Laupäev, 30. september 2017

KOV valimised I

Sissejuhatuseks. Ma ei ole kunagi riigikogu ega kohalikest ega õpilaskogu valimistest hääle andjana ja kandidaadina osa võtnud. See ei tähenda osavõtmatust; see on valik. Olen suhteliselt aktiivne poliitikajälgija; valimiste eel teen meelsasti ennustusi jne. Tõsi, viimased aastad pole poliitdebatte jälginud, kui ka olen juhuslikult teleka ette sattunud, siis enamasti mingi loll väide sulgeb teleka - on mul seda vaja kuulata.
Seekordki, nagu tavaliselt, tutvusin kohalike valimiste propagandaga:

Esimesena tuli Sotsiaaldemokraatide propagandaleheke pealkirjaga "Värske energia". Olid nad ju meil mõnda aega tagasi päris pikalt valla juhtimise eesotsas; nüüd siis ikka "värske" ja lehekülgi läbib jutt rahast, mis jätab mulje rahanäljas rahahoolikutest.
"Värske energia" juhtkiri heidab ette praegusele Türi vallavolikogule miinimumprogrammis tiksumist. Aga minu mäletamist mööda ei suutnud Sotsid täita miinimumigi. Seal on ka laused: Sotsiaaldemokraadid ei taotle iga hinna eest kõigile meeldimist. [!!!?] /.../ Siin elav inimene peab tundma, et kui ta soovib, saab ta Türi vallas teha mis iganes, selle jaoks ei ole vaja minna pealinna või Paidesse. [pealinna või Paidesse!!!??] /.../ Väärtustame puhast keskkonda. [!!!?] OÜ Estonia on sotside juhitud ettevõte. Kui nad peavad puhtaks keskkonnaks ainult päikesepaneele lauda katusel ja biogaasi tootmist, siis on asi küll väga piiratud tasemel. Oma kogemusest võin öelda, et nad pole suutnud korrektselt ühelgi aastal mind teavitada taimekaitse-töödest, milline kohustus neil mesilaste tõttu on. Igal kevadel ja suvel pean seda kohustust neile meelde tuletama. Kõigest loetud päevad tagasi tegid nad kõrvalpõllul jällegi ette teatamata mürgitamistööd. Kui sai neile helistatud, siis agranoom ei teadnud preparaadi nime. Kas pole kummaline!? Ilmselt seetõttu, et suvel oli hukkunud mesilaste teema üleval, mis veidi seadusi õpetas, siis lõpetasid nad mürgitamise ja lubasid 48 tunni pärast uuesti tulla, teatasid, et teevad ka kõrvaloleva nisupõllu üle. Aga see preparaat, mida ta peale kontrollimist nimetas, ei ole lubatud nisu töötlemiseks ja ka taimedel polnud lubatud rohelisuse osa, tegu on küpse viljaga. Kui sai agronoomile olukorda selgitatud, tuginedes ka taimetoodangu inspektsioonile, siis vastas ta küsimusele, et kas on endiselt plaanis nisu pritsida: "Ma mõtlen veel."
Ja kes teab, kui palju nad seda preparaati valesti kasutada jõudsid või mis nad mujal edasi teevad. Selline keskonnasõbralikus siis seni. Ja otsige lolli, kes usub, et senine praktika vallas võimule saades muutuks.

Selle järgi valla lehes nähtud teise erakonna lööklause "Teised lubavad, MEIE TEEME!" kõlab kuidagi õõnsalt.
Ja EKRE jutt läheb Sotsidega üks-ühele kokku. Huvitav. Täienduseks lubavad nad aumehelikkust. Aumehelikkust oleks tõesti vaja.

Ja viimati tuli IRL-i "Valimisleht".
Nemad lubavad ausust ja väärikust. Ja oh imet, kui kohtan IRL-i kandidaatide nimekirjas ühe pildi kõrval teksti: Valla elukorralduses pean oluliseks kõigi elualade tasakaalustatust. Suurendada seni vaeslapse osas olnud vallamajanduse (teed-tänavad, /.../) rahastamist ja parandada tegevuste korraldamist ning vastutuse konkretiseerimist. Vallajuhid on elanike teenistuses ja tegutsevad nende huvides. Tulemuse tagab kõigi huvitatud osapoolte ühistöö, järjekindlus ja katteta lubadustest hoidumine. See on hea kui inimene õpib oma vigadest, positiivselt mõeldes loodan, et seda teksti ei kirjutanud vallavanem tema eest. Hea on teda, et inimene(ametnik) on võimeline muutuma paremaks, tuleb ikka aidata. Tore, kui avalik kiri muudab ametniku elanikke teenindavaks.

Ah-jaa! "Suur-Järvamaa" läks täitsa meelest. Muidugi nad lubavad, et suurena läheb kõik paremaks, aga kuidas, vaatavad pärast.

Ja Valimised 2017-st selgub, et ka Reformierakonnal on väike nimekiri.

Selline seekordne kokkuvõte sai.


