Neljapäev, 19. detsember 2019

Pime aeg on lakke vaatamise aeg, teen kokkuvõtet aastast, mõtlen elu üle järgi... kas, kuidas ja milleks. Vaatamata pimedusele ei ole sel hämaraajal endasse keskenduda hästi õnnestunud. On väga häirivaid asju toimunud. Üks kergendav toiming oleks asjad hinge pealt kirja panna, las nad olla kirjutatult. Aga nagu ei taha end seeläbi vihaseks ajada, kuigi siis saabuks vaibumine. Olen võtnud teise taktika - magan pikalt, vaatan igasugu filme (välja arvatud ulme), nii intensiivselt pole vist kunagi lugenud, kohe nii, et omi mõtteid oleks vähe... mõned kommentaarid ja vastuvaidlemised... need mind eriti rahutuks ei tee, nendega olen leplik. Aga viimati külaraamatukogus ütlesin: "See kord ei laenuta ma midagi, vahelduseks tuleb ka omi mõtteid mõelda." Pea nädal hiljem võtsin voodipäitsi kohalt ühe köite Tšehhovi kogutud teostest. Lugesin kolme lugu, kaht neist pean ammusest ajast oma lemmikuteks. Ja neist avastasin alles nüüd, kui suuresti olen neis ignoreerinud inimeste iseloome, oleks nagu need kirjakohad varem vahele jätnud, ja neid kirjakohti on palju! Ühes kohas oleks nagu ära tundnud ühe tema kaasaegse kirjaniku (Lev Tolstoi), on kriitiline. On kirjutanud tölplastest. On kirjutanud avara ja heatahtliku hingega inimestest, neid on küll vähe. Lugedes nägin seljataha jäetud inimeste galeriid... nad on (juba) kirjandus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar