Häid pühi!
Picea omorika 'Nana', pilt on tehtud aprilli algul,
puu kaitsvas varjus on ühe looma sisseelatud varjupaik.
Seekord on mu jõulupuu selline.
Seekord on mu jõulupuu selline.
teisipäev, 24. detsember 2019
reede, 20. detsember 2019
Aruanne
Mõtlesin konfliktide peale, et saada aimatavam käsitlus. Ega konflikte palju olegi, olen elanud tagasihoidlikult.
Alustan 16 eluaastast, et oleks tuumakam, olin siis õpilane, tookord saatis üks peast nikastunud sitt õpetaja jõuluks minu emale uskumatute süüdistustega kirja. Ma ei teadnudki, et olen kurjategija. Jõuluüllatus missugune. Kõige leebem etteheide minu kohta oli, et mul ei ole sõpru, kaaslaste õnnetustesse suhtun parastavalt ja süüdistan neid ennast. (Selle pedagoogi viimast idioot-bravuurikat trükimasinal löödud kirjatööd lugesin hiljem seltskondade lõbustamiseks ette, olen selle ammu kaotanud, kuid paari punkti võin siiani peast tsiteerida.) Üles korjatud ja üldistuse saanud lugu oli järgmine... istusin ühikatoa voodis ja lugesin raamatut, toakaaslased, kaks poissi, olid mingil peol, hea rahulik oli olla. Kuid äkki ilmus tuppa verise näoga afektiseisundis toakaaslane, oli pool-jooksusammul tulnud ja verisena mitte märkamata jäänud; maja pealt olid talle sappa haakinud murelikud kursaõed, paras sagin. Ja muidugi ei jäänud paaril kohkunud kooliõel minu esmane naerev reaktsioon nähtamatuks. Olin hetkega vastik tegelane, usutlesid veel, et kuidas mina nõnda. Aga seleta neile siis... ja nähtamatuks jäi neile, et kiirabi kutsumist käisin mina ühika komandandilt nõudmas. Ma ei osanud lihtsatest tüdrukutest välja teha... ja jutt minu naervast reaktsioonist liikus kulutulena ärevas õhustikus. Ma ei osanud hetke naeru probleemiks pidada. See poiss oli hea inimene, veidi eluvõõras ja ennatlik, nagu selles vanuses ikka. Ühel õhtul olin ta närvi ajanud; tögasin tema karateejutu ülevust ja kobadust põrandapesulapi käsitlemisel... põranda pesemine käis tal väga vastumeelselt. Tol õhtul võdistas ta oma kere minu suunas tubli veerandtund, noore väsimatusega teatas, et võib mu näo iga kell segi lüia, aga ta ei tee seda... . Ei osanud mina sellist ähvardavat käitumist heaks ka pidada, kuigi olin samuti sõnadega üle piiri läinud, aga teist moodi. Veidi aega möödus... poiss oli seletava, edeva ja puhevil olekuga kohalikule jobule silma jäänud... . Poiss viidi ööseks haiglasse järelvalve alla ja rohkem teda ei näinud. Nüüd on ta kirikuõpetaja. Ta veri lõhnas natuke teist moodi, kuidagi hapult, oli vedelam ja hele-pruunikat tooni, miskipärast on meelde jäänud... koristasin tema järgi. Oma parimad noorpõlvesõbrad sain sealt koolist.
Järgmine kord oli 3 aasta pärast ühe talunaisega, oli nörritavalt vihmane heinaaeg, olin praktikale sõitnud kaks korda, aga heina ei saanud ikka teha, teda solvas-ärritas minu vähene hommikune söömine, et näe, meie toit ei kõlba ja kruttis end peast segaseks, mispeale deklameerisin ühe luuletuse neli esimest rida, milles sisaldusid sõnad: unenägu ja toll. Seepeale sõimas mind usuhulluks, et on näinud igasuguseid hulle aga sellist hullu pole varem näinud - usuhullud on kõige hullemad hullud. Muidugi polnud mul sellise hullu katuseall asu. Küsis veel hommikukohvi eest raha. Oli ta hull või kalkuleeriv taktik, ei oska öelda. Aga minu naaberkülast kutsus üks temale sarnane naine oma mehele hullumaja auto järgi. Auto tuli, autorahvas vaatas, et vanamees on nii rahulik, aga naine jookseb ümber mehe ringi, võtsid naise kaasa.
Järgmine kord oli 13 aasta pärast... kolleeg käis iga lõunapausi ajal süsti saamas, sest oli ohtlikku haigust põdend, nii oli tema lõunapaus pikem... kunagi ei tea järjekorra pikkust. (Olen alati seda meelt, et iga töötaja tunneb kella, kui ta alustab tööpäeva varem, siis on tal võimalus ka varem õhtale saada, või siis pikem paus võtta.) Oli mõnus päikseline suvepäev, kirgas ja heatahtlik päev, lõunatasin võileib näpuvahel, jalutasin puid-põõsaid, valgust ja ilma nautides. Jalutades nägin eemal põõsastevahel üht paarikest armulikult kaisukuti. Meesterahvas sarnanes kolleegile, seisatasin üllatunult pilku teritades, et keda näen, nad märkasid mind. Lõunapausilt tulles oli kolleeg vaikne, pinge oli õhus; lõpuks ütles: "Näe, ei jõudnudki süsti saama, võeti ennem rajalt maha." Ta oli selgelt segaduses. Katkendlikult ja puhkides saatis abitöid tegeva tütre päeva-pealt koju, et oled küllalt teinud, mäletan tüdruku arusaamatut ilmet, et nii äkki. Mees oli hirmul, sest mul oli reetmise võimalus. Tütar läks koju. Järgnes minu vigade kindlameelne otsimine, millele reageerisin irooniliselt. Tüüp ei suutnud eraelu töö juurde toomata jätta. Miskipärast hakkas naistemehele tunduma, et tema teeb teistest rohkem tööd, nii hakkas töökoguseid "võrdseks" arvutama. Sarkastiliselt jälgisin tõmblemisi edasi... kuni kord lasin tal pool päeva ja järgmise hommikugi kaebeldes ringi joosta, kaebles:"Mis ta mõtleb, no on ikka mees!" Lollike miskipärast arvas, et olin jagatud tööst oma osa tegemata jätnud ja lolli peaga natukesega kolmandat töötajat abistama läinud. Enda arvates tegin žesti mõnda aega kestnud üle öö tekkinud pingsa arvude jagamispoliitika absurdsuse suhtes, sest arv ei näidanud võrdset tööd. Oh, küll mul meeldis teda praadida, viimase sekundini, ja see nägu pärast ilmarahvale lennukat tolmu keerutamist oli nii saamatult hale, ahmis õhku ja neelas ila, ainult korinat tuli kurgust. Pärast seda meie koostöö katkes, sest ta keeldus igasugusest suhtlusest minuga. See kolleeg nimetas end Üksikuks Hundiks, teised aga ütlesid Till Seelikus.
Alustan 16 eluaastast, et oleks tuumakam, olin siis õpilane, tookord saatis üks peast nikastunud sitt õpetaja jõuluks minu emale uskumatute süüdistustega kirja. Ma ei teadnudki, et olen kurjategija. Jõuluüllatus missugune. Kõige leebem etteheide minu kohta oli, et mul ei ole sõpru, kaaslaste õnnetustesse suhtun parastavalt ja süüdistan neid ennast. (Selle pedagoogi viimast idioot-bravuurikat trükimasinal löödud kirjatööd lugesin hiljem seltskondade lõbustamiseks ette, olen selle ammu kaotanud, kuid paari punkti võin siiani peast tsiteerida.) Üles korjatud ja üldistuse saanud lugu oli järgmine... istusin ühikatoa voodis ja lugesin raamatut, toakaaslased, kaks poissi, olid mingil peol, hea rahulik oli olla. Kuid äkki ilmus tuppa verise näoga afektiseisundis toakaaslane, oli pool-jooksusammul tulnud ja verisena mitte märkamata jäänud; maja pealt olid talle sappa haakinud murelikud kursaõed, paras sagin. Ja muidugi ei jäänud paaril kohkunud kooliõel minu esmane naerev reaktsioon nähtamatuks. Olin hetkega vastik tegelane, usutlesid veel, et kuidas mina nõnda. Aga seleta neile siis... ja nähtamatuks jäi neile, et kiirabi kutsumist käisin mina ühika komandandilt nõudmas. Ma ei osanud lihtsatest tüdrukutest välja teha... ja jutt minu naervast reaktsioonist liikus kulutulena ärevas õhustikus. Ma ei osanud hetke naeru probleemiks pidada. See poiss oli hea inimene, veidi eluvõõras ja ennatlik, nagu selles vanuses ikka. Ühel õhtul olin ta närvi ajanud; tögasin tema karateejutu ülevust ja kobadust põrandapesulapi käsitlemisel... põranda pesemine käis tal väga vastumeelselt. Tol õhtul võdistas ta oma kere minu suunas tubli veerandtund, noore väsimatusega teatas, et võib mu näo iga kell segi lüia, aga ta ei tee seda... . Ei osanud mina sellist ähvardavat käitumist heaks ka pidada, kuigi olin samuti sõnadega üle piiri läinud, aga teist moodi. Veidi aega möödus... poiss oli seletava, edeva ja puhevil olekuga kohalikule jobule silma jäänud... . Poiss viidi ööseks haiglasse järelvalve alla ja rohkem teda ei näinud. Nüüd on ta kirikuõpetaja. Ta veri lõhnas natuke teist moodi, kuidagi hapult, oli vedelam ja hele-pruunikat tooni, miskipärast on meelde jäänud... koristasin tema järgi. Oma parimad noorpõlvesõbrad sain sealt koolist.
Järgmine kord oli 3 aasta pärast ühe talunaisega, oli nörritavalt vihmane heinaaeg, olin praktikale sõitnud kaks korda, aga heina ei saanud ikka teha, teda solvas-ärritas minu vähene hommikune söömine, et näe, meie toit ei kõlba ja kruttis end peast segaseks, mispeale deklameerisin ühe luuletuse neli esimest rida, milles sisaldusid sõnad: unenägu ja toll. Seepeale sõimas mind usuhulluks, et on näinud igasuguseid hulle aga sellist hullu pole varem näinud - usuhullud on kõige hullemad hullud. Muidugi polnud mul sellise hullu katuseall asu. Küsis veel hommikukohvi eest raha. Oli ta hull või kalkuleeriv taktik, ei oska öelda. Aga minu naaberkülast kutsus üks temale sarnane naine oma mehele hullumaja auto järgi. Auto tuli, autorahvas vaatas, et vanamees on nii rahulik, aga naine jookseb ümber mehe ringi, võtsid naise kaasa.
Järgmine kord oli 13 aasta pärast... kolleeg käis iga lõunapausi ajal süsti saamas, sest oli ohtlikku haigust põdend, nii oli tema lõunapaus pikem... kunagi ei tea järjekorra pikkust. (Olen alati seda meelt, et iga töötaja tunneb kella, kui ta alustab tööpäeva varem, siis on tal võimalus ka varem õhtale saada, või siis pikem paus võtta.) Oli mõnus päikseline suvepäev, kirgas ja heatahtlik päev, lõunatasin võileib näpuvahel, jalutasin puid-põõsaid, valgust ja ilma nautides. Jalutades nägin eemal põõsastevahel üht paarikest armulikult kaisukuti. Meesterahvas sarnanes kolleegile, seisatasin üllatunult pilku teritades, et keda näen, nad märkasid mind. Lõunapausilt tulles oli kolleeg vaikne, pinge oli õhus; lõpuks ütles: "Näe, ei jõudnudki süsti saama, võeti ennem rajalt maha." Ta oli selgelt segaduses. Katkendlikult ja puhkides saatis abitöid tegeva tütre päeva-pealt koju, et oled küllalt teinud, mäletan tüdruku arusaamatut ilmet, et nii äkki. Mees oli hirmul, sest mul oli reetmise võimalus. Tütar läks koju. Järgnes minu vigade kindlameelne otsimine, millele reageerisin irooniliselt. Tüüp ei suutnud eraelu töö juurde toomata jätta. Miskipärast hakkas naistemehele tunduma, et tema teeb teistest rohkem tööd, nii hakkas töökoguseid "võrdseks" arvutama. Sarkastiliselt jälgisin tõmblemisi edasi... kuni kord lasin tal pool päeva ja järgmise hommikugi kaebeldes ringi joosta, kaebles:"Mis ta mõtleb, no on ikka mees!" Lollike miskipärast arvas, et olin jagatud tööst oma osa tegemata jätnud ja lolli peaga natukesega kolmandat töötajat abistama läinud. Enda arvates tegin žesti mõnda aega kestnud üle öö tekkinud pingsa arvude jagamispoliitika absurdsuse suhtes, sest arv ei näidanud võrdset tööd. Oh, küll mul meeldis teda praadida, viimase sekundini, ja see nägu pärast ilmarahvale lennukat tolmu keerutamist oli nii saamatult hale, ahmis õhku ja neelas ila, ainult korinat tuli kurgust. Pärast seda meie koostöö katkes, sest ta keeldus igasugusest suhtlusest minuga. See kolleeg nimetas end Üksikuks Hundiks, teised aga ütlesid Till Seelikus.
Järgmine kord oli 10 aasta pärast. Tookord kohtasin autokraadi ja lihtsa lolli sümbioosi, nad sobivadki kokku, mõlemal sarnane kompleks.
Järgmine kord oli 2 aasta pärast, see viimane, kus arvasin: asja eest tegutsemine peaks tähendama aruteludes osalemist, otsuste teostamist ja tulemuse hindamist. Aga puudus tulemuse hindamine ja soov või võimekus aruteludeks. Õigustamatu õigustamise ja valetamise õhkkond oli tüütult rumal ja motivatsiooni pärssiv.
- - - - -
Mõtlesin kahe viimase konflikti peale; neis on sarnane muster. Ilmselt ärritab vastaspoolt minu kõrkus* - kuigi olen ootuses ja valmiduses koostööks, seda aga professionaalsel alusel, tahan teha tööd pühendunult ja motiveeritult. Tunnistan: minu natuur ei talu pidevalt hirmudes vaevlevaid ja analüüsivõimetuid inimesi... ja lipitsev alandlikkus on vastik... see ei tähenda minu empaatia puudumist.
* Mitte segi ajada ignorantsusega. Ignorantsus on levinud hoiak ebapädevuse "varjamiseks".
-
Mis tegelast (vaata ka eelmist postitust) iseloomustab? Päritolu, haridus/silmaring, töökogemus, karisma.
Tegelase päritolu on täiesti kõrvaline asi, kui ta on demokraat, kui on avara silmaringiga ja asjalik. Aga kui tekivad probleemid, siis hakkad analüüsima, et mis toimub ja miks. Tegelast rahuldadavad eestöölisega põllutöölised - selline hierarhia on võimalikult sügav ja sel põhjusel küündib tegelase ratsionaalne maailmapilt kolhoosi brigadirini. Millega aga seletada tegelase häbi abipakkumisi vastu võtta, probleemide eitamist, õigustamatu õigustamist, vassimi ja valesid? Hirmuga; suure tööga saavutatud positsioon vajab kaitsmist... kui oled kogu elu enda alaväärsustunnet teatava eduga muda üles keerutades varjanud, siis selgus ja ausus on hirmutav. Nii kasutab tegelane ebamääraseid väljendeid: "õige aednik", "tark aednik ei kahtle", "sündind aednik". Muidugi on tegelane veerandsajandiga palju saavutanud ja loonud väärtusi, sest aeg on olnud pikk, aga tulemuslikkus on siiski kehv.
neljapäev, 19. detsember 2019
Pime aeg on lakke vaatamise aeg, teen kokkuvõtet aastast, mõtlen elu üle järgi... kas, kuidas ja milleks. Vaatamata pimedusele ei ole sel hämaraajal endasse keskenduda hästi õnnestunud. On väga häirivaid asju toimunud. Üks kergendav toiming oleks asjad hinge pealt kirja panna, las nad olla kirjutatult. Aga nagu ei taha end seeläbi vihaseks ajada, kuigi siis saabuks vaibumine. Olen võtnud teise taktika - magan pikalt, vaatan igasugu filme (välja arvatud ulme), nii intensiivselt pole vist kunagi lugenud, kohe nii, et omi mõtteid oleks vähe... mõned kommentaarid ja vastuvaidlemised... need mind eriti rahutuks ei tee, nendega olen leplik. Aga viimati külaraamatukogus ütlesin: "See kord ei laenuta ma midagi, vahelduseks tuleb ka omi mõtteid mõelda." Pea nädal hiljem võtsin voodipäitsi kohalt ühe köite Tšehhovi kogutud teostest. Lugesin kolme lugu, kaht neist pean ammusest ajast oma lemmikuteks. Ja neist avastasin alles nüüd, kui suuresti olen neis ignoreerinud inimeste iseloome, oleks nagu need kirjakohad varem vahele jätnud, ja neid kirjakohti on palju! Ühes kohas oleks nagu ära tundnud ühe tema kaasaegse kirjaniku (Lev Tolstoi), on kriitiline. On kirjutanud tölplastest. On kirjutanud avara ja heatahtliku hingega inimestest, neid on küll vähe. Lugedes nägin seljataha jäetud inimeste galeriid... nad on (juba) kirjandus.
Tellimine:
Postitused (Atom)