üht pirnipuud mahajäetud aias. Kesk-Eestis on selline nägemine päris erakordne. Linnades ja kaitstud kasvukohtades on pirnupuid ikka, aga maal-lagedal on pirnipuu eriline nähe.
See pirnipuu on kasvanud külmavõetud puu alusest. Juurevõsusid ei ole, puu kasv on nõrgapoolne, tüvi ja oksad on terved, viljal südamiku ümber kivisrakud - kirjeldus sobib Morna seemneaia seemikaluse M1-ga. Miks ta ei võiks selle järglane olla? Kraapisin lehekihis nagu musträstas; kolm vilja võtsin välja ja uurisin. Võtsin viljad pihku ja mõtlesin... minu eelmisel aastal teadlikult (süsteemselt) korjatud pirniseemned sõid hiired sügisel kuivamisnõust ära - puhas töö oli, ainult paar auguga kesta oli veel alles... kui siit otsin seemneid, siis üks aasta ei jäe vahele, aga samas, SÜSTEEM ei oleks algselt mõeldud süsteem. Lasin pruunidel plönnidel maha kukkuda.

Täna hakkas enda inertsus häirima; võtsin jalgratta ja tõin neid pruune plönne niipalju kui leidsin.


Laupäev, 22. märts 2014

MARDIL

Kibelen muudkui, et läheks kuhugi. Teistmoodi maastikud jäävad kaugele ja pookeokste järgi minna on liiga vara. Isegi pidasin plaani, et teen pookeokste jaoks keltsa külmkapi. Küll on kibelus.

Oli plaan, et lähen Mardi kanti sinilillede ajal, aga mul oli vaja täna kuhugi minna, niisiis.
Täna teenisin 5 kilomeetrilt taararaha 56 senti ja läksin metsa.


Mardi kaev on sireli (Syringa vulgaris) sees.

Uks kitsast rehealusest lauta.

Köögiuks rehealla.

Köök.

Elutoa põrand.

Kui saabusin, siis kitsed lahkusid. Elutoa põrand.




Lõuna-läänefassaad.

Ilmselt nägi Mardi talumaja sarnaselt väheldane välja. Asunikutalu samas külas.

Vaade aeda.

Sarapuud, Corylus avellana.




Põllule on isutatud kuused, Pincea  abies.

Vaarikavälu, Rubus idaeus.

Praeguses metsas on veel ühe hoone aluskivid. Avar ava on vundamendi ees ja küljel, laudaosa moodi ehitus; ilmselt oli siis siin ka üks majapidamine, siis Mardi naaber. Lepp, Alnus incana on viljaka maa puu.

Kas siis heinamaa kased, Betula pendula?

Ilusa lõpuga kuusk, Pincea  abies.


Ja roosat.


JA SIIS IMEDE IME! Sellise tüvega sarapuu, Corylus avellana.

Siiski on tegu sarapuuga koos kasvava eriti pikatüvelise pihlakaga, Sorbus aucuparia, mina pole nii eripärast pihlakat varem näinud.



Pihlakas.

Pihlakas.




Tuulevaiksel, soojal raiesmikul nägin selle aasta esimesi paiselehe-õisi.

Tulles ja minnes.