Veidi eesti filmikultuuri TV vahendusel maale satub. Aasta lõpus seriaal "Pank", loodusfilm "Tuulte tahutud maa" ja 1.01.19. mängufilm "Seltsimees laps". Fotograafia õpingute katkemise järel sattusin juhuslikult videokunsti otsa, algust täpselt ei mäleta, seda miks ja kuidas sattusin videot filmima, aga filmimise päeva mäletan, sõber oli operaator ja teine ehk kaadritagune tegelane, ta kukkus jääl oma püksid katki, järgmisel hetkel istusin ühe kursaõe kõrval, kes materjali arvutisse võttis ja mõned olulised lõiked näpunäidete järgi tegi ja tiitrid lisas ja oligi videofilm "3:33" galerii seinal jooksmas, nii lihtne, ainult idee pidi olema ja oligi minu töö, lõpuks olen kolme enda tööga rahule jäänud, mis kõik ka Eesti esindusgaleriides jooksnud. Peale esimese video tegemist, mis täitsa edukaks osutus, otsustasin kooli eksternina lõpetades ühe foto eriala-aine asendada filmikursusega, millest võtsin osa väga pealiskaudselt, sest ainepunkte polnud nagu eriti vaja. Mingid algteadmised sain stsenaariumi olemusest, olid ka operatoritöö loengud [külastasin üht loengut, Jüri Sillarti kool(kond) mulle ei istunud], režissööri tööst oli ilmselt juttu kui mind polnud ja siis paratamatu montaaž, sest töö tuli esitada. Muidugi läksin oma rada, sest antud ülesandes kiputi lavastaja (minu) tööd üle võtma ja ma nägin läbikukkumist ette... minu idee oli asjaosalisele arusaamatu. Niisiis võtsin täiega oma raja, sündis "Minu film".
"Panka" ma rohkem näha ei taha - tühjad kujundid.
"Tuulte tahutud maa" kohta pole ma midagi lugenud, vaatasin ainult intervjuud autoriga, millele järgnes film. Tunnistan, et trimpasin filmi kõrvale 2013. aasta Carmenere'd, öeldes A-le, et olen nii imetlusele rohkem avatud. Aga rääkima hakkas järeltöödeldud Hannes Kaljujärv. Kõrvale oleks parem olnud uuriv, teravam ja eeterlikum Erik Ruus või isikustav Indrek Ojari, või hoopis naishääl! Kui Eesti alal oli veel tundra, ka siis kujundasid maastikku pigem veed. Eesti tuuled kujundavad rannamännikuid ja liivikuid. Põtrade lugu oli soe ja sümpaatne, aga ilma igasugu kommentaarita pankranniku pilt ja ilmselt sisemaa (Soomaa?) üleujutuse pilt vahele mõjusid ülearustena. Jah, nad on Eestis olemas, aga ka Peipsi järv on olemas ja liivakivipaljandid ja kanjonid on olemas, väheke laasi, Abrukal laialehine mets, puisniidud on olemas jne. Kui ainult põtrade elust filmile raha ei anta, siis võiks proovida Lääne-Eesti madalikuga. "Tuulte tahutud maa" jääb piltlikult öeldes filmi esimesse 24 sekundisse. Aga pildid olid hea atmosfääriga. Kui mul jäi midagi nägemata või ununes kohe, siis seda võis põhjustada joodud vein; filmi kordusvaatamise võimalust ma ei ole kohanud.
"Seltsimees laps" on täitsa hea film, huvitav on Leelo ainiti lihtsameelsus, lõi pinge, ootuse, isegi ängi; samuti sandi mehe lõpuni sant olemine. Aga mind häirib (eesti) filmides esinev jutustuse fragmentaalsus, mida võimendab "postkaardi mõõtu" jääv pilt. Lood ei kujune ja pilt on vähejutustav - keskplaanides etlemine - esimese võrdlusena tuli pähe BBC seriaal "Allo 'Allo!". Ma ei tee nalja, sest olen näinud Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud", Jim Jarmusch'i töid, Krzysztof Kieslowski "Punane", Otar Iosseliani töid, jt.
"Panka" ma rohkem näha ei taha - tühjad kujundid.
