Teisipäev, 19. oktoober 2021

Laiskus

Sügise laisad päevad: väikselt reisilt kaasa ostetud Pecorino Romano ports hakkab lõppema, 1,5 kilo vürtsikiluga sai kiluisu mõneks ajaks rahuldatud; potitäie kartuleid keetsin, korra veel saab grilli all ahjukartuleid teha, peale riivitud Pecorino Romano sobib kõigi köögiviljadega. 
Ahjukartul.

Koduaias ma pole istuja ja taevasse vahtija, ikka jalutan ja vaatan ringi, teen asja, aga täna istusin ühele külmale ja niiskele puupakule ja vaatasin külma põhjatuulega taevast ja puid.

Olin kolmekordse katteloori alla jätnud aedube; täna tegin viimase koristuse, sest paaripäevast külma nad ei kannataks. Hiired olid oma osa võtnud, osa vastu maad hallitama läinud, aga oma osa sain päeva menüüsse parasjagu kätte. Sel aastal kasvatasin viit sorti aedube, võtsin kolm uut katsetada, paar korda mõtlesin neist ka kirjutada, aga juba aastakümneid siin kasvatatud valge kiuta oli teistest (uutest) üle, ja las olla. Nüüd on aiamaaga kõik, küüslauk sai 8. oktoobril maha. Tuli meelde, peterselli juuri on veel võtta.


Esmaspäev, 18. oktoober 2021

Õun ja õun

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu ja pika meeldiva järelmaitsega - avar. Parim maitse tuleb järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset ja mahlakust kaotamata jaanuarini. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel ja külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem ei ole külmakahjustusi näinud, 9 viimast aastat on soojad talved olnud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ja esineb saagita aastaid. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed ehk puult kukkunud õunad kaotavad maitse; puult nopitud õun on hea; päev-paar enne täisküpsut korjatud õun säilib kuni nädala. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga. Puu saagikus on ebaühtlane; vanal hooldamata emapuul on saagita aastaid ja saagiuputust pole kohanud; ka noorel puul on olnud saagita aasta, aga väga vahelduvat regulaarsust pole täheldanud - head saagiaastad on vaheldunud rahuldavatega. Puu on suure kasvuga.

'Jaspi'? - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias) - septembri jooksulPookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult mis oli ostetud eelmise sajandi viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi nimi tahab kinnitamist; õunanäitustel on sort 'Jaspi' väga sarnane, teda aga pole maitsta pakutud. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kavatsen teda kasvatada poogituna külmakindlama sordi võras.
'Kasper' - parim suveõun, vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga.

'Kitaika-mat' - teda aeda pookides oli mälestuses noore õunapuu kuni 90-grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise (kitaikadele omase) pargiga, posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalilt pole nagu saanud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kasvukohas-kliimas, või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul ja säilivad väga lühikest aega.

'Liivi kuldrenett' - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Jääb nišisordiks maitsemeele puhkepäevadel. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.

'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga ja suurepärase aroomiga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam. Minu lemmik taliõun.

'Paide taliõun' - suurepärase maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talvel on [korjata tuleb septembri alul] õuntel rahuldav maitse, vürts taandub, muutuvad mahedamaks ja magusamaks.

'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun. Enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad detsembrini. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

'Himbeerapfel von Holowous'? - võibolla on see tema nimi; leidsin ühe mõisa aednikumaja juurest, oli (on) ainuke õunapuu endises viljapuuaia kohas. Õunte parim maitse saabub järelküpsedes - salapärase (roosiõli?) maitsenüansiga hapukasmagus õun on tarbitav oktoobri teisest poolest. Viljad närtsivad kuivas hoiuruumis kergesti, arvestatavat säilituskatset pole teinud. Vilja kujule on iseloomulik, et üks külg on teisest kõrgem. Punased õunad hakkavad juba kaugelt silma. Õitel ja noortel lehtedel punakas varjund. Kahjuks tabandub kärntõvele soodsal aastal aia põhisortidega võrreldes palju rohkem haigusest. Puu on püstaka kasvuga, külgoksad (II järgu oksad) peened, võra on keeruline kujundada, ilmselt sobib talle 3-4 aastajärgu tagasilõikus ehk noorendav lõikus. Viljakande algus paistab hilisepoolne olema; võrasse poogitud okstel oli esimene suur õitsemine viiendal aastal, üksikuid vilju sai kolmandast aastast.

Katsetuses olevad sordid:
'Alesja' - Valgevenes aretatud talisort, magushapu. Maitse hinne jääb hea(nelja) tasemele. Kuna seda (punaga värvuv turuõun) tüüpi taliõunte nišš on minu aia põhisortide seas täitmata, siis võib ta oma maitseomaduse ja muude väärtustega liikuda põhisortide sekka, vaatame... otsustamist takistab katsealuste sortide vähene tundmine, aga soovitan teda ikkagi kasvatada!
'Babuškino' - vana Vene talisort, hilise viljakandealgusega.
'Kersti' - Pollis aretatud magushapu talisort. Võra näikse kujunevat ebastandardseks; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Maitses päris nüansikas vürts, meeldiv; vürts meenutab 'Põltsamaa taliõuna', aroomis veidi 'Antonovkat'. Hästi säilitatud-pikalt järelküpsenud õunu ei ole temalt veel saanud; puu on noor.

'Konfetnoje' - esimese vaatluse põhjal pälviks see suvisort koha põhisortide seas. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad; vürtsil on veidi sarnasust üliküpse 'Krügeri tuviõunaga'.
'Korobovka' - vana Vene suvisort, hilise viljakandealgusega. Olen maitsnud erineva maitsega korobovkasi: 1) tuumakas, vürtsikas-magus ja 2) vesisepoolne mesimagus; viljade välimuski oli erinev: 1) valgete täppidega tumedamate triipudega puna, 2) valkjaskollane põhivärv kaetud punaste triipudega. Võibolla on asi kasvutingimustes: 1) maad väetati ja kobestati, 2) niidetud muruga vana taluaed. Minu aias on pookeoksad esimeselt variandilt, kui just kogemus pole seotud väikse eksimusega; teisel variandil katsetamise perspektiivi ei näe - ajaloo huvilisele oleks sort kindlalt omal kohal.
'Moskovskoje pozdnee' - Venemaal aretatud talisort.
'Narodnoje' - suvelõpu ja sügissort. Esialgse vaatluse põhjal on sordi suureks puuduseks viljade halb seisu- ehk tuulekindlus. Kolme-neljaaastase puu ladvaks poogituna viljus juba teisel aastal. Küps õun on vahaja kollase tooniga, ilus. Maitselt meeldivalt magushapu. Nimetatuna olen sorti kohanud ühe nõukaaja eesti kolhoosi/sovhoosiaia istutatavate nimestikus, kas istutati, ei tea. Eestis pole sort levima hakanud, võimalik, et see aed jäi riigikorra muutudes sööti ja enne täisküpsust rohekad õunad ei kutsu rahvast sööma. Minu esialgse hinnangu alusel võiks teda tuulevaikses kohas kasvatamiseks soovitada: puu on loomupäraselt madalama kasvuga, viljub varakult, vahakollased õunad on tegelikult täitsa isuäratava välimusega, maitse peen - parimate turuõunte tasemel ja mulle näib, et ka õunte käitlemisomadused - trantsporditavus, säilivus, köögis kasutatavus on meil levinud varasügise sortidest ('Kaja', 'Melba', 'Sügisdessertõun') etemad.
'Pirja' - Soomes aretatud suvesort.
'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort.
'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu.

Jäänud/olnud ... pruuniga märgin enda jaoks hinnalisemad:
'Aamisepa 14' - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust, oli 3 erinevat.
'Aia ilu' - meeldiva gramm renetiliku maitsega sügissort. Saagikas. Pean maitset liiga igavaks.
'Anis alõi' ('Punane aniis') - kehva maitsega väiksepoolsed õunad.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') - ja 'Punane aniis' kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat 'Joonik aniisi' ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas - õunte hea maik tekib septembris hoiuruumi korjatud saagi järelküpsedes, siis aga hakkavad järsku riknema. Puus (üle)küpsenud õunad ei ole hea maiguga. Hoiuruumist võetult maitse kõrghetkel väga hea maiguga ja väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis. Noor puu on iga-aastaselt viljakas.
'Antonovka' - hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel, siis naudin vahelduseks ühe õuna omapärast vürtsi... lauaõuna-portsuks on nad liiga hapud.
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem ja on vähem hapud; maitsel ja viljaliha konsistentsil on sarnasust vana klassikalise turuõun 'Gravenstein'-iga.
'Belorusskoje sladkoje' - Valgevenes aretatud talvehakusort; kärntõvekindel (Vf geen). Maitse hea, veidi pirni meenutav, vaatamata nimele värskendava happe-milligrammiga.
'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.
'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.
'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. (Olen sellisest asjast ka Eestis 'Croncels'-i kasvatamiskogemust jaganud kirjatükist lugenud.) Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Olen seda sorti kohanud kolmes (nüüd juba rohkemas) vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valmi, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid seemikalusel ühtmoodi mittevalmivalt. Aga valminud õunu toon isikupärase maitsevahelduse jaoks oma sahvrisse.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe, loobusin sordist.
'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita - vesine maitse, st. liiga mahe.
'Koonik' - kehva-maitsetu maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.
'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga; puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist-kujunduslõikust, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre. Miks olen aastaid end saatnud sordi siia aeda toomata jätnud? Küllap on piisanud sügisest talvehakuni olemasolevast... ma ei vaimustu omapärasest meeldivast magusanoodist, mis iseloomustab 'Leedu pepin'-it ja temast aretatud sorte.
'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud maitsev suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Kvaliteetset saaki pole siin saanud.
'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.
'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.
'Melba' - mahedamaitseline suvelõpusort, näen talle huvitavamaid asendajaid. Siiski hoian sorti alles võrdlussordiks neljale suvelõpu-varasügissordile, nii on veel võimalik, et 'Melba' põhisortide sekka paigutub.
'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga, kuid minu jaoks jääb õuna maitse liiga mahedaks. Ilmselt kasvab paremini Lääne-Eesti saartel ja Edela-Eestis. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.
Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlik' - hea maitsega sügis- ja talvehakusort, happed ja suhkrud on tasakaalus, viljakoor veidi mõru-parkiv; aga õuna järelmaitse on meeldivalt pikaldaselt suhkrune.
'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju. Saagikas sort.
'Pepin-šafrannõi' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, viinamarjasuhkru alatooniga - peene vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega, taastub hästi.
'Pervinka' - kasina maitsega. Kärntõvele resistentse (Vm geen) sordi viljad on viljamädanikule vastuvõtlikud. Sort saagikas. Puuduseks õunte lühike säilivus - põhisaak valmib septembri alul.
'Pärnu tuviõun' - ei taha, kuigi lapsena Saaremaa aias sai üks sügis päris isuga söödud. Sordi puuduseks on hea maitse lühike kestvusaeg (peab peale sattuma) ja õun on muljumisele väga tundlik.
'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast juba pigem vähese maitsega.
'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav, seemikalusel puu võra halvasti kujundatav.
'Streifling Herbst' ('Sügisjoonik) - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.
'Suislepp' - vana suvisordi poogendeid oli huvitav jälgida, aga vaimustust ei tekitanud.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse. Saagikas sort.
'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud mitmes vanas aias. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.
'Sügisdessertõun' - maitsel veidi puine alatoon (iseloomulik suurema parkainete sisaldusega õuntele), kuigi on suurepärase magusapoolse maitsega nüansikas dessertõun. Hoian teda sordivaramu puudesse poogitult, sordil on fluidum, jalutan aias, võtan õuna puust ja olen liigutatud meeldivast välimusest ja maitsest, aga suuremaks tagavaraks eelistan võtta mõnd teist sorti. Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset.
'Tallinna pirnõun' - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin klaasjaks muutunud vilju luksuslikult. 
'Talvenauding' - on aias ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu-puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla.
'Tellissaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea. Mööndusega maitse suhtes, näen tal aias kohta hästi säiliva viimase õunana, kuigi loodan leida asendust.
'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.
'Tšernogus' - vana sort. Kasina maitsega viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.
'Vaarikõun' - vili valmib septembis ja säilib päris pikalt. Meeldiv tasakaalus ja vürtsikas maitse, aromaatne. Suur hulk vilju muutuvad südamiku ümbert klaasjaks. Õun kuni keskmise suurusega lameümmargune, kantidega. Karikaõõnsus peaaegu puudub. Karikas ümbritsetud viietiselt nibude ja kurdudega. Viljavars lühike, roostetaolise kihiga kaetud varreõõnsuses. Valminud vilja koor kaetud vahakorraga, hele rohekas-valge põhivärv kaetud vaarikpunaste tihedate joontega ning laikudega. Maitse puuduseks on lühike-kuiv järelmaitse, kuigi vili on aromaatne ja mahlakas.
'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu kõrge kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva tasakaalus hapu ja magus maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järgemööda. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väike.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Maitse magushapu, ei midagi erilist; mahlakas lõpumaitses on ploomilikku vesist ja veidi teravat hapet.
'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud.
__


