Kasvasin varakult pikemat kasvu inimeseks, ja peale seda olen pidanud rännuaastatel taluma valdavalt ebamugavaid magamisasemeid: äravajunud reformvoodeid, moodul-diivaneid, lühikesi kušette, kitsaid ja lühikesi diivanvoodeid ja niiskena tunduvaid poroloonmadratseid. On ka häid voodeid teele sattunud, need on olnud vedrudega kušetid. Kas te olete kohanud eelmise sajandi keskpaiga kummi hoidva pealisega kušette; külili magaja puhkus!
Oma maakušetil, mis oli uus 1980ndate keskpaigas Saaremaal ostetult, lapsepõlves, oli hea välja puhata, aga ühel päeval võinuks ase 10-15 cm pikem olla, siiski polnud hullu, maa vaikus ja hea õhk leevendas puudujääki. Ja ikka olin mõelnud, et uut voodit ostes mugavuse koha pealt kompromissi ei tee, ostan sellise mida tahan. Nüüd oligi aeg magamisaset uuendada, sest terasvedrud hakkasid keskpaiga esiservast laienevalt murduma. Päris piin oli lõpuks magada... puus tuima põhjaga augus. Mõtlesin, kuidas siis kompromissitu läbi elu olnud plaan ellu tuua. Osta uus voodi. Aga oh häda, ühegi voodi kõrgus ei jää 42,5 cm sisse, et saaksin voodi otsa kappi ka edaspidi kasutada. Ainus uue voodi variant oleks olnud osta voodiraam, see paigutada jalase ots päiseks ja voodijalad vastavalt vajadusele lühemaks saagida. Kahelt poolt lähikonnast tulid nõuanded, voodi peab olema nii ja nii lai, edasiminek peab olema, "mina tegin endale ise raami", samas tõdedes, et minus voodiinseneri aines puudub, kuigi vaidleksin vastu - kättevõtmise asi, aga ma ei viitsi, eriti olukorras, kus pool tööd oleks juba tehtud. Aga-aga, olemasoleva kušeti all on ülipraktiline panipaik küsitava väärtusega kunstile, vahest mõtlen, et vahet pole, kas kunst on lõkkes või pööningul, kui ta on toas, siis vahest väga-väga harva kergitan - piinlik. Rääkisin A-le võimalikust hävitustööst, et kas on vaja piinlikust tunda, et osa asju meelestki läinud, ja tulevad kuskilt asjade vahelt välja. A. on igasuguse hävitustöö vastu. Ise õigustaksin egoga. Aga las see (kunsti) lugu veel olla. Niisiis, toas on ülipraktiline mahukas panipaik, sellest loobumine võrduks loobumisega.
-
Variandiks võtsin olemasoleva voodiraami pikendamise 15 cm võrra ja sellele madratsi paigutamise - olingi kompromissi tegemas... madratsi kõrgust piirab 17-18 cm. Leidsin ühe madratsitootja kodulehelt 15 cm kõrguse vähese polstriga bonell-madratsi, mille peale saab pehmenduseks endale sobivast materjalist kattemadratsi mahutada. Aga Eestis edasimüüja kodulehel on see madrats 10 cm laiem. Ka teisel Eestis edasimüüjal on laiem variant kirjas, kusjuures laiem variant tootja kataloogis puudub. Helistasin edasimüüjatest ühele, et täpsustada asja külgi, aga sealt kiputi nagu idioodile seletama, milliseid voodeid üldse olemas on, leppisin variandiga, et küsin oma küsimuse e-maili teel üle, ja vastus tuli: Lähtun tooteid kodulehele üles pannes tehase enda saadetud hinnakirjast. Kui täpne on tootja enda koduleht, seda ma kahjuks öelda ei oska. Mul käis seepeale korraks peast läbi mõte, et küsin täpsustust tootjalt, aga... ei viitsinud. Kompromiss. Võibolla spordi pärast küsin veel. Niisiis, ostsin tagavara plaani järgi hoopis madala kõvemat sorti pocket-madratsi ja sellele paksema pehme ja esimese plaani variandist poole kallima kattemadratsi. Kompromiss. Aga spordi pärast ja südamerahuks saatsin siiski järelpärimise b tootjale, ja tuli vastus, et viga on tootja kodulehel olevas kataloogis, tänasid osunduse eest ja lubasid ära parandada.
Vana kušeti vahematt on täiesti terve ja koheva puuvillaga. Öko+(pluss) teenistus kestis 37 aastat.
Pehmest kuusepuidust raami välja toomisele kulus kolm tundi. Faktina: kasutatud oli 8 naela; 4 pealiskanga nurkade kinnituses ja 4 vedruraami kinnitusnööri kinnitamiseks, ülejäänu oli kaht tüüpi klambritega kinni löödud. Kruvisin voodikastile pehmest kuusest laudise, nii oli kõige lihtsam soovitud pikkus saada, koputades kõlab nagu viiul. Kuna mul on loendamisega veidrad lood, siis mainin, et kulus 56 kruvi.