Neljapäev, 21. september 2017

Pohlad, pohlad

Pohl on minu lemmik moosimari nr. 1. Mulle meeldib tema mõrkjus, mis sobib kokku nii soolasemate, kui ka magusate kookidega, tema iseloom on jääv. Täna sattusin ühele pohla-alale millist pole minu silmad seni näinud...
Aeglase korjajana sain 12 liitrise pange 2,5 tunniga täis. Nüüd toas marju puhastades venib aeg. Vihmamärgi marju on maru tüütu puhastada, vist panen riidele kuivama ja jätkan järgmisel päeval.


Teisipäev, 19. september 2017

Hilis-suvi, tegelikult sügis

Kodus... pühapäev oli ilus ja tuulevaikne, olin pisut häiritud enda laiskusest, et ei viitsinud kolme lühikest vagu kartulit maast võtta. Olin linnast väsinud. Tavaliselt lähebki maa rütmi saamiseks neli päeva.
Esmaspäeval sadas päev läbi ja korralikult; lühikesed tretid aiamaale ja kuurialla tegid märjaks.

Pühapäeva päike:
Erinevad viisid.

Erinevad kandid.

Täna läksin metsa, nii nagu sügiseotsas ikka, regulaarselt. Lõpuks on raba vett täis, veed vulisevad.

Eile vihmaga vaatasin BBC Gardeners World'i viimast osa; seal oli üks linnaaed, mida kaks meesterahvast pidasid. Väike kinnine aed oli kihiline ja müstiline, hiina-jaapani mõjuga, veed vulisesid ja mulle meeldis. Siin metsas on midagi sarnast - sõnajalad all, põõsad ja puukesed silmakõrgusel ja rabaserva väheldased männid lõpetavad ülemist kihti. Selline seos...

 

Ja porgandriisika teisend?

Seda, et neid veest korjata, pole minu elus varem juhtunud. Täitsa muhe oli, nagu limukaid otsi veetaimede vahelt, kohati täitsa käsikaudu, mööda põhja.

ja viska kaldale.



Pühapäev, 17. september 2017

Tartu, nagu ta on

Olin mõned päevad Tartus sõbrale seltsiks - ta muutis oma tubade seinte värvi, võtsime töö koos ette. Sõbra värvitaju on nii peen, et kõik mulle valge varjundina näiv on tema jaoks kas hall, beež või roosa. Lõpuks tellis ta viiendadat korda takso (6-es tagasi) ja tõi VÄRVI, et millal siis veel elus värvietappe tuleb. Mul süda natuke valutab, et ta mõjutatav oli, aga jah, millal siis veel värvietappe tuleb... ja elutoast sai salong.

Esimesel õhtupoolikul me jõime linnapeal; pole seda koos hea tükk aega teinud, viimati aastaid tagasi.

Kui K. pohmelli siruli välja elas, siis mina jalutasin välja ja puhkasin jalga kohvikutes rohelise tee pause tehes.

Jalutasin tiiru ja istusin korraks pingile botaanikaaias. Juhtus kummaline asi... istusin kahe inimesega ühel ajal ja tõusin kahe inimesega ühel ajal ja möödusime teineteisest. Sellise pikkusega istumiskord.

Päevakübar. Kes täpsemalt, unustasin kohe.

Jaapani vahakübar.

Hiina astilbe 'Pumila'.




Raekoja plats.

Toomel.



Emajõgi õhtul.

Jalutasin õhtuhämaruses Eesti Rahva Muuseumi, tahtsin sealt üht raamatut. Pilk seljataha, kesklinna suunas, Emajõe orgu.

Minu esmakohtumine uue ERM-i majaga. Maja on kella üheksani (21:00) külastajatele avatud. "Hooletusse jäetud" niit on tänu mastaapsusele mõjuv. Siin mõtlesin, et hea, et keegi suurest igavusest teedeääri ei hoolda. Veidi hiljem nägin, et siiski, siiski... keegi lõikab. Taimed teevad kujundid/vormid jumalapärasemaks, miks raisata ressursse. Raamatu "olulisemad" kohad lugesin samas tumbal läbi, sain kinnitust oma lihtsale mõttekäigule... 6/7 eurot jäid mulle alles ja kastutan raamatut viitena.

Nahk.

Kui ERM-i vaadata loomana, kes rahva asjad on alla neelanud, siis tema tiivad või loivad on maa pealt vaadatuna lihtsalt vett täis auk.

Kõrval, Raadi järv värvi muutva purskava veejoaga.

Tulevase kaasiku asemel, mis minul seostub suure naabermaaga, asemel võiks olla kadakaid, sarapuu, tammesi, üksik pärn ja ikka mõned kased - rohkem eesti värk. See hetke lagedus toob hoone hästi esile, isegi aukartus tekib maja suhtes... ja lõõtsuva tuulega, armastus.

Tagasiteel linna, Narva maantee.

Ja üks päev vaatasin korraks K. maja kuuritaha ja sealsele nõlvale:


K. elutoast sai salong; inspiratsiooni pakkus põõsas. Värviga üle käidud tapeet tõmbub siledaks tagasi.