Kui aiast üle tosina seemikut ja nelja sordikahtlust mitte arvestada, siis on hetkel aias viljapuid-õunapuid 35 sorti. Lisaks on veel aia äärealale tekkinud väike rida õunapuid sordiaretuskatseks, aga neisse suhtun üpris kergekäeliselt, sest pole kasutanud suunatud paaride valikut.

Muidugi on minu aedade ajaloos ülalkirjeldatust rohkem sorte ja vorme, aga, aga... ja siis on veel posu päris põhjaliku hinnangu saanud nimetusi, keda ei ole plaaninudki aeda tuua:
'Amorosa' - meeldiv värskendav hapukas õun, nahkjas-nätske viljakoor lisab kaua kestva järelmaitse, aga maitsete bukett on liiga lihtne,
'Antei' - taliõun, kehval agrofoonil viljade kvaliteet ei rahulda, maitse magushapu, hapete bukett veidi ninnahakkav/murune,
'Auksis' - ilusa välimusega ja mõnusalt koreda viljalihaga talvehaku õunad on meeldiva maheda magushapu maitsega - maitse liiga iseloomutu,
'Eva kuld' - kaunilt värvuv magusapoolne maheda peene vürtsiga sügisõun on jätnud mulje, et kõige peenem maitse jääb Kagu-Eesti kanti,
'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort, maitses igav ühekülgne veidi terav hape; viljad puult liialt varisevad,
'Kaari' - vähese maitsega vesine hapukasmagus, 
'Kaimo' - pestud-magus sügisõun,
'Karamba' - magus õun, värvub väga kenaks, maitse kõrghetk jääb sügisesse, uuel aastal on endiselt mahlane, ent vürtsita,
'Katre' - näib, et puus arenevad viljad väga ebaühtlase suurusega; turul mõjub viljade välimus tuhm-määrdunult, heaks säilimiseks tuleb saak koristada õigel ajal - nii saabub peen maitse jaanuari lõpul, mahedal tasakaalus maitsel iseloomulik noot, meenutab kollast ploomi, aga vesised õunad lõpetavad isu ruttu,
'Komsomolets' - Tallinna botaanikaaias tutvusin puuga kellel stabiilne ja kvaliteetne saagikus, võibolla on punased õunad head moosiks keeta,
'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort; väga kaunid sügavpunaste joontega õunad; keskpärasel hapukasmagusal maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), (lisaks) muutub osaliselt klaasjaks,
'Kovalenkovskoje' - lage,
'Krista' - küps vili väga isuäratava välimusega - kumav, aga maitse liiga vesine - magushapu,
'Ligol' - mureda viljalihaga magusapoolne õun, peene vürtsiga, kauni kuju ja värvusega, aga teadmine, et kümmekond aastat tagasi kahjustusid Eestis puud külma tõttu, tekitab küsimuse soovitussortimenti arvamise põhjendatusest; ilmselt tasub intensiivaedades kvaliteetse saagi pärast riske võtta,
'Liivika' - mahedamaitseline, veidi puine "kõigilemaitsev" sort,
'Lobo' ja 'Spartan' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldi sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks, järelmaik väga-väga lühike,
'Madli' - tuumakas puine-mage õun, aga ka vürtsikaks hinnatud,
'Maikki' - punane pisut suislepliku happega valgeklaar,
'Make' - mage,
'Meelis' - oleks nagu Polli magushapude uudisaretiste maitse-etalon, liiga peene-vähemärgatava maitsega,
'Pfirsichroter Sommerapfel'? - septembri alguspooles valmiv õun on kooniline, kantidega, siiski veidi rulljas, kuni keskmise suurusega, värvub joonelise punaga, koor nahkjas, viljaliha valge, pehme, koore all punakas, maitselt mage, kuigi aimatavat hapet siiski on, aga rahuldavale maisemomendile tuleb peale sattuda, on korraks; puu on viljakas, nõrga kasvuga, rippuvate okstega, lehestik iseloomulikult punakate roodudega, näib sinakas - pikad lehed hoiavad keerdu (lokki),
'Pobeda' - magushapu, igav,
'Raeda suviõun' - mage,
'Salla' - kirjanduse andmetel kompoti ja marineerimise õun, helekollased väiksed viljad küpsevad puus üle ja maitsevad magusa ja jahusena, ise eelistaks köögis kasutada happelisemat õuna,
'Sinap orlovski' - keskpärane või kasin maitse, kirjanduse andmel vajab sort maitse arenguks sobivat suve,
'Zarja Alatau' - magushapu jõulise maitsega taliõun, aga minu jaoks jäävad vürtsid-happed liiga lihtsaks, aga sellegipoolest hea õun, ja ilusa ühtliku kujuga; kusagilt kirjandusest hakkas silma, et sordi parimad omadused põhja pool välja ei kujune.

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli (K. Kase) uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid on minu maitsele igavad. Olen elu jooksul küllalt palju kohanud huvitava-isikupärase-meeldiva vürtsiga magusaid seemikuid, peamiselt jagan nad kahte rühma: 1) sordikirjeldustes nn.vürtsikamatena kirjeldatute laadsed nimetan puisteks ja 2) kergema maitsega mahlasemad tüübid nimetan pestuteks. Ja Kase magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised - mis veest närida? Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde - pean maitset tähtsaks.

Tundub, et olen õunte (põhisortide ja katsetuses olevate) valiku piisavalt laiaks kujundanud, et maitseid on piisavalt. Ma ei pea enda aeda kollektsioonaiaks; kollektsioon on minu peas, ja ka märkmetel, ja aedades kokku. Võin kergemeelselt öelda, et minu aias on aastatega välja kujunenud tasakaalus arvudega põhjuslik sortide-leidude väljapraakimine ja juurde toomine. Hindan õunte maitset, mis on loomulikult seotud viljade teiste kvaliteedinäitajatega, muud süsteemi pole, ei mingi koha patriootlikust ega lõputut geneetilist mitmekesisust. Aed on söögi pärast.


PS: kuna on tulnud küsimusi, et kas kasvatan viljapuid ka soovijatele, vastan ei, aga pookeoksi jagan võimaluse korral lahkesti.


Teisipäev, 5. oktoober 2021

Eile oli sume õhtu

Selle sügise aiavärvid:
Pirnipuu.

Pirnisordid on eristatavad ka sügisvärvi järgi.

Lõhiselehelisem harilik sarapuu on sel aastal väga huvitavat värvi.

Üks leht.



Käisin ka põllul jalutamas:

-

Täna on järsku palju rohkem kollast.



Reede, 1. oktoober 2021

'Eesti pirn'

Sordi aretas Aleksander Kurvits Tartus ' Tongre' seemnete 1948. aasta külvist. Sort on külmaõrn. Minu aias viljus võrasse poogitud rõhtne oks kolmandal aastal 7 ilusa viljaga. Saagi panin tallele 18. septembril. Täna on viljad küpsed. Maitse on minu aia pirnisortide seas parim, kuigi võiks hapukam olla.