"Tuulte tahutud maa" kohta pole ma midagi lugenud, vaatasin ainult intervjuud autoriga, millele järgnes film. Tunnistan, et trimpasin filmi kõrvale 2013. aasta Carmenere'd, öeldes A-le, et olen nii imetlusele rohkem avatud. Aga rääkima hakkas järeltöödeldud Hannes Kaljujärv. Kõrvale oleks parem olnud uuriv, teravam ja eeterlikum Erik Ruus või isikustav Indrek Ojari, või hoopis naishääl! Kui Eesti alal oli veel tundra, ka siis kujundasid maastikku pigem veed. Eesti tuuled kujundavad rannamännikuid ja liivikuid. Põtrade lugu oli soe ja sümpaatne, aga ilma igasugu kommentaarita pankranniku pilt ja ilmselt sisemaa (Soomaa?) üleujutuse pilt vahele mõjusid ülearustena. Jah, nad on Eestis olemas, aga ka Peipsi järv on olemas ja liivakivipaljandid ja kanjonid on olemas, väheke laasi, Abrukal laialehine mets, puisniidud on olemas jne. Kui ainult põtrade elust filmile raha ei anta, siis võiks proovida Lääne-Eesti madalikuga. "Tuulte tahutud maa" jääb piltlikult öeldes filmi esimesse 24 sekundisse. Aga pildid olid hea atmosfääriga. Kui mul jäi midagi nägemata või ununes kohe, siis seda võis põhjustada joodud vein; filmi kordusvaatamise võimalust ma ei ole kohanud.
"Seltsimees laps" on täitsa hea film, huvitav on Leelo ainiti lihtsameelsus, lõi pinge, ootuse, isegi ängi; samuti sandi mehe lõpuni sant olemine. Aga mind häirib (eesti) filmides esinev jutustuse fragmentaalsus, mida võimendab "postkaardi mõõtu" jääv pilt. Lood ei kujune ja pilt on vähejutustav - keskplaanides etlemine - esimese võrdlusena tuli pähe BBC seriaal "Allo 'Allo!". Ma ei tee nalja, sest olen näinud Sofia Coppola "Tõlkes kaduma läinud", Jim Jarmusch'i töid, Krzysztof Kieslowski "Punane", Otar Iosseliani töid, jt.
Proovisin seda filmi vaadata 4 vaatajana: ennast pean täiskasvanuks, siis lapsena, siis pubekana ja siis okupatsiooni mittekogenuna. Jah, elu oli selline. Aga jutustus jäi hõredaks. Vanaema majas olevad kõrvaltegelased ei lisanud jutustusse peale "villaste vestide" suurt midagi. Kes need võsavahel lauljad olid? Laps on uudishimulik olend, ja mina ka. Nii tekkis mul küsimus, kas "statiste" on liiga palju, või hoopis liiga vähe?? Miskipärast on pead valutama ajav (võibolla on see ainult minu viga) jälgida hüplikke plaane (võtet kasutati isa ja tütre vestlusel alleel ja lõpus, kui pere astus perroonil). Kui näen filmi tehnilise pargina, siis film ei ole minu jaoks kõige parem.
"Tuulte tahutud maa" oleks võinud vabalt kanda pealkirja "Tuul põdrasarvedes". Pigem põdrafilm kui eesti looduse film. Ses mõttes tekitas pettumuse, sest treiler ja eellood ajakirjanduses lubasid nagu midagi enamat (käisin kinos vaatamas).
VastaKustutaParaku ei töötanud mu peal ka eriti sm lapse lugu.
Viimane filmielamus - Climax!
Sm. Laps oli shedööver. Süzee, olustik, osatäitjad, kõik. Elasin taolises külas 1960-67 ja tundsin paljut ära. Kuigi film lõpeb 1955 aastaga, oli punane masinawärk käima löödud ja 1965 (10 aastaga) ei olnud midagi muutunud. Vanaisalt ära võetud maa peal kasvatas kolhoos vilja. Oli selline suvi, et palju vilja lamandus ja kombain ei saanud kõike kätte. Kui oli selge, et keegi seda korjama ei tule, siis laenas vanaisa metsavahi juurest hobuse ja vankri ning läksime kogu perega viljapäid riisuma. Saime pool tundi teha kui tuli tee pealt hullu kimaga villis, millest hüppas välja ärritunud agronoom, kes vanaisa sõimama asus. Rahvavaenlane, tuled kolhoosi tagant varastama! Need ju mädaneksid siin...ütles vanaisa, aga teda ei kuulatud, sõim kestis edasi kuni ähvarduseni miilits kutsuda. Vanaisa ajas vilja vankrilt maha ja nõõtas hobuse kodu poole. Ja sinna see vili jäigi. Olin siis viie aastane ja sain esimest korda aru, et midagi on väga mäda. Sain aru ka sellest, et keegi naabritest oli helistanud kolhoosikeskusse, kes?, telefon oli metsavahil ja jõeäärses talus kus elas kommunist ja venemaa eestlane Juuli. Hakkasin hoomama ka vanaisa tundeid kui kolhoos hoidis heinu temalt rekvieeritud küünis ning kui küüni katus lagunes ja vanaisa seda lappida üritas, siis sõimati jälle rahvavaenlaseks ja riigi vara rikkujaks. Vanaisa lõi käega. Katus hakkas läbi laskma ja küün-laut-tall suur hoone laguneski varsti ära. Kütteks lubati siiski saagida. See oli juba ca 70 aastal. Veel üks punase aja mõru pill tuli vanaisal alla neelata - talu juures oli metsatukk suurte kaskede ja kuuskedega, mis varjasid tuule eest. Ühel kenal päeval seitsmekümnendatel tuldi ja võeti see maha. Puud jäid vedelema ja mädanesid sinnasamasse. Lihtsalt võeti maha ja kõik. Taas jälle mingi võtmeisiku kiuslik tegu. Nüüdseks on samasse kohta kasvanud haavik ja maad tagasi saadud, aga möödunud aegade sellist painet või õhustikku ma mäletan küll. Millise ülekohtuga jälle üllatatakse? Mis käsk või keeld järgmisena tallu tuuakse. Vanaisa oli kuldsete kätega mees, talu kõik hooned olid oma kätega ehitatud. Teda ei küüditatud vaid seetõttu, et ta ei kasutanud talus sulaseid/teenijaid.
