Veebruar aias

Kaheksas veebruar oli miinuspäev: hommikul läksin välja lund kühveldama ja ei uskunud oma silmi. Olin uskunud "peletavatesse" ainetesse.

Lume kühveldamisega jõudsin teele lähemale ja vaatasin, et kas postiljon on postkasti luugi lahti jätnud, või mis seal toimub. Lumesaha poisike oli teeäärset lumevalli suure hooga meetri jagu õgvendanud ja minu teeotsa kinni lükanud, märja lume kamakad on lennanud kaheksa meetrit aeda: neljanda meetri peale jääb postkast. Sahapoisike on postkasti luugi lahti löönud, postkastis jää ja mõlk esiseinas: võtsin asja isiklikult. Huvitav, et selline lumesahkamise viis on tekkinud kahel viimasel aastal, kas see on progress? Varemalt oli lumesahal piiraja, mida sahamees värava juures kasutas; nüüd üks poisike pea püsti lihtsalt kihutab mööda teid. Kui poleks aiaäärset "juhuslikku" võsa, siis oleks kogu teeäärne aed täieliku löögi all. Nüüd on "võsa" rapitud.

Minu tee ots sel miinuspäeval.

-

Eile oli vaikne päev. Pasknäär toimetas akna kohal õunapuul, osav kõndija, sips ja sups mööda võra. Jänese näritud ploomipuudel saab lume alla jäänud osast uue võra kujundada, vast.

Aga jänes on nii armas, väga kõhnaks jäänud, suuri säravaid silmi ümbritsevad pehmed helehallid karvad, meenutab natuke öökulli. Nii ta aias tatsab.

Eile oli ilus ilm, vaikseks tegi. Õues istudes käis unetuksatus kerest läbi.