esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Täna keskäeval -11 kraadi, tuulevaikne. Hommikul oli -17.
Eile oli -4, puhus terav põhjaloode-tuul, aias oli tuulevaikne, istusin päris pikalt õues, pingil.


teisipäev, 15. jaanuar 2019

Kaunis koduaed 18/Eripreemiad

Olen palju mahajäetud aedades konnanud ja mõelnud - mis on jäänud? Stiil. Nad on õpetanud: katsu nii elada, et rämpsu ei teki, palju pole vaja.

Postituse pealkirja "Eripreemiad" võtsin ajakirja "Kodu ja Aed" aastatagusest numbrist (mitte segi ajada 2018. aasta eripreemiatega). Huvitaval kombel meeldisid mulle kogu eelmise aasta aastakäigust ainult need kolm eripreemiat saanud aeda, üks neist siiski väikse mööndusega - need aiad polnud amorfsed ja vaated olid taustadega. Üks neist aedadest näitas, et kääbus-viljapuud lasevad kujundada valgusküllase aia, kääbus-viljapuud ja (tavalised) marjapõõsad passivad aeda raamivasse peenrasse nagu madalakasvulised ilupuud ja (tavalised) ilupõõsad.

-

Eraklik aed:

-

Ebatavaliselt valgekoorelised kased.

Seal, selles aias elavad ka inimesed.

Ja selles.

Neis mitte:

Kevade päike on kivid soojaks kütnud.



-

Siin puhkan:

-


-


-

Kaks linnaaeda:


-


-

Talukoht.

Talutee.


Täna aias





kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Paar filmi, või rohkem

Veidi eesti filmikultuuri TV vahendusel maale satub. Aasta lõpus seriaal "Pank", loodusfilm "Tuulte tahutud maa" ja 1.01.19. mängufilm "Seltsimees laps". Fotograafia õpingute katkemise järel sattusin juhuslikult videokunsti otsa, algust täpselt ei mäleta, seda miks ja kuidas sattusin videot filmima, aga filmimise päeva mäletan, sõber oli operaator ja teine ehk kaadritagune tegelane, ta kukkus jääl oma püksid katki, järgmisel hetkel istusin ühe kursaõe kõrval, kes materjali arvutisse võttis ja mõned olulised lõiked näpunäidete järgi tegi ja tiitrid lisas ja oligi videofilm "3:33" galerii seinal jooksmas, nii lihtne, ainult idee pidi olema ja oligi minu töö, lõpuks olen kolme enda tööga rahule jäänud, mis kõik ka Eesti esindusgaleriides jooksnud. Peale esimese video tegemist, mis täitsa edukaks osutus, otsustasin kooli eksternina lõpetades ühe foto eriala-aine asendada filmikursusega, millest võtsin osa väga pealiskaudselt, sest ainepunkte polnud eriti vaja. Mingid algteadmised sain stsenaariumi olemusest, olid ka operatoritöö loengud [külastasin üht loengut, Jüri Sillarti kool(kond) mulle ei istunud], režissööri tööst oli ilmselt juttu kui mind polnud ja siis paratamatu montaaž, sest töö tuli esitada. Muidugi läksin oma rada, sest antud ülesandes kiputi lavastaja (minu) tööd üle võtma ja ma nägin läbikukkumist ette... minu idee oli asjaosalisele arusaamatu. Niisiis võtsin täiega oma raja, sündis "Minu film".

"Panka" ma rohkem näha ei taha - tühjad kujundid.

"Tuulte tahutud maa" kohta pole ma midagi lugenud, vaatasin ainult intervjuud autoriga, millele järgnes film. Tunnistan, et trimpasin filmi kõrvale 2013. aasta Carmenere'd, öeldes A-le, et olen nii imetlusele rohkem avatud. Aga rääkima hakkas järeltöödeldud Hannes Kaljujärv. Kõrvale oleks parem olnud uuriv, teravam ja eeterlikum Erik Ruus või isikustav Indrek Ojari, või hoopis naishääl! Kui Eesti alal oli veel tundra, ka siis kujundasid maastikku pigem veed. Eesti tuuled kujundavad rannamännikuid ja liivikuid. Põtrade lugu oli soe ja sümpaatne, aga ilma igasugu kommentaarita pankranniku pilt ja ilmselt sisemaa (Soomaa?) üleujutuse pilt vahele mõjusid ülearustena. Jah, nad on Eestis olemas, aga ka Peipsi järv on olemas ja liivakivipaljandid ja kanjonid on olemas, väheke laasi, Abrukal laialehine mets, puisniidud on olemas jne. Kui ainult põtrade elust filmile raha ei anta, siis võiks proovida Lääne-Eesti madalikuga. "Tuulte tahutud maa" jääb piltlikult öeldes filmi esimesse 24 sekundisse. Aga pildid olid hea atmosfääriga. Kui mul jäi midagi nägemata või ununes kohe, siis seda võis põhjustada joodud vein; filmi kordusvaatamise võimalust ma ei ole kohanud.

"Seltsimees laps" on täitsa hea film, huvitav on Leelo ainiti lihtsameelsus, lõi pinge, ootuse, isegi ängi; samuti sandi mehe lõpuni sant olemine. Aga mind häirib (eesti) filmides esinev jutustuse fragmentaalsus, mida võimendab "postkaardimõõtu" jääv pilt. Lood ei kujune ja pilt on vähejutustav - keskplaanides etlemine - esimese võrdlusena tuli pähe BBC seriaal "Allo 'Allo!". Ma ei tee nalja, sest olen näinud Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud", Jim Jarmusch'i töid, Krzysztof Kieslowski "Punane", Otar Iosseliani töid, jt.
Proovisin seda filmi vaadata 4 vaatajana: ennast pean täiskasvanuks, siis lapsena, siis pubekana ja siis okupatsiooni mittekogenuna. Jah, elu oli selline. Aga jutustus jäi hõredaks. Vanaema majas olevad kõrvaltegelased ei lisanud jutustusse peale "villaste vestide" suurt midagi. Kes need võsavahel lauljad olid? Laps on uudishimulik olend, ja mina ka. Nii tekkis mul küsimus, kas "statiste" on liiga palju, või hoopis liiga vähe?? Miskipärast on pead valutama ajav (võibolla on see ainult minu viga) jälgida hüplikke plaane (võtet kasutati isa ja tütre vestlusel alleel ja lõpus, kui pere astus perroonil). Kui näen filmi tehnilise pargina, siis film ei ole minu jaoks kõige parem.