VastaKustutaMa proovisin seda filmi vaadata 4 vaatajana: ennast pean täiskasvanuks, siis lapsena, siis pubekana ja siis okupatsiooni mittekogenuna. Jah, elu oli selline. Aga jutustus jäi hõredaks. Vanaema majas olevad kõrvaltegelased ei lisanud jutustusse peale "villaste vestide" suurt midagi. Kes need võsavahel lauljad olid? Laps on uudishimulik olend, ja mina ka. Nii tekkis mul küsimus, kas statiste on liiga palju, või hoopis liiga vähe?? Miskipärast on pead valutama ajav (võibolla on see ainult minu viga) jälgida hüplikke portreeplaane dialoogide ajal (võtet kasutati isa ja tütre vestlusel alleel ja lõpus, kui pere astus perroonil). Kui näen filmi tehnilise pargina, siis see film ei ole minu jaoks kõige parem.
KustutaÜkskord sattusin ühe (kunagise) aktiivse kommunistiga juttu puhuma. Uuel ajal ütles ta, et tegi nii vähe kui võimalik, rääkis kolmandas isikus, et tehti, ja mitmuses. Temalt kuulsin väljendit -tehti jalgealune kuumaks-. Siis mõistsin, et nende (kommunistide) motiiv oli labane mafiooslik ja sadismi kalduv.
Enda perekonna loost tean kolhooside algusajast masendavaid lugusi. Ja ega viimati kohatud kolhoos inimlikum asutus olnud. Minu vanaema oli kolhoosis velsker; ta oli olnud enne abivelsker. Peavelsker saadeti Siberisse metsavenna armukese ravimise eest (armuke oli ühel haarangul kuulist haavata saanud). Kolhoosi tegemise eel oli märtsiküüditamine, vanaisa oldi juba eelnevalt detsembris arreteeritud, süüks vaenulik suhtumine nõukogude võimu. Küüditatute majad hoidis külarahvas algul korras, et ehk saavad varsti tagasi, küla keskel vastvalminud vanatädi majja läks elama kusagilt venemaalt toodud kolhoosiesimees. Vanatädi oli kolme lapsega siberisse saadetud (üks laps pääses "juhuslikult" küüditamisest), tema mees oli omakaitses olnud, mees viidi vangi kohe peale venelaste teist tulemist 1944-45. Kolhoosikord tõi ikalduse ja nälja, küüditatute talukatused söödeti loomadele, nii lagunesid tühjad hooned. Velsker nälja-ajal koju magama õieti ei pääsenudki. Täpselt 9 aastat hiljem saabus vanaisa Siberist tagasi. Kuidas ta oma poliitilise § piiritsooni pääses, sellest ajalugu vaikib. Algul töötas ta kodust eemal riigile kuuluvates turbarabades, aga kui kolhoosi tuli, siis sattus sekeldustesse ("jalgealune tehti kuumaks"), misjärel otsustas ta perega mandrile minna, nii sai neist mandrirahvas. Minu ema ja üks tema õdedest jäid Saaremaale - 16 aastaselt sai minu emast kolhoosnik ja p e r e p e a , 13 aasatne õde käis koolis; nii nad kahekesi elasid aastakese, kuni muu pere oli end paigale sättinud. Veel 1961. aastal oli tõesti veel kuhjaga kolhoosiabsurdi. Näiteks ematalu kõige viljakam põld oli muidugimõista kolhoosi omandiks võetud, seal kasvatati sel aastal hernest, ema ja üks külanaine riisusid selle keset põldu kokku, külanaine ütles: vii hangutäis ka oma lehmale, aga ema ei julgend ja sinna see hernekuhi mädanes.