Olen viimati, ja ka varemgi sattunud oma mõtete otsa, et nad on nii lühikesed, paari lausega hinnangud, ja ei ütlegi välja. Mul on keset tuba sodi-pudi neljakorruseline riiul-laud, pealt vaadates 600 x 1000 mõõdus, tahan temast loobuda, nii tasapisi revideerin, päris õhuke juba. Sealt hakkas silma üks näituse vihu. Selles ei öelda näituse mõtte kohta sõnagi; kirjutatakse ühiskonna situatsioonist. Mind ärritab loosunglik lõpetamata mõtetega mula. Tüütu. Toimetatakse juhusliku juhtumise lootuses, mõtestamata. Konstateeritakse - inimene käib kahel jalal.
Ja vallalehest lugesin päris pikka juttu; lugesin nalja pärast ka A-le ette: lõik lõigu järel seosetuid lõike. Kirjutab avalikkusele teada probleemidest, millest minul aimugi pole, ja annab lahkesti mulle lõpuni mõelda lõpetamata mõttega lõigud. Kas stiil? Kirjutaja lõpetab lõigud loosunglike lausetega, hulk lõike ongi üks lause. Tegutsemise sihti, peale töörahu saavutamise pole. Mida siis oodata? Põhjuslikkus kirjutaja mõttesse kahjuks ei tule. Siiski tuleb, aga teda see nagu ei puuduta, kui puudutaks, siis oleks tekst veel poole pikem. Sellist nähtust võiks nimetada lastehaiguseks, kui see poleks nii üldine. A. arvas, et olen ühiskonnast liiga eemaldunud ja seetõttu märkan sisutühjust, teised sisutühjust tähele ei panevat. Näeh, meenus kaheksa aastat tagasi vallalehes ilmunud ja huvitaval kombel sarnase laadiga kirjatükk, aga siis kirjutas üks teine võimule saanud inimene. Tookord mainiti probleemi põhjust välja toomata samuti maakonnalehe lugu, aga probleemi väljatooja mainiti nimeliselt ära, et on probleemne inimene. Selline omapärane napp sõim oli. Tegin tookord lühikese järelduse... kirjatüki autori intelligentsus on madal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar